Us two...

See naeratus oli poisile justkui päike. Kui tema silmad meenutasid tüdrukule merd, siis näitsiku rohelised silmad tuletasid poisile meelde kevadet ja kõike rohelist. Nendesse vaadates oli isegi võimalik endale meelde tuletada seda imelist looduse lõhna. "Hey, beautiful, oled väsinud?" küsis Liam õrnalt.

"Natukene," lausus Alex vaikselt, sest polnud vaja paljut, et tema hääl ja sõnad jõuaksid noormeheni. Liami silmad meenutasid tõesti kas seda ilusat Ohio järve või sootuks ookeani, mille lainete kohin ja soolakas lõhn vallutasid hetkeks neidise meeled. "Ise?" küsis ta vaikselt vastu.

"Natuke ikka jah," vastas noormees tüdruku lühikesele küsimusele. Noormehe silmad kinnitusid nende ees olevale seinale, kus uks kergelt praokil oli. "Huvitav, kus olid mu silmad varem, et ma sind kuidagi teiste tüdrukute seast ülesse ei leidnud. Raiskasin nii palju aega teistele tüdrukutele, kui sa olid siin samas mu nina all olemas," hakks Liam lihtsalt lampi rääkima. Aga selliste asjade üle oli mõnikord huvitav rääkida. "Ega sa vist varem minuga väga tegemist ei tahtnud teha või kuidas?" muigas noormees, keerates pea Lexile.

Kuigi Liami silmad jälgisid paokil olevat ust, ei viinud Alex enda pilku noormehelt hetkekski eemale. Ta lihtsalt ei suutnud seda teha. Kuulnud poisi sõnu, ei saanud näitsik muiet ja kerget turtsatust endale jätta. "Sa nägin mind, aga sa ei vaadanud mulle kunagi otsa. Isegi juhul kui ma sulle lehvitasin viisakusest ja ka naeratasin kergelt. Sa vaatasid minust alati läbi, just kui oleksin ma õhk," läks ka Alex avameelseks. Tüdruk veetis aastaid jõukas, jälgides poiste trenni - põhiliselt ootas ta siiski Sayerit, aga ega Liam tema jaoks just väga nähtamatu polnud. "Ma uskusin liiga väga seda, mida teised sinust rääkisid. Küllap tundusid sa minu jaoks järjekordse ajudeta korvpallurina, kelle silmad küündisid vaid tüdrukute seelikute alla vaatama," turtsatas Lexi enda sõnade peale.

"Ma täitsa usun seda," lausus Liam tüdruku sõnade peale, nagu oleks tüdruk talle lihtsalt õhk olnud. Tal oli lihtsalt oma sõprusringkond, kellega ringi käia ja teised inimesed ei olnud talle olulised. Ilmselt oli see nii ka praegu, lihtsalt Lexi oli saanud koha tema inimeste seas. "Ajudeta olen ma endiselt, aga teisi tüdrukuid ma enam ei vaata - mulle piisab sinust," muigas Liam, vajutades tüdruku otsmikule väikese musi.

Alex sulges hetkeks enda silmad, nautides seda õrna kuumust, mis tekitasid Liami huuled, mis puudutasid tema laupa. Samuti hakkas ka nahk selle koha pealt õrnalt kihelema. "Pole sa nii ajudeta meil midagi. Vastasel juhul poleks sul minuga mingitki võimalust olnud," muigas Lexi lõbusalt, avades enda silmad ning vaadates sügavale Liami sinistesse silmadesse. Ta ei väsi vist kunagi nendest ega neisse vaatamisest.

"Nii et sina siis ajudeta poistega tegemist ei tee, jah," muigas Liam tüdruku sõnade peale. Sellisel juhul tuleb ikka kasuks see, et ta vahepeal mõne õpiku lahti teeb. "Tore teada," lisas noormees, viies enda silmad tüdrukult enda ette. "Sul on siis ka see nn ideaalne mehetüüp välja mõeldud või?" uuris Liam kerge turtsatusega.

Liami muige peale hakkas Alex kergelt naerma. Endamisi pead vangutanud, hammustas neidis endale alahuulde, suutes viimaks naermise lõpetada, tema rohelised silmad tõusid uuesti Liamile. "Kohe kindlalt mitte. Ma pole nii valiv kui mõni ning pealegi seades endale mingid kindlad kriteeriumid, ei pruugi inimene kunagi märgata seda õiget, sest ta otsib olematut ideaali. Seega võtan ma pigem riske," lausus Alexandra kergelt õlgu kehitades.

"Nii, et ma olen siis üks neist riskidest. Hea teada," sõnas Liam lustakalt silmi pööritades. "Normaalne tüdruk oleks siin oma poisile terve muinasjutu kokku rääkinud, kuidas tema see õige ja ideaalne on," turtsatas noormees, "aga no sinult on seda küll raske välja meelitada," naeris noormees, sasides kergelt tüdruku juukseid, mis olid juba niigi segamini.

"Tundub sedasi küll, aga ära nüüd nii tähtsaks ka mine," muigas Alex. Tema parema käe nimetissõrm puudutas neidise viimaste sõnade ajal õrnalt Liami nina, samal ajal ise lõbusalt naeratades. "Kes kannatab, see kaua elab," turtsatas Lexi vaid õrnalt. Ta kergitas ennast natukene, surudes noormehe huultele õrna suudluse. Õrn naeratus tema suul säilis ning ta toetas enda pea uuesti Liami rinnale, kuulates tema südamepõksumist.

Liam turtsatas koos tüdrukuga ning hakkas naerma. "Tead, me näeme välja praegu nagu mõni abielupaar," muigas noormees, "muideks, kus su kihlasõrmus siis on?" küsis poiss teeseldes suurt imestust, et tal seda sõrmes ei ole. Tegelikult vihjas ta lihtsalt sellele lollile kuulujutule. "Ahjaa, ja kuidas meie pisipõnn siis elab? Kusjuures...," Liam tõsines pisut, "ma ei kasutanud eile kaitset, seega sa peaksid....tead küll...pilli või midagi sisse võtma," lausus poiss. "Kui sa just endale tõesti juba last ei taha," kehitas Liam õlgu.

Liami turtsatuse peale turtsatas ka Alex kuuldavalt. Ta mäletab väga hästi seda kuulujuttu, mis sai alguse ei millestki. Alguses tegi see tüdruku kergelt pahaseks, aga nüüd ta naerab vaid selle peale. "Milline kihlasõrmus? Ma pole küll ühtegi saanud veel," muigas tüdruk, vaadates Liamile otsa. "Väike sinisilmne Liam? Vägagi hästi. Toitub päevast päeva vahukommidest ja limonaadist ning piilub juba teiste tüdrukute seelikute alla," püsis Alexi hea tuju üleval. Kui noormees tõsines, tõsines ka Lexi. Ta noogutas kergelt. "Ma juba kasutan pille," mainis tüdruk vaikselt.

"Küll sa selle pisiasja ka ükskord kätte saad," muigas Liam, vaadates tüdrukule otsa. Hetkel oli suhteliselt raske arusaada, kas poiss ajas niisama lolli juttu või mõtles ta seda tõsiselt. "Ai-ai, tundub, et issi peab talle kombeid õpetama. Võinoh, ta on lihtsalt väga enda papsi, aga loodetavasti saab ta enda emme ajud," seletas noormees pikalt ja laialt. Lexi sõnade peale ta noogutas.

Liami sõnade peale kergitas Alex hetkeks kulme. Kas see pidi oleme nali või ta mõtles seda tõesti tõsiselt? Neidise peas oli hetkeline lühis, ennem kui endamisi pead raputades uuesti reaalsusesse tagasi tuli. Poisi seletuse peale ilmus uuesti Lexi suule armas naeratus. "Sinu välimus ja minu ajud? Gosh, he's gonna be such a heartbreaker. Seega fingers-grossed et tal ikka sinu välimuse päriks," sõnas tüdruk ausalt, kuigi tüdruk polnud väga kindel, et nende suhe kui selline jääb püsima ka peale poisi lõpetamist. Aga loota võis, sest iga päevaga kiindub näitsik Liamisse veelgi rohkem ning üha enam on hakanud ta temast sõltuma.

"Kuule, ega sinu välimuselgi midagi viga ei ole," lausus Liam lõbusalt, "peaasi, et ta minu ajusi ei saa, siis läheb meie elu põrguks," turtsatas noormees ja hakkas naerma. Tore, et ta ema veel Lexile mingeid lapsepõlve jutte pole rääkima hakanud. Siis vajuks tüüp vist maa alla. Päris mõnus oli niimoodi tüdrukuga lolli juttu ajada. Või äkki see ei olnudki loll jutt, vaid see, mida nad mõlemad sisimas tahtsid.