When the sun goes down

"Aitäääh," venitas mees laia muigega. Näinud, mis tüdrukul juhtus, võttis ta kastruli neiult käest ja pani selle pliidile tagasi. Külma vee lahti keeranud, hoidis ta Annabeli kätt seal all, õnneks paistis põletus väga väike olevat, polnud vaja sidet ega midagi.

Väike punetus jah, pole tõesti midagi hullu. ,,Oled sa alles kiire reaktsiooniga," lausus Annabel oma pilku Samil hoides. Tüdruk jäi hetkeks mõtlema. ,,Hmmm...mida ma sinust veel ei tea?" küsis ta endamisi.

"Pean olema," vastas mees. "Siia pole mõtet midagi peale siduda, saialillesalv või midagi on hea, aitab koha pehmena hoida, paraneb mõnusamalt," rääkis mees, hoides tüdruku kätt ikka veel jooksva vee all.

,,Mul seda vist ei ole, aga mul on kuskil rohukapis mingit jahutavat geeli," ütles Annabel. ,,Rohukapp on muidu vannitoas." Eks tuleb selle vee tassidesse valamisega vähe ettevaatlikum olla. Ei taha ju teist korda endale seda kuuma vett peale ajada.

"Eks see jahutav geel on rohkem punetuse ja põletiku peale, praegu võib panna, hiljem pole eriti mõtet, kui hakkab juba paranema," rääkis mees ja läks nüüd vannituppa. Sealt helesinise topsiga naasnud, tupsutas ta õrnalt tüdruku käe kuivaks, keeras kraani kinni ja pani geeli käe peale.

,,Mis kohviga saab?" küsis Annabel. ,,Ma sain ainult ühe tassi täidetud. Aga ma teen selle tassitäie siis sulle." Neiu vaatas hetkeks Samuelile sügavalt silma ja võttis siis kohvikarbi, lisades piisaval kogusel kohvi. ,,Suhkruga või piimaga või mustalt?" küsis ta siis Samuelilt.

"Ma kallan teise ise täis, vett on veel piisavalt," rääkis mees ja täitis ka teise kiirelt. "Ma saan ise suhkru ja piima lisamisega hakkama," oli Sam kindel. Ta naeratas neiule ja pani ühte tassi lusikatäie suhkrut ja pisut piima.

,,Sa oled tõesti hämmastav," lausus Annabel. ,,Sellepärast sa mulle meeldidki." Tüdruk asetas enda kohvitassi ettevaatlikult lauale ja võttis muffinitelt ka rätiku pealt ära. Ta võttis taldrikult kaks muffinit. ,,Püüa, mr.Amazing," ütles ta ja viskas ühe muffini Samuelile.

"Ahh, mis sa nüüd...Iga inimene oskab kohvi teha," arvas mees. Polnud ta mingi superman. Sam püüdis muffini kinni. Selle paberist vabastanud, maitses kutt muffinit. "Superhea!" pidi Samuel tõdema.

,,Siis ma peaksin vist sulle kunagi terve korvitäie neid tegema, kui sulle maitsevad," lausus Annabel ja asus oma muffinid ka paberist välja koorima. ,,Eelistad sa muidu rohkem magusat või soolast?" uuris neiu.

"Vist soolast, aga muffinid on alati head," arvas Samuel. "Mm...Korvitäis muffineid. Sounds tempting," muigas mees ja hakkas naerma. Ta naeris viimasel ajal väga palju, ei tea, milles asi oli.

,,You'll get that," lubas Annabel. ,,Aga mis su lemmiktoit on?" küsis tüdruk. Kui nad juba ise söövad ja toidust räägivad, on ju ka see küsimus väga teemakohane. Neiu teab siis vähemalt, mida veel süüa teha, kui Sam jälle peaks külla tulema.

"Ma ei teagi...Ceasari salat vist," pakkus mees. Seda tegi ta lademetes ja toitus siis paar päeva sellest. Nomnomnom. "Aga sinul?" uuris kohe Samuel vastu. Mees lonksas kohvi, suhteliselt hea kangus.

,,Mulle meeldib kanasupp, aga praadidest on mu lemmik ahjukartul šašlõki ja hiinakapsa-kurgi salatiga," rääkis Annabel. ,,Hommikuks ma teen tavaliselt omletti singiga, mis kuulub ka mu lemmikute hulka." Neiu sõi oma muffinit ja rüüpas ka kohvi peale. See oli õnneks piisavalt jahtunud.

Samuel noogutas. Ta tegi kohvile kiirelt otsa peale ja tundis, et oli juba pisut erksam. Nojah, tegelikult on juba mõtlemine turgutav, kui sa oled kindel,et kohv aitab inimest äratada. Sam ei teadnud enam, mida tüdrukult küsida.