When the sun goes down

Huvitav, mida Sam üldse Annabelist arvas. Tüdruk ei julgenud seda küsida ka praegu, aga ta mõtles midagi muud siis küsida. ,,Aga räägi, mis sind veel huvitab," palus tüdruk siis, kui oli midagi suutnud välja mõelda.

"Mind huvitab veel....Mmmm...Sina oled päris huvitavaks muutunud," tõdes mees naeratusega. "Kas ma sind Bellaks võin kutsuda?" uuris Sam. Annabel oli kuidagi pikk, Bella sobis rohkem neiule.

,,Ainult sinul on see au," lausus Annabel ning naeratas. ,,Kuigi isa ütleb mulle Bell. Sinu jaoks Bella siis." Annabel nõjatus Samuelile lähemalegi ja lihtsalt vaatas meest. Kena oli ta tegelikult. ,,Ja miks ma siis nii huvitav sinu jaoks olen?" uuris ta.

"Olgu," sõnas mees noogutusega. "Sest sa oled teistsugune. Sinuga saab rääkida ka normaalselt ja...," rohkem midagi mees ei osanudki kohe välja tuua. Need olid esimesed asjad, mis kohe meenusid.

,,Ja?" küsis Bella ja vaatas Samuelile sügavalt silma. ,,Muide, bella tähendab itaalia keeles ilusat," lisas ta väikse kõrvalepõike, ent jäi endiselt ootama seda, et Sam oma lause lõpetaks. Vestlus kiskus kuidagi põnevaks äkki.

"Jah, ma tean," vastas mees noogutusega ja naeratas. Bella...Ilmselt sellepärast hakatigi nime ka Ameerikas kasutama, sest see tähendas teises keeles, mida paljud ei mõistnud, midagi head. Ilus, see on ju suurepärane kompliment, kuid kahjuks väga pealiskaudne.

Annabel naeratas mehele vastu. ,,Aga äkki lõpetaksid oma lause?" küsis neiu. ,,Seda, et minuga saab rääkida normaalselt ja mis edasi?" uuris ta ning võttis järgmise muffini, mida paberist lahti hakkas koorima.

"See vist oligi," arvas mees. Ta ei lõpetanud enda paljusid lauseid, vaid lisas lõppu sõna 'ja'. Mõnda ärritas see päris tugevalt, kuid vähemalt polnud tal parasiitsõnaks 'nagu', mida kuritarvitati aina rohkem.

,,Hästi," ütles Annabel ja hoidis oma pilku endiselt Samuelil. ,,Veel muffinit?" pakkus ta ja lükkas korvi mehe poole. ,,Tead, sa oled ka huvitav," tõdes tüdruk siis. ,,Isegi väga."

"Ei aitäh," vastas mees. Ta polnud kõige suurem magusasõber. "Mmm...Mis mõttes siis huvitav?" küsis noormees ja kergitas üht kulmu. Oh yeah, ta oskas teha väga veidraid nägusid. See ei olnud veel midagi.

Annabel muigas Samueli näoilmeid jälgides, kui nägi seda kulmukergitust. Siis vajus tüdruk hetkeks mõttesse ja mõtles sügavalt selle üle järele, miks Sam teda nii väga huvitab. ,,No esiteks tundud sa igati mõistlik," seletas neiu. ,,Sa ei tee mingeid lollakaid lapsikuid nalju ega nilbeid märkusi. Samas tundud sa olevat hea kuulaja ning ma tunnen, et võin sulle kõigest rääkida."

Sam muigas. "Eks need nilbed naljad jäävad semude jaoks, nendega omavahel lähevad naljatamised aeg-ajalt üle piiri, aga naistega ma neid tavaliselt ei jaga," lausus mees ausalt. Kuulata talle küll meeldis, rääkimine oli ka tore.

,,Mulle on ka see tähtis, kui mees mind austab," lausus Annabel. ,,Ma ei taha olla neile nagu mingi nukk, kellega mängida. Mulle ei meeldi selline asi." Neidis mugis veel oma muffineid. Kõht hakkas vaikselt täis saama, aga Samueliga võiks samas rääkima jäädagi.

Mees naeris vaikselt. "Sa ütlesid seda nagu ma oleksin su parim sõbranna või midagi," muigas mees. Mitte midagi halba, lihtsalt see 'ka' jäi kõrvu kõlama ja Sam ei saanud lihtsalt jätta seda mainimata. "Mängimine on vist nõme jah," arvas mees. Temaga ei olnud keegi kunagi 'mänginud' tho.

Annabel hakkas nüüd ise ka naerma. ,,Juhtub. Mõne inimesega ongi nii, et kui ma räägin, siis ma räägin juba kõigest. Kas tead, et sa oled suurepärane vestluspartner?" küsis neiu siis kelmikalt. Ta polnud kunagi ise kellegagi käinud, aga alati on ju võimalus, et sinuga lihtsalt mängitakse. Seda kardabki Annabel kõige rohkem, et keegi võib tema tunnetega ka mängida, oma sõbrannasid on ta ju pidevalt poiste pärast kannatamas näinud ja mõnikord neid isegi lohutanud, kuigi ega tal neidki palju ei olnud. Neiul oli vähe sõpru, aga need olid vähemalt inimesed, keda ta pidas tõelisteks sõpradeks.