When the sun goes down

,,Kuna ma olen seal üsna uus, siis annab veel harjumist," vastas Annabel. ,,Aga tegelikult tahaksin ma juba lõpetada. Enamik mu klassikaaslasi käituvad nagu mingid kuueaastased. Noh, sõpru on mul seal ka, aga kuna ma kardan inimesi...just nagu ise nendega juttu alustada või midagi, siis pole neidki väga palju. Aga ma suudan vähemalt orienteeruda seal juba, leian ise juba õiged ruumid üles." Tüdruk vaatas hetkeks Sami poole. ,,Kindel, et sul külm ei hakka?" küsis ta. ,,Ma ei ela siit kaugel."

"Ma küll ei ütleks, et sa inimesi kardad," vastas noormees. Annabel alustas temaga küll juttu. "Okei, võiks küll. Äkki saaks tassi teed või midagi ka," lootis mees ja naeratas. Ta oleks vabalt praegu liitri kohvi ära joonud. Haigla õpetas kohvi jooma.

,,Ikka saab, mul peaks isegi mõned muffinid veel kodus olema, mis ma enne küpsetasin," vastas Annabel ja ajas end graatsiliselt püsti. Balletiga tegelemine tegi teda graatsiliseks. ,,Kardan küll inimesi...vähemalt ma ei tunne end nendega esimest korda kohtudes eriti mugavalt," lausus siis neidis jutu jätkuks.

"Mmm," mõmises kutt ja naeris. Muffinid on head asjad. Nomnomnom. "Ei paistnud küll eile välja," tõdes kutt ja naeratas. Ta tõusis ja järgnes tüdrukule. "So....Sa elad seal pool, right?" küsis mees ja osutas paremale.

Annabel naeratas samuti oma armsat naeratust ja vaatas Samuelile silma. ,,Sest ma sain ebamugavustundest üle. Sinuga koos olles ma tunnen end ülimalt hästi," rääkis ta. ,,Aga jah, ma elan seal pool, kuhu rand jääb," vastas ta siis noormehe küsimusele.

Mees noogutas ja võttis suuna neiuga ranna poole. "Nojah, oleneb seltskonnast," nõustus mees. "Ma igatsen aeg-ajalt enda gümnaasiumiaastaid. Siis oli kõik palju lihtsam," lausus Samuel. Nüüd ei öelnud keegi, mida millal õppida.

,,Ma olen kuulnud, et kõige rohkem valikuid elus ongi gümnaasiumilõpetajatel," lausus Annabel. ,,Nad saavad valida ükskõik, kuhu ülikooli nad astuvad, mida üldse edasi teevad. Neil on nii palju valikuid, aga samas vabanevad nad kooli turvavõrgust, mis neid seni kaitseb. Nad peavad ise hakkama saama."

"Jah, see otsus on väga tähtis. Terve ülejäänud elu sõltub sellest," nõustus noormees. "Sa plaanid siis fotograafiat minna õppima?" küsis mees üle. Sellel alal olid juba väga suured tegijad ees. Latt oli kõrgel.

,,Ma ei tea, ma olen kahevahel," vastas Annabel. ,,Kas arendada edasi balletti, millega ma olen terve elu põhimõtteliselt tegelenud ja tantsida veel paljudel suurtel lavadel või olla hoopis elukutseline fotograaf? Kahte asja korraga ma nagunii ei saa, aga neil mõlemal on oma plussid ja miinused."

"Nojah, sul veel aega on mõtlemiseks," lisas mees. Ta nägi juba tuttavat maja, kus oli eile käinud koos Helenaga. Ausalt öeldes pidas nooruk eilset väga awkwardiks, sest mis mõttes ta mängib pudelikeerutamist enda õe ja sõbrannaga.

,,Seda küll," ütles Annabel. Varsti jõudsidki nad neiu maja juurde ning tüdruk otsis teksade taskust võtme, millega ta ukse lahti keeras. ,,Tule sisse ja tunne end nagu kodus," ütles ta ning avas ukse, minnes ees juba majja, suundudes kööki, et mehele muffineid pakkuda ja kohvi teha.

Samuel noogutas ning võttis ketsid jalast. Tüdruku järel kööki läinud, toetas mees end vastu köögikappi ja uuris:"Saan kuidagi ehk aidata?" Tassid välja otsida või midagi. Ta jõi õhtuti põhimõtteliselt selle pärast kohvi, et paremini uinuda, samas päeval see äratas...Fuck the logic.

,,Kui sa nii väga tahad," lausus Annabel ning naeratas. ,,Laua peal rätiku all kandikul on muffinid," ütles ta. ,,Aga sa võid siis tassid seni otsida, kuni ma vee käima panen." Tüdruk mõtles sellele, et nad saavad ikka tõesti hästi Samiga läbi ja ta tundis end mehega kuidagi lähedasena. Ta otsis välja kastruli ja lasi sinna kraanist vee, seejärel pani ta selle pliidile. Õnneks ei lähe veega kaua.

Mees tõukas end kapi najalt uuesti püsti ja tegi kapiuksi nii kaua lahti, kuni leidis tassid. Kaks tükki välja võtnud, pani ta need köögipinnale. "Voila!" sõnas mees ja naeris. Näed, oskas midagi ikka teha.

,,You're amazing," lausus Annabel muiates ja vaatas Samuelile silma. Ta mõtles neid sõnu tõsiselt ja lihtsalt pidi need välja ütlema. Varsti sai aga vesi valmis ja Annabel võttis esimese tassi, kuhu ta kraanikausi kohal vett hakkas valama, et keev vesi maha ei valguks. Siiski läks pisut keevat vett tüdruku käele ning ta näole ilmus valugrimass. Ouch.