Bum da tss

"Kuule ma ei imesta, et sa mingeid õudukaid näed. Eriti pärast sellist psühhi filmi," sõnas Carmel, olles täiesti teadlik sellest, et ilmselt oli selle põhjuseks siiski hoopis midagi muud. Okey, üheksast-kümnest? Hull unetu väike õde tal. "Hommikust, jah," noogutas Mel, jätkates enda hommikusöögi hävitamisega. "Tahad abi ka enda.....erm...kapi koristamisega? Ma vist kunagi lubasin sind aidata, aga ma ei ole selles täiesti kindel," muigas Carmel, hoides enad silmi Les'il.

"Õudusfilmide pärast pole ma kunagi kožmaare näinud." sõnas Lesley. Carmel oleks pidanud seda teadma. Ja ilmselt teadiski. Küllap üritas ta lihtsalt vältida seda ühte teemat. Aga õudusfilmid olid halbade unenägude põhjendamiseks väga sobivad. Kuigi õudusunenägude sisul, mida neidis ise õnneks ei mäletanud, polnud nähtud õudukatega mingit seost.

"Kui sa nii lahkelt oma abi pakud, siis miks ka mitte. Koos ongi lõbusam ja läheb ilmselt kiiremini ka. Aga kui sul täna midagi plaanis oli, siis minu pärast ei pea sa siia jääma. Ma saan üksi ka hakkama." naeratas Temple, õele otsa vaadates. Ning, jah, Carmel oli tõesti lubanud aidata. Too päev, kui nad šoppamas käisid.

"Mul ei olnud plaane," sõnas Carmel, "aga ma söön hetkel. Mõni meist alles ärkas," lausus ta tähtsalt, jälgides õe tegevust. Kohe kobib ta enda kallile väikesele ja vahel väga tüütule õele appi. Kausi tühjendamisele kulus veel umbes kümme minutit. Asetanud tühja nõu öökapile, tõusis ta püsti ja jalutas Temple' juurde. "Ja mis ma nüüd tegema pean?" uuris ta õelt. Jah, Melly on vabatahtlikult Lesley ori nii jägnevad mõned tunnid...

Lesley ainult naeratas õele ning noogutas kergelt, seejärel tagasi oma töö juurde pöördudes, loopides kõikvõimalikud jalanõud mööda toa põrandat laiali. Korraks käis ta ka voodi all, sest mingi aeg oli ta suutnud jalanõud, mida ta just eriti tihti ei kasuta, karpidesse panna ja sinna mahutada. Ei saanud öelda, et tal nüüd terve põrand jalanõusid täis oleks, sest ta ei olnud neid endale meeletult ostnud. .aga neid ikka jagus. "eee.. ma peaks nüüd nagu ära otsustama, milliseid ma kannan ja milliseid mitte. Osad peaksid mulle väikesed ka tegelikult olema. Mingist eriti vanast ajast, kui ma polnud raatsinud papusid ära visata." rääkis Les õele, mida ta nüüd ideeliselt tegema peaks hakkama. "Aga kuna ma suutsin lihtsa asja keeruliseks teha, et meil rohkem tegevust oleks, siis peaks äkki kontsad ja niisama papud eraldi panema?" pakkus neidis seejärel välja.

Carmel vaatas nende umber olevaid jalanõusi ning ohkas kergelt, tuues kuuldavale kerge turtsatuse. "Sina pead ise välja vaatama, mida sa kannad ja mida mitte. Ma võin nad siis ära sorteerida," lausus Mel. Peaks mainima, et kui Lesley kapp oli korras, siis nägi see sadu kordi korralikum välja kui Melly korras kapp. Carmeli jaoks oli tähtis, et riided lihtsalt ilusti riidepuudel või riiulitel oleks. Värv ja muu ei mänginud selle juures erilist rolli.

"Mulle sobib. Sa saad siis lihtsalt väikest moeshoe'd nautida." naeratas Lesley õele. Kasulik ja samal ajal lõbus ajaveetmine õega. All the worries are gone. Kuna Car oli saanud oma toidu söödud, asuti üheskoos kontsaga kingi ühte ritta (kontsade kõrguse järgi) ja kontsata papusid teisse ritta, täiesti suvalises järjekorras, laduma. Mingised papud suutis neidis juba selle sortimise käigus välja visata. Need, mis talle enam ei meeldinud ja mis talle väikesed olid. Seejärel hakkas jalanõudeproov. Ohjumal. Alles tunni aja pärast sai sellega ühele poole. Nüüdseks oli neidis täiesti läbi. Aga mis jäid, olid veel igasugused aksessuaarid. Seda edasi ei või lükata? palun...

Jalanõud, mida Temple on nõus ka edasi kandma, pani ta ilusti riidekappi ette ritta. Need, mis minema lähevad, saatis ta kõrge kaarega selle riietekarbi suunas. Ja mis puutus korrastatud kapi korralikkusele, siis neidisele meeldis, kui asjad korras on, pärast koristamist. Aga peagi muutub see üsna hulluks tagasi, mistõttu Les ligikaudu iga kahe nädala tagant väikest koristust teeb, et ta nagu prügimäel ei elaks.

Kui vaadata läbi sõrmede sellele, et tegu oli siiski koristamisega, võib öelda, et see üks tund oli päris mõnus ja lõbus ajaveetmine koos enda õega. Carmel leidis enda õe kapist pärsi palju jalanõusi, mille olemasolust tal aimugi ei olnud. Üldse kui nüüd seda papude hulka vaadata, siis peaks ütlema, et Tree Hilli kaubamaja pool kingaosakonda kuulub vist neile kahele. Kui nad viimaks lõpetasid, lasi Mel end põrandale sellili, kõverdades enda jalad ja asetades käed kõhule. "Oeh, kuule minu kapp tahab ka nüüd tegemist," lausus Melly naerdes, sest tal ei olnud üldse viitsimist hetkel midagi teha.

Ka Lesley viskas ennast põrandale selili. Ilusa prantsakaga, sügavalt sisse ja välja hingates. "Ma ei viitsi enam.." pomises Les vaikselt. Pidid need kuradima aksessuaarid veel siis olema võ?! Kuulnud õe lauset, turtsatas ta naerma. "Mul on vaja veel aksessuaarid ära sortida." vastas Temple. Masendav. "Ma nagu üldse ei viitsi.. aga peaks täna ikkagi ära tegema. Oleks nõme sellega veel venitada. Pärastpoole, peale pausi, võime sinu asjad ette võtte." lisas neidis.

"Sama siin," pomises Carmel vastu. Kuulnud, et õel on vaja veel aksessuaarid ära sortida, tõi näitsik kuuldavale ühe väsinud ohke. "Ilmselgelt peame täna ära tegema. Ega ma teine kord sulle enam nii lahkelt appi ei tule. Pead mu lahkust ära kasutama," muigas tüdruk, keerates enda pea küljele, et Lesleyt silmitseda. "Kust sul üldse järsku selline koristustuhin peale tuli?" uuris Car.

Lesley mõmises jaatavalt õe pomina peale. Ning peaaegu üheaegselt suutsid Woodsi-tütred ohke kuuldavale tuua. See oli üsna koomiline, mistõttu Temple ka kergelt naerma turtsatas. "Õe ära kasutamine at it's finest." muigas Les õe lause peale. Aga ära tegema selle peab, tõesti. Jumal teab, millal on järgmine kord, mil ta seda teha viitsib. Küsimuse peale ohkas neidis veelkord. Seekord vaikselt, vaevukuuldavalt. "Einoh.. ma mõtlesin, et mida ma tegelikult tahan ja kuhu ma nüüd suunduma peaksin. Mu mõtted on viimasel ajal seal päris tihti käinud. See, et ma endale taskunoa ostsin, sisendab küll mingil määral julgustunnet, kui ma üksi kuskil viibima pean.. see on mul igal pool kaasas. Ja kasutada ma seda oskan. Väiksena ma käisin päris tihti metsas, mäletad?.." rääkis tütarlaps, üsna tuimal, kuid sellegipoolest pigem kurvapoolsele kalduval toonil. Jõudnud metsa-jutuni, naeris Les kergelt. Olid ajad. "Emal olid kööginoad kadunud ja vahest tekkis talle nagu iseenesest katkine nuga köögilauale. .. ma olen alati terariistadest vaimustuses olnud. Ma pidin olema seitsmene, kui ma ära käima hakkasin.. ja kümneselt ma selle vist lõpetasin. Tulid uued asjad peale. Õppisin noaga ümber käima.. enesekaitsena, javärki. Päris lõbus oli, tegelikult. Sa ei kujuta ette, kui lõbus see oli. Ma olin pilves sellest, et ma olin ära ja et ma olin metsas. Ma kujutasin endale meeletud võitlusstseenid ja megatugevad vastased, kelle ma iga kord ära tapsin. Vahest sain ise 'surmavalt' vigastada. Siis ma oigasin ja väänlesin maas ja tekitasin dramaatilisi stseeni. Olid ajad.. lõbusad ajad.. ema riidles alati, kui ma jubedalt mustade riietega koju tulin.. aga lõpuks loobus sellest ka, sest see jutt käis ühest kõrvast sisse ja teisest kiiremas korras välja. Mind haaras rohkem väljamõeldud seiklus .. ma ei hoolinud eriti sellest, et ma emalt riielda saan. Nad õiendavad niikuinii." jätkas neidis rääkimist, veidike lõbusamal toonil. Ta hakkas endale vaikselt taas ette kujutma kõiki neid seiku, mida ta väiksena nägi. Olid ajad. Head ajad. Imeline fantaasiamaailm. Kui ta poleks niivõrd kammitsetud kogu sellest tsivilistasioonist, käis ta praegugi metsas. "Ma lõpetasin metsas käimise, sest viimaks muutus see igavaks. Mul polnud enam enda puhul midagi arendada ja ma olin kõikvõimalikud vastased tapnud ja kõikvõimalikud maastikud läbi käinud. Reaalselt tapsin ma vist mõned pisiloomad ka ära. Kogemata. Mänguhoos. Aga mingeid süümekaid ma ei tundnud. Siiani ei tunne. Pealegi tegin ma neile mõnele korralikud matused ja pidasin neile ilusa palve. I hope they forgave me." lisas Les. "Ma pole nuga sellel otstarbel kuus, peaaegu seitse aastat kasutanud. Eks ma natuke roostes ole, aga ma loodan, et mulle kõik kiirelt meelde tuleb. Ma olen selles kindel." lõpetas ta oma jutu minevikust ja noa käsitsemisest, tehes seejärel väikese mõttepausi. "Ja pärast seda, mis rannas juhtus. .. mõned päevad ma üritasin mõelda seda olematuks. Ilmselt ma olin endiselt šokeeritud. Lõpuks ma loobusin sellest. Siis püüdsin ma endale mõelda midagi, mis mind täiesti surmani ära väsitaks, et kui ma koju tulen, et ma saaks kohe magama minna. Just nädalavahetustel, kus mu sitta kanti vaba aega on. Jooksmine. Sain värsket õhku hingata ja asjade üle järele mõelda. hmhh .. järele mõelda.. naljakas sõna.. ma mõtlesin kõik endale ainult hullemaks." jätkas Temple oma monoloogi, häält veidi vaiksemaks kruttides. "Löö mind maha, kui tahad.. aga mul on enesetapp paar korda peast läbi käinud. Mitte midagi tõsist.. ma lihtsalt tahaks kogeda seda tunnet. Et ma olen vaba. .. et mu pea on mõtetest vaba.. et mittemiski ei paina mind. Sinu ja venna ja emme ja issiga kimbutavad mind süümepiinad. Et ma olen teid kuidagimoodi alt vedanud.. et ma olen ennast alt vedanud, kui ma alla annan. Ma lihtsalt tahan, et mul endal kergem oleks. .. strong person can act like nothing never happened.. even stronger asks for help.. aga ma ei saa paluda abi, kui ma olen nii lollilt põikpäine ja mul ei ole mingit kavatsustki ei psühholoogile ega kellelegi teisele mitte kui midagi rääkida. .. ja Stephen. Stephen on tore inimene. Oleks ta vaba ja kui mind huvitaks reaaliselt sellised nagu poiss-sõbrad, siis oleks ta prints valgel hobusel. Aga praegu on ta lihtsalt ääretult hea sõber, kellega ma ennast vabalt tunnen.. kellega olles olen see, kes ma olin varem. Mingil määral. Sellised asjad ei unune. Ma ei saa kunagi olema see Lesley, kes ma tegelikult olin. Mitte kunagi ei ole ma seesama, kes ma olin kasvõi minut tagasi. Muutumine toimub koguaeg ja kõigiga. Words of wisdom." üritas ta ära rääkida iga kui viimase mõtte, mis tal praegu peas oli. Teemast oli ta vist ammu kõrvale kaldunud. "Ma rihin ikka sinnapoole, et minust psühhiaater saaks. Ma üritan oma hindeid hoida nii, nagu need on alati olnud. Et ma ennast käest ei laseks. Et miskiki jääks samaks.. ja siis seal on veel tuhat mõtet, mille rääkimine võtaks tunde ja.. ja mida ma sooviksin esialgu enda teada jätta.. aga.. koristamine.. küsisid vist midagi koristamise kohta, eks? .. ma mõtlesin, et koristamine on hea võimalus ennast sellest jooksmisest ära päästa, sest ma ei viitsi ega ei taha tegelikult.. ma lihtsalt pean ennast koguaeg tegusana hoidma. Ja jälle vaesemale ühiskonnale midagi anda.. miks ka mitte. Niikuinii ei mahutunud mulle riidekappi enam peaaegu, et mitte midagi. .. ja ma mõtlesin, et on viimane aeg oma lähedastega aega veetma hakkama, enne, kui ma lasen teil minna.. nagu.. südames.. võinii. Mitte, et ma ei hooliks. Hoolin küll.. aga.. aga.. kui kujutada ette, et .. et.. et.. aaahh... seda on raske seletada. Liiga palju animesid. Ma võin sulle pärast kiirelt mingised joonised teha selle põhjal, mida ma mõtlen. Siis on kergem seletada ka." hakkas Lesley lõpuks oma jutuga ka lõpetama. "Said sa oma küsimusele üldse vastuse?" küsis ta pärast vaikest mõttepausi. Ei osanud enam midagi rääkida.. ja samas, ei tahtnud ka.

edit: ot: whoooooops. o__o natuke pikk tuli.. aju vist mõtles, et ta heastab selle, et ta salasõna ära unustas ja ma vahepeal sisse ei saanud...

OT: See on reaalselt pikim vastus, mis mulle kunagi kirjutatud on

Carmel lihtsalt lebas ja kuulas Lesley juttu. Pealegi, kui ta juba rääkima hakkas lõpuks, siis leidis Car, et on parem lasta tal rahulikult avaldada seda, mida ta tunneb. Melly kuulas kõike üsna rahulikult ja minevik tõi ka tema suule õrna naeratuse. Jamh, olid ajad....Sel hetkel, kui Temple mainis enesetappu, tõusis tüdruk küünarnukkidele ning keeras end õe poolsele küljele, kuulates kerge paanikaga, mida Les edasi räägib. Ta ei oskanud sellises olukorras midagi öelda või teha. Lesley järgnevad laused suutsid tüdrukut natuke rahunema panna ja ta suutis isegi õrnalt naeratada, kui Temple lubas hoopis pildi joonistada. "Esiteks - oi, kuidas ma oleks tahtnud näha väikest Lesleyt nähtamatute kollidega võitlemas. Teiseks - tee ükskõik mida, aga ära ennast ära küll tapa. Ja kolmandaks - sulle ikkagi siis meeldib Stephen nagu rohkem kui sõber?" olid esimesed sõnad, mis pärast vaikust üle Carmeli huulte veeresid, "ja ma sain palju rohkem teada, kui ainult vastuse enda küsimusele," lausus Melly, pruunid silmad õele suunatud.

ot: Awwwh.

"Be careful what you wish for." sõnas Lesley õe sõnade, et ta oleks tahtnud näha pisikest Les' vs nähtamatud koletised näha. Ta oli nagu väike metslane. Kindof nagu väike ime, et ta ise metsa elama ei läinud. Ju ta siis hoolis oma perest rohkem, kui vabadusest ja priilinnuks olemisest. "Lubada ei saa ma midagi, aga kui mina, Lesley Woods, peaksin kunagi enesetapuni jõudma.. i just hope that God saves the Earth.." muigas neidis. Enesetapp oli tõsiselt viimastest võimalustest kõige viimane. "Ja Stephen on tõsiselt mu parim sõber. Right after you. Meil ei ole mingit deep secret lovestoryt. Ma oleksin sellest sulle muidu ammu rääkinud." lisas Temple, muie endiselt näol. Stephen'l ja temal oli bromance, mitte secret lovestory. Kuulnud Carmel' viimast lauset, tõi neidis kuuldavale vaid nõustuva mõmina, pilk ikka lakke suunatud. "Ma tahaks nüüd siiasamasse tuttu jääda. Aga ma tahaks enne süüa. Aga kui ma enne sööks, siis läheks uni ära.. ja need pagana aksessuaarid .."

"Jajah, seda räägid sa praegu, et oleksid rääkinud," turtsatas Carmel, vangutades kergelt pead. Sirutanud end, tõusis näitsik istuli, põimides enda käed lõdvalt ümber enda kõverdatud jalgade. "Kuule sul oli terve öö aega, et magada. Nüüd on aeg elada. Oma viga, et nii vara ärkasid," sõnas vanem õde justkui keelates enda pisi õel tudule jääda. Evil big sister. "Ja need eriti nunnud aksessuaarid lausa ootavad, et sa nad korda sätiksid," lisas Melly lõbusalt.

"Osav näitleja ja valetaja või mitte, aga sa oled endiselt mu parim sõbranna ja parim õde maailmas oled sa ikkagi. Pole nagu põhjust sulle valetada." vastas Les selle peale. Ei olnud praegu plaanis kahte elu korraga elada. Aitab ühestki. "Ma arvan, et ei olnud minu süü, et ma kožmaare nägin ja pärast magada ei saanud." sõna Temple lühidalt, vaiksel ja kergelt pahasel toonil. Selle kommentaari peale aksessuaaride kohta turtsatas neidis kergelt naerma. "Ma arvan, et nad ootavad rohkem seda, millal sa nad enda tuppa viiksid, et ma neid korda sättima ei peaks." muigas ta, püsti tõustes ning ennast võimalikult pikaks sirutdes ja kohe sinna otsa ka ringutuse tehes. "Aga hakkame siis pihta?"

"Seda on ainult meeldiv kuulda, et sa mulle ei valetakse ja kui palju sa mind kiidad, aga ma ei tunne küll nagu ma oleksin parim õde maailmas," lausus Carmel, vaadates enda väikesele õele otsa. Jah, ta tundis endiselt ennast osaliselt süüdi selles, mis Lesleyga juhtus ja ilmselt jääb see teda veel kauaks kummitama. "Kuule ära nüüd kohe hammusta," sõnas Melly, tõustes püsti ning sirutades end kergelt. "Ma võtaksin nad heameelega endale," muigas Carmel ja noogutas siis õe ettepaneku peale juba pihta hakata. Et siis käed külge ja tööle!