Bum da tss

Tavaliselt istus Lesley kõik nädalavahetused kodus, oma toas.. ja oli arvutis. Kui aega üle jäi, tegi ka kodutöid. Nii hommikusöögi, lõunasöögi kui ka õhtusöögi ajal käis ta loomulikult allkorrusel söömas. Ilusti pere seltsis, niipalju kui pereliikmeid kodus oli, söömas. Aga seekord mitte. Juba teist nädalavahetust saati oli ta nädalalõpul kui kummitus omaenda kodus.

Reedel, pärast kooli, vahetas ta riided ära ja läks päris pikale ringile. Kui ta kunagi südaöö paiku tagasi jõudis, käis ta kiirelt pesus ning vajus kohe voodisse. Laupäeva hommikul 6st oli ta üleval. Spordiriided selga, söönuks ja uuesti ringile jooksma. Ta jõudis keskpäevaks tagasi koju. Uuesti pesus, kerge uinak ja seejärel õppimised. Mõned tunnid veetis ta ka arvutis, õhtusöök ning tagasi jooksma, tehes veidi väiksema ringi ja jõudes veidike enen südaööd tagasi koju. Pühapäeval täpselt samamoodi, ainult et siis piirdus ta vaid hommikuse ringiga.

Ta valis võimalikud varajased või hilised kellaajad sellepärast, et keegi teda ei keelata ega takistada saaks. Ning kui ka keegi oli kodus, hiilis ta majast välja. Kodus oli pidevalt.. pidevalt kuidagi selline pingeline.. enne vägistamist olnust vägagi erinev õhkkond. See oli harjumatu.. ja ebameeldiv. Temple vajas aega omaette, kus ta sai olla ja mõelda. Ja jooksime (pigem siiski sörkimine) oli selleks ideaalne võimalus.

Et seda ei peetaks mingiks ära jooksmiseks, jättis ta esimesed paar korda lauale kirja :
"Läksin jooksma. BRB. Don't worry
- Lesley"

Telefoni jättis ta koju, et kõikvõimalikke segajaid vähendada, kuid taskunuga oli neidisel kaasas ning kindlalt käes.

Temple' voodi oli juba pikemalt aega tühi püsinud. Kõik ööd magas ta õe kaisus, sest seal oli kindlam, parem tunne. Kuigi hirm, mis teda vähesel määral valdas, hakkas juba lahtuma, ei tahtnud ta õe kaisust ära minna.

.. oli teine nädalavahetus, mil neidis oli kui kummitus omaenda kodus. Teine nädalavahetus pärast.. pärast seda, kui ta kaotas igasuguse lootuse süütuna surra. Esimene nädalavahetus oli olnud ühe-kahe päeva kaugusel, mitte rohkem. Pärast seda, oli ta suutnud kaks korda väikese 'runaway' teha. Esimene kord ostis ta taskunoa ning teisel korral kohtus Joe'ga.

Ja nüüd.. nüüd oli laupäeva õhtu ning Lesley oli jooksmast just koju jõudnud. Ta oli väsinud, aga kavatses üsna tõenäoliselt allnighter' teha. Tavapärasest veidi kauem dušši all vedelenud, käis ta siiski enne lõpliku otsuse tegemist õe toast läbi. Tüdruk oli üle nädala peret niipalju kui võimalik vältinud..

Melly oli aru saanud, et Lesley tahab ilmselt rohkem oma ette olla. Ta tuli alati enda probleemidega üksi paremini toime. Samas oli õde täiesti teadlik sellest, et tema väike õeke tema juures öösiti magamas käib. Kuigi hommikul on voodi jälle tühi. Car ei käinud Lesley'le peale ja lasi tal oma soodu olla. Kui ta tahab võib ta ju alati enda õe juurde tulla. Ja ta peaks sellest teadlik olema.

Kuigi tegemist oli laupäeva õhtuga, oli tüdruk kodus. Carmel lamas kõhuli enda voodis, kõrvaklapid peas, iPod'ist kostumas vali muusika. Samas libisesid tema sõrmed mööda sülearvuti klaviatuuri, kui ta enda ajaloo arutlust kirjutas. Arvuti kõrval oli lahti tema õpik, mida ta aeg-ajalt lehitses, otsides sealt midagi, mida enda töös kasutada. Esmaspäevani oli küll aega, aga näitsik tahtis sellega ühele poole saada. Ja kuna tal korraga oli palju motivatsiooni tulnud, siis otsustas ta seda ka kohe ära kasutada.

Les seisis mõned minutid ukse juues, uksepiidale õlaga toetades ja jälgis õde. Kui ta sellest ära tüdis, astus ta ilusti tuppa ja tõmbas ukse ilusti kinni. Neidis istus võimalikult vaikselt õe voodile, jäädes ootama Carmel' reaktsiooni.. vastust.. tervitust.. küsimusi. Mida iganes. Kuna ta lemmikinimen terves maailmas õppis, ei hakanud Temple teda segama. Eriti veel selle pärast, et tal kõrvaklapid peas olid. Headphones on, world off. Vähemalt Lesley puhul on see nii. "Ega ma ei sega?" küsis neidis vaikselt. Lihtsalt nii igaksjuhuks. Äkki ta oligi kummitus.. ??

Carmel tõstis enda pruunid silmad hetkeks arvuti ekraanilt, kui Les tuppa astus ja ukse kinni tõmbas. Ta üritas kiiresti ära kirjutada need mõtted, mis tema peas tiirlesid. Tüdruk teadis väga hästi, et kui ta seda ei tee, on need mõtted ka peagi tema peast läinud. Viimaks dokumendi ära seivinud, lükkas ta läppari kaane kinni, tõmbas kõrvaklapid peast, lülitas pleieri kinni ning suunas enda naeratava näo õele. "Hello! Leidsid ka lõpuks aega minuga rääkima tulla," muigas Mel. Ta ei olnud pahane, aga ega ta õnnelik ka ei olnud, et Les niimoodi ennast kõigist ära lõikas.

"Ma võin ära ka minna.." pakkus ta nagu muuseas välja. Lihtsalt 'nalja' pärast. Kui ta juba rääkima tuli ja sis ärkvel oli ja temaga rääkis, siis siia ta jääb, kuni õde tuttu jääb. ".. ma tahtsin küsida.." alustas neidis oma tegeliku jutuga, ennast rätsepistesse sättides. ".. et.. emal on ikka kõik korras? Ma.. ma ei julge temaga eriti rääkida ega teda üldse vaadatagi. Õhkkond on kodus niigi .. sa tead ju küll. She's OK, right? .. ja ega sa oma pead norgu lasknud pole? Papsi ja venna pärast ma ei muretse. They're doing fine, I know that.." rääkis Temple sosinal, nagu kardaks ta, et keegi neid pealt kuulda võiks.

Carmel saatis õele proovi-sa-ainult-siit-toast-lahkuda pilgu ning ajas end siis põlvili voodisse, et õega samal tasemel olla. Ta kuulas kannatlikult Lesley jutu lõpuni, hakkamata midagi vahele segama ennem kui tüdruk lõpetas. "Kui sa temaga räägiksid, siis sa teaksid," lausus Car natuke etteheitval toonil, "sa ju hoiad kõigist eemale. Meie papsi ja vennaga saame veel aru sinu soovist, aga emale tundub nagu sa lükkaksid teda eemale," oli Melly täiesti avameelne. Ei olnud mõtet musta valgeks rääkida.

"Anna andeks.." pomises neidis. "anna andeks." kordas ta ennast. "Te tahtsite minule ainult head.. ja nüüd mina.. Ma ei mõtle midagi halba. Ma lihtsalt ei taha.." rääkis Lesley endiselt vaikselt, peaaegu sosinal. Lause alguses mõtles ta lapsendamist, ning see oli üsnagi üheselt mõisteteav. ".. ma tean, et see on loll, aga ma ei taha näida nõrk ja ma üritan endaga ise hakkama saada ja üksi olek on selleks parim viis ja ema .. ema.. ema .. ma tahaks öelda, et ta reageerib üle, aga see oleks vale, sest ma tean, et ta hoolib minust ja tahab mind aidata, aga kui ta püüaks mind natuke rohkem mõista, siis ta mõistaks, et kui ta natuke kannataks ja ootaks.. natukese.. et siis ma olen see sama Lesley, kes ma enne olin." ütles Temple oma mõtetest õele. "Ja ma ei lükka teda eemale. Ma ei lükka kedagi eemale. Võib-olla ajutiselt. Aga kui ma peaksin ennast käest kaotama.. siis ma eelistan teha seda üksi, kus ainsaks kaotajaks olen mina.. ja teil ei oleks nii valus.. sest.. sest.. sest eelnevalt mind nagu polekski olnud.. mõistad?" jätkas ta, üks-kaks pisarat põsele voolamas.

Carmel kuulas jällegi tüdruku kõik sõnad ennem ära kui midag ütles. Vahepeal raputas ta vaid enda pead või hammustas huulde. Tema sai enda õest aru, aga teised ei mõistnud teda nii hästi. "Ma olen püüdnud talle seda selgeks teha ja ta hakkab sellega vaikselt leppima," sõnas Mel, "aga ära arva, et sinust saab kunagi see sama Lesley, kes sa olid ennem. Sa tead, et sellised asjad muudavad inimesi. Aga ära saa valesti aru nagu ma ütleksin et.....sa jäädki selliseks eraldi hoidvaks või midagi....argh, ma ei oska enam ennast isegi normaalselt väljendada," turtusus Melly. "Su sõnad hirmutavad mind. Mis mõttes meil ei oleks nii valus? Sa oled meie perekond. Me ei suudaks kunagi käituda nii nagu sind ei olekski olnud. Mis jutt see on?" vaatas Carmel Lesleyt mõistmatul pilgul.

Lesley lihtsalt raputas pead ja kallistas korraks õde. Ta üritas mitte nutta. Ta tahtis millestki muust rääkida. "Carmel.. kas ma mõni päev Stephen' juurde võin minna? Ma tean, et te ei taha, et ma üksi kuskil käiks.. but I've done it before. Ja.. .. ma usaldan teda piisavalt palju, et ma võin julgelt väita, et minuga midagi ei juhtuks ja et ma ilusti tervelt pärast koju tagasi jõuan. Ma tean, et need ärakäimised.. et need panevad teid veel rohkem muretesema ja ma ei tohiks seda teha.. ja ma mõtlesin, et ma olen seekord hea inimene ja küsin. Et sellest hiljem mingit probleemi ei tuleks. Et Stephen't inimröövis ei kahlustataks, egamidagi.." rääkis ta, näole veidi rõõmsama muige venitades.

"Tundes sind arvan ma, et mu vastus ei mängi siin erilist rolli," suutis ka Carmel kergelt muiata. Kes see Stephen üldse oli? Pole varem kuulnudki, mis ei ole eriline uudis, sest Lesley ja Carmeli suhtlusringkonnad on suht erinevad. "Esiteks, kes see tüüp üldse on? Teiseks, kus ta elab? Kolmandaks, kui vana ta on?" ladus tüdruk enda väikesele õele mõned küsimused ette. "Kui sa enne pimedat ilusti koju jõuad, et kuskile üksi hulkuma ei jää, siis minu poolest võid minna, kui sa tõesti arvad, et see sulle kasuks tuleb," andis Mel viimaks loa, teades samas, et kui Lesley'ga midagi juhtuma peaks, siis ta ei elaks seda üle.

"Võib-olla natukene.. ma olen vähemalt viisakas.." lausus ta, väikse naeratause näole venitades. Küsimustejada kuuldes, turtsatas ta kergelt naerma. Ohwell.. ohwell.. "eeeeee.. Stephen on mu sõber. Elab Eastside. Senior on... which makes him .. umn.. 19? Käib korvpallis.. ja ma usun, et kui ma ilusti palun, siis saadab ta mu koju tagasi. Või toob autoga.. orsmt.. " vastas Temple rahulikult järgemööda õe küsimustele.

Carmel kuulas Lesley juttu üsna kriitilisel pilgul, kuulates iga sõna väga tähelepanelikult, et õde ei saaks talle midagi kokku luuletada. Üheksateist. Eastside. Korvpall. Stephen? Melly tõi kuuldavale raske ohke, "kui ta su koju saadab või toob, siis võid minna, muidu ma tulen sulle ise autoga järgi," sõnas Car, vaadates õele õrnalt muiates otsa. "Ja kus sa seda Stephenit siis kohtasid?" uuris Mel.

Lesley tegi suured silmad pähe, kui õde ohkas. Mis seal ohata oli? ei olnud ju midagi hirmsat. Ta oli ainult aasta Carmelist vanem.. ja kolm aastat neidisest endast. Ei olnud ju väga hull vanusevahe. "Aitäh." ütles Les, kergelt ettepoole kummardades. Ура! See kergelt kummardamine tänades oli neidise puhul täiesti tavaline. See oli rohkem nagu 'thank you VERY much' kui lihtsalt 'tänan'. Küsimuse peale kehitas ta alguses automaatselt õlgu. "ee.. umn..eeaaa.. Westside'l kohvikus." vastas Temple

"Aaahah," sõnas Carmel noogutades ja vaadates enda õele kahtlustaval ilmel otsa, "nii, et lihtsalt sõber jah?" küsis ta üle, vaadates Lesley'le muigvel huulil otsa. Tore oli vahelduseks enda noorema õe kallal norida. Eriti praegu, kus perekonna sisesed suhted üsna pingelised olid. Ta vaatas nendesse suurtesse pruunidesse silmadesse ning hakkas siis naerma.

"Ahaah, jah. " noogutas neidis. "Lihtsalt sõber. Viimane asi, millele ma praegu mõtlen, on poissõbra omamine. Pealegi, tal on juba tüdruk olemas." vastas Temple üsna süngel toonil. Like.. really? Ta nagu reaalselt arvas, et Lesley endale praegu poisi võtab? Ega see kahjuks ei tuleks, egamidagi.. aga praegu on see tõesti viimane asi millele Les mõtleb. Kuigi, Steph on tõenäoliselt kõige lähedasem poissõbrale, mis Temple'l üldse kunagi olema saab. Selle naermise peale neidis ainult muigas. Tore, et õel lõbus on. Kuigi ta ei saanud just naljast eriti hästi ära.