Bum da tss

Õe sõnade peale kehitas Neidis õlgu. Nii ta arvas, jah. Ta ei öelnud ju midagi valesti, tegelikult. Kui tahetakse elus midagi saavutada, on omakasu paratamatu. "Ma ei hooli südame omamisest. I'm fine without it." sõnas Temple. Ta ei olnud ju mõrvariks hakanud veel, egamidaig, ja omadest hoolis ta ka, olenemata südame minimaalsest olemasolust. Küsimuse peale kehitas ta õlgu. "Sinu valik." vastas ta. "Kuigi, ma vaataks heameelega Alice in the Wonderland .. või Corpse Bride.. või Sweeny Todd .. POC' filmi võib.. umnn.." loetles ta mõned filmid, mis talle pähe tulid, seejärel plaatides sorima hakates. "Charlie and the Chocolate Factory, Finding Neverland, Chocolat.. kõik on vaadatavad. Aga kui sa nutta tahad, siis ilmselt Finding Neverland." jätkas ta, ulatades plaadi, millel koos tesite filmidega ka Finding Neverland oli.

Carmel kergitas enda ühte kulmu, kuid ei öelnud Temple' sõnade peale midagi. Selle asemel viis ta enda pilgu hunnikus olevatele plaatidle, kuulates samas õe soovitusi. "Oh, vaatame Alice in the Wonerland ja siis Finding Neverland," sõnas Mel, "ja ära torise, et sul nii lame vanem õde on," lisas ta juurde, võttes kätte plaadi, millel oli Alice. Asetanud selle arvutisse, pani ta filmi tööle.

"Mulle sobib." naeratas Lesley. Irvikkass oli ta lemmiktegelane terves filmis. That cat.. oh that cat. Tore kass. "Ma ei ole torisenud ja ei hakkagi torisema, et sa mu õde oled. Ja pealegi, sa pole lame." lisas ta. Ta õde polnud lame. Kust ta üldse selle idee võttis? Tema tore suur õde.

Carmel saatis enda õele oh-really? pilgu, kuid kinnitas peagi enda pruunid silmad jälle ekraanile. Kätte võttis ta endale kommipaki, hävitades seda tublisti kogu filmi jooksul. Tundus, et filmivalik oli õnnestunud, sest see tõesti meeldis Mellyle. Erinevalt Lesleyst ei olnud tema seda varem näinud. Ausalt öeldes olid tal selle filmi vastu mingid eelarvamused. Ilmselt ilma asjata.

Temple suutis vahepeal tukkuma jääda. Just lõpupoole. Aga kuna ta filmi oli varem näinud, polnud väga hullu. Irvikkassi nägi ta ikkagi. Teda ei saanud ju ometigi maha magada. Ja see totakas tants, mida Depp tegi.. see oli koomiline.. ja lõbus. "Onju oli... hea film.." lausus neidis, vahepeal haigutades. Nüüd oli aeg sliipi panna. Kuigi, Finding Neverland' ajal ta oleks vist veel suuteline üleval püsima. Ja mis puutus toitu.. siis oli seda üllatavalt palju järgi. Neidis ise ei puutunud peaaegu midagi.

"Mhm...," mõmises Carmel, sest ka tema silmad tahtsid juba vaikselt kinni vajuda, aga üks film tahtis veel vaatamist. Viinud enda muigvel pilgu õele, vangutas ta enda pead. "Kas keegi hakkab meil siin ära kustuma?" küsis Mel kergelt norival toonil, võttes Alice' plaadi arvutist välja, et see Neverland'iga asendada. "Sa võid muidugi mu voodisse jääda, aga mina kavatsen selle kolmanda filmi ka ära vaadata," lausus tüdruk.

"Mina ei kustu kuskile." sõnas Lesley kiirelt, väga ärksal toonil. "Ma käin korra all, joon midagi. Suu kuivab pikemat aega juba. Ja siis vaatame selle filmi koos ära. " lausus neidis, ennast voodist püsti ajades ning toast välja lipates, et veidi energiat viimaseks filmiks koguda... ja et juua. Kell oli kuskil kahe kandis nüüdseks. Enne kolme, poolt nelja nad vist magama ei saa. That's just awesome. Unerežiim - kella üheni.

Kui neidis alt joonuna naasis, heitis ta õe kõrvale kõhuli, et jätkata filmiõhtuga. Kui ta poleks enne jooksmas käinud, suudaks ta väga edukalt siin kella seitsmeni vastu pidada. "Now, shall we?"

Carmel turtsatas, kuid ootas õe ära, kuni too all joomas käis. Siinkohal tekib muidugi küsimusi, mida ta seal täpsemalt joomas käis. Kohvi? Raputanud aeglaselt enda pead, vaatas ta hetkeks Lesleyt ning vajutas siis filmi käima. Kui alguses tahtsid tüdruku enda silmad kinni vajuda, siis pärast viiteteist minutit oli uni pühitud ja pruunid silmad püsisid kindlalt eraanil.

Lesley käis joomas vett, mitte kohvi. Jõi kohe terve liitri korraga ära. Tema puhul üsna tavaline. Mis teha, kui janu piinab. Neidis oli ära kõige rohkem viis minutit. Trepist alla minnes ta jooksis ja samuti ka tagasi üles tulles. Hea energialaks. Nüüd peaks filmi lõpuni välja vedama.

Tagasi üles jõudes maandus neidis koheselt õe kõrvale. "Hakkame vaatama," lausus Temple, olles ennast mugaval sisse seadnud.

Film oli piisavalt huvitav, et Carmelit ärkvel hoida. Ta ei olnud tavaliselt see, kes õhtuti kaua üleval oli. Selleks oli nende peres ikka alati Les olnud. Sellised filmikad olidki ainukesed erandid, kus Melly võis kaua üleval olla, aga see tähendas seda, et ta oli hommikul väga väsinud ja magas poole päevani.

Kui film viimaks läbi sai, pani Carmel arvuti kinni ning tõstis kõik plaadid voodist ära maha. Peaasi, et homme hommikul keegi neile peale ei astuks. "Ja nüüd lähevad väikesed lapsed tuttu," lausus Car enda õele. Ilmselgelt läheb ta ise ka magama.

Pärast filmi lõppu aitas Lesley õel asjad voodist maha tõsta. Samuti ka tühjad toidupakendid. Toodud toidust ei olnud enam küll mitte kui midagi järel. "Mõnitama hakkad või?" küsis Lesley, kui töö tehtud oli ning ennast teki alla sättis. Õe kaisus on alati hea olla. Ja ega ta nüüdki kavatsenud kuskile minna.

Carmel tõmbas endale teki peale ning sättis end siis mõnusalt õe juurde voodisse. "Millal ma sind ikka mõnitanud olen?" küsis Mel nagu oleks tegu ühe alatu süüdistusega, "oled ju väike," lisas ta juurde, keerates end voodis küllili, et Temple' otsa vaadata. "Minule jääd sa alati pisikeseks," muigas Carmel.

"Ma ei tea.. äkki muutusid äkki kurjaks suureks õeks." sõnas Les, kergelt naerdes ning seejärel oma laia haigutuse käega kättes. Õe sõnade peale neidis ainult noogutas. Jah, Carmelile jääb ta alati pisikeseks. "Alati." sositas ta veel, seejärel õndsasse unemaale kadudes.

Kell võis olla üheksa-kümne vahel hommikul, kui Lesley võpatades üles ärkas. Ta võpatas reaalselt istuli.. ning üsna vähe oli puudu karjatusest. Carmel pöörast sellepeale ainult külhe, which was good. Küllap oli tal siis niivõrd sügav uni. Temple'l, seevastu, enam und ei olnud. Vaikselt ajas ta ennast voodist püsti, täiesti kogemata maas vedelevate plaatidega üsnagi valju häält tehes. Kurat, et ta need siis ära unustama pidi. Olles kindel, et õde edasi magab, hiilis neidis toast välja ja käis hommikust söömas. Seejärel kikud ära pesnud, otsustas ta hommikuse jooksu asemel oma kappi viimaks koristama. See oli niigi mitu nädalat edasi lükkunud.

Lesley alustas riietega. Kõigepealt võttis ta kõik riided riidepuudelt maha, erineva varrukapikkusega pluusid erinevatesse hunnikutesse. Pükste oli samamoodi, aint et varrukapikkuse asemel oli püksisäärepikkus otsustavaks elemendiks. Lesley tegi seda kõike võimalikult vaikselt, et viimaseid magajaid mitte häirida.

Carmel ärkas tublid neli tundi hiljem pärast seda, kui Les voodi tühjaks oli jätnud. Laialt haigutanud, keeras Mel end sellili ning viis enda pruunid silmad lakke - üldse ei viitsinud ülesse tõusta. Pärast poolt tundi niisama passimist, tõusis ta ülesse, tegi voodi ära, käis pesemas, pani endale mugavad riided selga ning koristas toa õhtusest toidukraamist. Hommikusöögiks võttis ta endale kausi hommikuhelvestega, mis ta ujutas üle jogurtiga.

Tagasi ülesse jõudnud, haaras ta voodi juurest maast hunniku plaate ning jalutas Lesley toa juurde. Õrnalt uksele koputanud, lükkas ta selle lahti. "Ma tõin su plaadid," lausus ta sisse astudes. Asetanud need näitsiku lauale, istus ta ise voodile. "Ma ei saa aru, kuidas sa nii varakult ülesse said. Kaua sa juba ringi oled toimetanud siin?" uuris Car.

Selle aja sees, kui õeke veel magas, suutis Lesley enamvähem ära sorteerida, mida ta kannab ja mida mitte. Mittekantavad riided oli ta kokku voltinud ja pärast pikka kodus tuhnimist leitud karpi toppinud, et heategevusse annetada, võimidagi. Seejärel oli ta võtnud väikese pausi ja korra arvutis paar animet ära vaadanud, mis eile vaatamata jäi. Just siis, kui õde sisse astus, oli neidis otsustanud oma kingadega tegelema hakata. "Oh, aitäh.Pane need laua peale, ole hea." sõnas neidis õele naeratades. "Ma nägin mingit õudusunenägu. Ma imestan, et ma ülesse võpatades ei karjatanud.. aga kuskil üheksast-kümnest juba tegutsen siin. Pole väga palju." vastas Temple õele, jättes oma tegevuse katkiseks ja pööras ennast õe poole. "Tere hommikust, ka, unimüts.. ja head isu." lisas ta.