When the sun goes down

Annabeli näole ilmus naeratus, kui Sam ütles, et tal on nii soojad käed. Muidugi olid tema käed soojad, aga peale selle veel pehmed ka. Kui mees andis stardipaugu, üritas Annabel naerdes Sami kätt maha suruda, aga see oli raske.

Sam muigas ja surus siis Bella käe maha. "1:0," sõnas mees. "Tahad veel proovida?" uuris Sam. Ega tüdruku vastupanu oli päris tugev, polnud nii, et neiu käsi oleks paberist olnud.

Annabel ohkas. ,,Sa oled tõesti tugev," lausus ta. ,,Aga okei, proovime veel," nõustus neiu siis ja aseta küünarnuki taas lauale. Tahaks teada, mis nägu Samuel siis teeb, kui pealtnäha nii õrn ja habras tüdruk tema käe maha surub.

Mees pani käe jälle sobivasse asendisse ja võttis tüdruku pisikese käe enda omasse. Ta loendas jälle stardini ja hakkas kätt lihtsalt paigal hoidma. "Mis võitjale auhinnaks on?" küsis mees laia naeratusega.

,,Kuna ma ei oska täpselt öelda, siis on võitjale auhinnaks see, mida võitja soovib," vastas Annabel ja üritas juba tugevamalt Samueli käe maha suruda, kuigi see oli endiselt raske. Näis, kas tuleb kolmas raund ka või võidab jälle Sam.

Samlasi neiul jälle pisut sikutada ja siis surus käe rahulikult maha. "Jess, võitsin!" hüüdis mees ja naeris. Viimasel ajal tegi ta seda üpris tihti. Mees langetas käe ja vaatas tüdruku selgeid silmi, mis olid väga konkreetsed, kuid samas unelevad.

Annabel puhkas ka kätt ning hoidis ka enda pilku Samueli silmadel, süvenedes neisse. Märkamatult oli tema nägu Samueli omale isegi lähemal kui enne ja hetkeks langes ka Bella pilk mehe huultele, kuid siis uuesti silmadele ning tüdruk punastas õrnalt.

"Miks sa punastad?" küsis mees ja naeratas ning ei tõmmanud enda nägu eest ära. Ta märkas, et neiu silmad käisid ringi, kuid saavutasid siis uuesti silmsideme. Neiu roosatavad põsed ilmestasid tüdruku nägu.

,,Eeeh...ma ei tea," vastas Annabel ega tõmmanud enda nägugi eemale ja vaatas Samuelile sügavalt silma. Neidis tundis mingit kummalist tõmmet selle mehe poole ja ehk see panigi ta punastama. Samas langes ta pilk varsti taas mehe huultele, kuigi Annabel selgelt võitles selle tundega.

"Tead ju küll," oli mees kindel. Kui keegi punastab, siis üldjuhul ikka teatakse põhjust ka. Samuel jälgis neiu silmi, mis liikusid pidevalt alla ja seejärel uuesti üles. Clueless Sam ei saanud ka millestki aru.

Annabel vaatas uuesti Samile silma, jäädes talle endiselt sellele sama lähedal. ,,Tead, ma lihtsalt tunnen, et ei suuda selle tundega enam võidelda," tunnistas neidis ja vaatas siis maha. ,,Sa oled minu jaoks nii ligitõmbav ning mul on praegugi liblikad kõhus, kui sa nii lähedal oled...ja see tunne hirmutab mind."

"Nagu, nagu sõber?" ei saanud mees aru. "Ma lähen mõne aja pärast NY'sse tagasi," lisas Samuel. Siis oli ta jälle kuu-paar seal, enne, kui tuli Tree Hilli tagasi. Ilmselt 2 kuud, sest kodused sai nüüd üle vaadatud.

Annabel facepalmis end ja vaatas uuesti Samuelile otsa. ,,Ei, sa meeldid mulle rohkem kui sõber," tunnistas ta siis ning pööras oma silmad uuesti maha. Tal ei ole ju mehega mingitki lootust.

Samuel naeratas vaikselt. "You silly little girl," lausus mees ja raputas pead. "It's just...Ma lähen tagasi NY'sse," lisas Sam. Ta võttis neiu käed enda kätte ja ei osanud rohkem midagi öelda.

Annabelil hakkasid pisarad voolama. ,,Ma olen tõesti loll," nuuksus ta. ,,Mul ei ole ju sinuga mingitki lootust, aga ma ei taha, et sa läheks..." Täiesti lootusetu olukord Annabeli jaoks, gotta deal with that.