Us two...

Tüdruku otsmikule ühe suudluse vajutanud, lasi ta näitsiku kätest lahti ning astus sammu tagasi. Liami sinised silmad vaatasid Lexit, kuni ta pead raputas ja taldriku endale kätte võttis. Selle ära loputanud, asetas ta selle tagasi kappi. "Kas sa tuled ülesse või jääd alla?" küsis Liam, astudes jälle tüdruku juurde, ning asetades enda käed tema puusadele.

Alex naeratas õrnalt ning sulges silmad, kui Liam tema otsmikule ühe suudluse kinkis. See pani taaskord tööle miljonid pisikesed reaktsioonid neidise kehas. Mõnus värin temas püsis isegi siis edasi, kui Liam tast sammukese eemale astus, taldriku ära pesi ja kappi pani. "Ma arvan, et jään alla. Pole vaja sulle sinna ülesse segavat faktorit, kes ajaks su pea sassi," muigas Lexi õrnalt, vaadates noormehele otsa, kui viimane uuesti tema juurde tuli ja enda käed tüdruku puusadele pani.

"Loodad tagasi magama minna?" muigas noormees, kuid surus siis käed siniste teksade taskusse ning jalutas välja viiva ukse juurde. Üle õla veel hetkeks Lexit vaadanud, läks ta välja tekile. Seal oli mõnus. Kulus umbes kümme minutit ja siis hakkas Morriste jaht juba tagasi sadama poole liikuma. Liam tundis end igastahes suurepäraselt.

Alex muigas vaid noormehe küsimuse peale. Ta saatis Liamit, kuni poiss väljus ruumist. Näitsiku süda tegi endiselt kukerpalle, mis oli tingitud kuti lähedusest. Tõmmanud sõrmedega läbi juuste, libistas Lexi ennast kapi pealt maha. Ta ei läinud magama, aga mugavalt sättis ta end küll diivanile lebama, pannes endale peale pleedi, mida ta ka eile oli kasutanud. Liam polnud ainukene, kes tundis ennast suurepäraselt, seda tegi ka Alex. Alates päevast, mil neist kahest sai enamad kui sõbrad, on saatnud neidis päeva õhtusse ning selle ka vastu võtnud naeratades ja hea tujuga.

Tagasi sõiduks ei kulunud kuigi kaua aega, sest esiteks ei olnud nad kuigi kaugel ja teiseks oli tuul tagant poolt ja lained olid tillukesed. Manööverdanud jahi ilusti sadamasse enda endisesse kohta, lülitas ta süüte välja ning sidus paadi ilusti kai külge kinni. See kõik tehtud, sukeldus ta tagasi jahi sisemusse. "Me oleme kohal," lausus poiss ruumi sisse astudes. Kuna Lexit köögis ei olnud, jalutas ta edasi elutuppa, kus näitsik end mugavalt diivanile pikali oli visanud. "My Love, kas sa oledki kogu aeg väsinud või sulle meeldib lihtsalt igal pool lösutada?" küsis Liam.

Aega ei läinud tõesti palju, aga selle aja sees suutis Alex siiski magama jääda. Ta tõmbus diivanil kerra nagu pisikene kassipoeg. Ei saa öelda, et Lexi oleks väsinud, ta lihtsalt vajas väikest ilu-uinakut. Kuulnd seda mahedat häält, ärkas näitsik kergelt võpatades ülesse. Kas ta oli tõesti magama jäänud? Varjanud käega väikese haigutuse, pööras Alex enda rohelised silmad Liamile ja ta naeratas õrnalt noormehele. "Natukene mõlemat ning mulle meeldisid need kaks sõna selle küsimuse alguses," ajas Lexi ennast istukile, pugedes samas pleedi sisse sooja.

"Selge, siis peab neid kahte sõnda harvemini kasutama hakkama," lausus Liam muiates, "aga aja ennast nüüd püsti. Tahad võid ju kodus edasi magada," lausus noormees, lükates pleedi eest ära ning istudes diivani otsale. Tema sinised silmad liikusid Lexile nign ta vangutas vaikselt enda pead. Väike unimüts.

"Kardad mu liigselt ära hellitada?" turtsatas Alex vaikselt. Kui Liam pleedi eemale lükkas ja istus diivani otsale, tõusis neidis istukile. Varjanud pisikese haigutuse käega, pöördusid näitsiku rohelised silmad noormehele. Viimasel ajal on Lexi tõesti väga väsinud, küllap on see tingitud asjaolust, et peale kooli on tal veel GPB ja lastekamp, keda ta peab kontrolli all hoidma. "See kõlab küll väga ahvatlevalt, aga ma arvan, et esialgu lähen ma otsejoones kööki ning tühjendan külmkappi ja seejärel poen voodisse sooja teki alla," sõnas neidis vaikselt.

"Kuidas soovid," sõnas Liam, tõustes siis uuesti püsti, ja tõstis pleedi tüdruku pealt ära. Voltinud selle kokku, asetas ta selle tagasi diivani seljatoele, kus see oli olnud siis, kui nad jahile tulid. Võtnud Lexi käest kinni, tõmbas ta tüdruku püsti. "Kas me räägime praegu sinu korterist või minu kodust?" küsis poiss muiates.

Alex tõusis Liami soovil püsti, jäädes noormehe ette seisma. Ta pidi pea kergelt kuklasse ajama, et saaks korralikult poisile otsa vaadata. Neidise suul oli õrn naeratus. "Kumb sulle endale rohkem meeldib... ma oleksin õnnelik mõlemaga," lausus tüdruk vaikselt. Alex ei pidanud tegema väga kõva häält, et tema sõnad kanduksid Liamini. Ilmselt oleksid nad tüdruku korteris täitsa omapead. Puuduksid erinevad segavad faktorid, kui nad tahaksid oma ette olla ja nautida üksteise seltskonda.

"Oma kodu on ikka oma kodu," lausus Liam õlgu kehitades. Samas ei ütleks ta, et eelistaks väga ühte teisele. Tõesti, tüdruku juures said nad alati omapead olla, aga kodus oli jällegi just perekond. "Aga me võime vahelduseks sinu juurde ka mina," pakkus noormees. Nad on viimasel ajal ju kogu aeg Liami juures elanud. Samas ega Lexi ei ole eriti nurisenud.

Alex noogutas õrnalt. Hetkel polnud tal tõesti vahet, sest seal, kus nad olid koos, oligi tüdruku jaoks kodu. Tõsi, Lexi juures oleksid nad täitsa omapead. Nagu oleks see pisikene korter ainult nende kahe oma, mitte kellegi teise vaid just nende kahe armunud turteltuvi pisikene pesa. "Seega.. kuhu meil lõpuks siis minek on?" tundis tüdruk huvi, jälgides endiselt noormehe silmi, mis suutsid ta tõesti panna kõik muu unustama.

"Sinu juurde," lausus noormees, vaadates alla näitsiku poole ning kinkides talle ühe suudluse. Võtnud Lexi pisikese käe endale pihku, lasi ta tüdrukul jalanõud jalga panna ja juhtis nad siis mõlemad jahi pealt välja kaile, kus paistis soe päike ja puhus mõnusalt jahe tuul. Noored jalutasid käsikäes sillani ja sealt edasi Alexi korterisse, kus nad sõid kosutava hommikusöögi ja heitsid siis uuesti mõneks ajaks magama. Edasine päev möödus selles tillukeses korteris, mis oli tõesti justkui nende väike pesa.

OT: Lõpp?

Alex naeratas õrnalt, kui sai Liami käest kingituseks õrna suudluse, millele tüdruk vastas. Mmm.. ta ei saanud tõesti küllalt neist huultest ja nendest pisikestest suudlustest, mis suudavad alati neidise näole kleepida naeratuse. Samuti ei puudunud külmavärinad ega surin. Kõik oli omal kohal. Kingad jalga ning jakk peale ja valmis nad olidki. Selle päeva kohta saab tõesti öelda, et korda läks see 100%.

OT: Lõpp