When the sun goes down

"Friendzone!" hüüdis mees ja hakkas naerma. Mehel oli keskkoolis suhteid olnud ja ka ülikoolis. Viimane läks lõhki selle tõttu, et kummalgi polnud enam aega. Mehel olid ju ülikoolis õpingud ja naisel ka. Ilmselt polnudki praegu Samuelil hea aeg suheteks.

Random. Annabel hakkas nüüd juba kõva häälega oma armsat naeru naerma. ,,I didn't mean to friendzone you," muigas ta. ,,Minu toas ei taha tšillata?" pakkus ta siis. Paistab, et kõhud on vist neil mõlemal juba täis ja võikski midagi muud ka teha.

"Võib küll," nõustus mees ja lükkas end köögikapi najalt püsti. Ta suundus Annabelile tüdruku tuppa ja istus toolile, mis asus kirjutuslaua ees. Mees nägi mingeid pabereid laual ja lasi silmadega nendest üle. "Millest sa kirjutad?" uuris mees.

,,Kõigest, mis pähe tuleb," vastas Annabel. ,,Oma tunnetest, mõtetest, loodusest, absoluutselt kõigest tegelikult," rääkis ta ja korjas mõned paberid kokku ühe korralikuks patakaks. Tema kirjutuslaual valitses tavaliselt alati korralagedus, aga seekord olid balletisussid ja -seelik ilusti ära pandud. ,,Võid neid lugeda, kui tahad," ütles neiu ja andis paberipaki Samueli kätte.

Samuel lasi pilgul kirelt sõnadest üle joosta, kuid ta ei hakanud praegu tugevalt süvenema, sest siis kapselduks ta oma maailma. Sam pani paberid tagasi lauale ja vaatas Bellat. "And now what?" küsis mees naeratusega.

,,Whatever you'd like," vastas Annabel samuti naeratusega, vaadates Samuelile sügavalt silma. Annabel mõtleski, et laseb külalisel alguses valida, mida nad teevad. Samuel oli lihtsalt liiga eriline külaline. Samas langes Annabeli pilk aga hetkeks patjadele, mis tema voodil olid. Pillow fight?

"Ma ei oska midagi välja pakkuda," vastas mees. Ta arvas, et äkki oligi aeg kodu poole suunduda, nad olid päris pikalt juba koos olnud. Samuel pidi varsti NY'sse tagasi sõitma, tahtis veel perega ka koos olla.

Annabeli näole ilmus kaval muie. Nüüd hakkas alles lõbusaks minema. ,,Hästi siis," lausus ta kelmikalt. ,,Kuidas see tundub?" küsis ta siis, haaras oma voodilt padja ja viskas sellega Samueli. Boom! Headshot!

Samuel lennutas üsna kiirelt pehme padja tagasi. "Ma kardan, et ma lõhun su õrna padja ära," lausus mees naerdes. Ta polnud padjasõda sada aastat teinud, kas ta üldse oli seda kunagi teinud? Pisemana vist küll, nii 15 aastat tagasi.

,,Oled sa tõesti nii tugev?" imestas Annabel ja jäi Samueli ilusatesse silmadesse vaatama. Tüdruk ei osanud veel midagi arvata, sest polnud Samueli veel nagu paljamalt näinud...as in, tema lihaseid. Samas padjasõda oleks ju nii lõbus.

"Olen jah," sõnas mees ja tõstis demonstratiivselt käsi ja pigistas käed rusikasse, pluusi alt polnud muidugi midagi eriti näha, nojah, eks see saigi rohkem naljaga öeldud. Sam jõukas väga tihti ei käinud, jooksmine oli küll in.

,,Olgu, surume siis kätt...ma tahan ka tunda, kui tugev sa oled," ütles Annabel kiirelt ja sammus Samueli juurde. Kuna ta on tüdruk ja paistab väga habras, oli Annabel kindel, et ta saab käesurumises nagunii pähe.

"Kui sa nii arvad," sõnas mees ja muigas. Ta pani enda küünarnuki lauale ja hoidis peopesa lahti, et neiu käsi enda kätte võtta. Samueli käed olid alati üsna külmad, asi oli selles, et ta normaalne kehatemperatuur oligi alati 36 ümber.

Annabel kummardus laua kohale ja asetas ka enda küünarnuki sinna, võttes Samueli käest kinni. Samal ajal tekitas ta mehega silmsideme. ,,Valmis?" küsis ta.

"Valmis," sõnas mees noogutusega. "Sul on nii soojad käed," märkis veel Sam ja hoidis silmi Bella omadel. "Tähelepanu, valmis olla, start!" andis mees teada ja hoidis enda kätt paigal. Ta ei hakanud tüdruku oma praegu maha suruma korraga, that would be no fun at all.