When the sun goes down

"See võib raskeks minna," arvas noormees. Ta sai vaevu enda sõpradegagi Tree Hillist suhelda. Uusi tutvusi läbi telefoni või e-maili võis olla päris raske tekitada. Mees vaatas hetkeks Annabeli ja viis silmad jälle veele.

,,Raskustele tuleb vastu astuda," lausus Annabel samuti vett vaadates. Tahaks papud ära võtta ja jalgupidi natuke sulistada seal. ,,Kõik ei peagi ju alati lihtne olema."

"Nojah, kah üks võimalus," nõustus mees. Ta haigutas ja kattis suu käega. "Vabandust, kodus on ka vaja õppida," vabandas Samuel. Üks suurem eksam oli tulemas ja väga palju oli vaja lihtsalt tuupida.

,,Mida sa õpid?" küsis Annabel. Äkki peaks tüübi kohvile ka kutsuma, kui ta tõesti nii väsinud paistis. Või oli tal Annabeliga lihtsalt igav? Loodetavasti mitte seda viimast.

"Meditsiini. Tahan kirurgiks tulevikus saada," rääkis mees. "Mis sinu tulevikusoovid on?" uuris kutt. Ta ei teadnud tegelikult eriti, mida isegi Helena tulevikus teha tahtis. Varem polnud neiul plaan paigas olnud ja lähiajal polnud ta uurinud.

,,Kas ballett või fotograafia," vastas Annabel. ,,Balletiga olen ma juba väiksest peale tegelenud ja nüüd ma saan esimest korda elus suurel laval Uinuva Kaunitari rollis tantsida. Aga mulle meeldib ka pilte teha ja see on nii mõnus ajaviide. Ma ei suuda kuidagi otsustada, sest ma armastan nii balletti kui fotograafiat, kuigi see esimene tahab väga palju vaeva ja pühendumist."

"Huvitav. Oled siis täielikult kunstiinimene," mõtiskles mees valjult. Ta vaatas hetkeks uuesti Annabeli silmi ja viis pilgu uuesti merele. Ilusad silmad olid tüdrukul. Sellised heledad, justkui vastsündinul. Ei, tegelikult selged, mitte heledad.

,,Ju ma siis olen," lausus Annabel. Jahedaks hakkas juba minema ning neiu üritas endale kuidagi sooja teha. ,,Ja kuidas meditsiin tundub?" uuris neiu ning vaatas Samuelile silma. ,,Kas see ongi umbes nii, nagu Grey anatoomias?"

Mees muigas. "Noh...Osaliselt on, aga seal on palju ilustatud," arvas nooruk. "Muidugi ma pole veel kõike näinud," lisas Samuel. Intensiivosakond oli kõige kõledam...Nagu ufolaev oma piiksumisega.

,,Aga räägi mulle sellest, mis sul siiani on olnud," palus Annabel. ,,Mulle väga meeldiks kuulata su kogemusi seoses praktika ja nende asjadega." Kes teab, mis seal haiglas üldse toimuda võis. Patsiendid ju ka kõike näha ei saanud.

"Ma olen pidanud põhiliselt tegelema õendusega. Esmakursuslasi kasutatakse nii. Meid on seal kokku praegu 64. Ainult 17 on poisid, tüdrukute suur ülekaal, mis oli sel aastal esmakordne. Aga praegu olen ravimeid viinud, mõnel opil saanud asju anda...Ooteruumist kutsunud inimesi," rääkis mees.

,,Aga kas mõni naljakas asi ka on juhtunud?" küsis Annabel. Igal pool peab ju nalja ka saama, on lõbusam. Neiu kõlgutas jalgu, mis üle silla vee kohal rippusid, kuid hõõrus ka oma käsivarsi, tõsiselt jahe hakkas juba.

"Ikka on midagi juhtunud...Ma lihtsalt ei oska kohe midagi välja tuua," vastas noormees kerge naeratusega. Ta tõmbas enda pusa üle pea seljast, millega tahtis T-särk ka kaasa rännata. Särgi uuesti alla sikutanud, andis mees pusa neiule.

Annabel naeratas. ,,Aitäh," lausus ta ja tõmbas pusa peale. Much better. ,,Sa minu juurde ei tahaks tulla?" küsis neiu siis. ,,Sa andsid oma pusa mulle ja...tõesti jahedaks läheb. Ma ei taha, et sinul nüüd külm hakkaks."

"Ei hakka mul külm," oli mees kindel. Ta arvas, et ei hakka, aga umbes juba 10 minuti järel hakkas pisut jahe. Haige kurk ei olnud ka hea asi. Sam köhatas. "Kuidas sulle Tree Hilli kool meeldib?" uuris mees.