Us two...

"Ega sul nii palju õhku ka siin kupli all pole. Ning ma tõesti eelistaksin pigem sinu välimust talle kui enda oma," muigas Alex. Neidis ei pidanud ennast küll koledaks, aga ta pole ka mingi iludus. Tema ilu on pigem omapärane ja seda on raske esmapilgul märgata. Seega jahm, ta pole mingi klassikaline iludus, kes lööks pelgalt vaid enda välimusega elus läbi. Lexi puhul on loodus rohkem panustanud ajudele. Naerma ajas tõesti nende praegune jutt, aga kes teab - võib-olla oli tõesti see midagi, mida nad mõlemad tahavad elult. Kas just praegu aga võib-olla kunagi hiljem.

"No, kui emme nii otsustab, siis peab lapsel ikka minu välimus olema," turtsatas Liam, tõmmates tüdruku endale lähemale, andes talle justkui pooliku kallistuse. Poisi silmis oli küll Alex väga kena tüdruk, kuid samas vastas see tõele, et ta ei olnud nagu iga teine tüdruk. Ja sellepärast ta Liamile meeldiski. Temas oli midagi enamat. "Mis sa siis selle mini-Liami nimeks ka paneksid või siis hoopis mini-Alexi. Oh, laps peaks kindlasti sinu hääle saama," lisas poiss, tõstes enda nimetissõrme ülesse.

Alex muigas õrnalt, nautides Liami lähedust, kui mees ta endale lähemale tõmbas. Enda käe tema rinnale jätnud, kinkis Lexi noormehe veel ühe magusa suudluse. Ta ei väsi vist kunagi nendest huultest. "Pisi-Liami või pisi-Alexi nimeks? Mmm.. ma ei tea. Oleneb, mis nägu ta on, sest nimi peab sobima näojoontega kokku. Vaatad talle otsa ja kohe tead, et tema nimi on see," lausus neidis vaikselt, sest polnud vaja paljut, et tema sõnad küündiksid Liamini. "Olgu. Ning sinu oskuse korvpalli mängida, sest vastasel juhul pole tal siin midagi teha," andis tüdruk teada veel ühe enda kriteeriumi.

Kui Alex ei väsi kunagi neist huultest, siis poiss ei väsi kunagi nendest suudlustest. "Selge, et siis see, mis esimesena sülg suhu toob, jah," muigas Liam, vaadates Lexile otsa. "Peaks vist lapse ennem arvutis valmis tegema, siis tuleb täpselt ideaalne pojuke või tütreke," turtsatas noormees. "Aga, mis siis saab kui tuleb hoopis midagi muud kokku?" küsis Liam, vaadates Alexi pilgul mis-siis-küll-saab.

Alex turtsatas endamisi. "Kohe kindlalt mitte. Aga tundub, et sinu vanemad talitasid selle reegli järgi," noris neidis taaskord Liami kallal. See polnud õel kommentaar, aga sobis hästi teemasse. Noormehe seose arvuti ja lapse vahel peale hakkas Lexi vaikselt naerma. "Muidugi ning laseme hiljem 3D printeriga välja," noogutas ta muiates, hammustades õrnalt alahuulde. Korvpalluri küsimuse peale kehitas ta vaid õlgu. "Kui tuleb, siis tuleb."

"Shuuuut uuuup," sõnas Liam venival ja mängleval häälel, asetades enda käe näitsiku õlale ning lükates teda siis endast kaugemale. Polnud ta nimel viga midagi. "Kuule see oleks täitsa hea idee. Siis saab iga lapsevanem endale täpselt sellise lapse nagu ta tahab and the world will be better place," muigas noormees, öeldes viimaseid seitset sõna eriti suursuguselt.

Alex vajus sellili voodisse, kui Liam teda eemale lükkas. Olgu. Kui ta tahab, et neidis vait oleks, siis oskas Lexi ka seda olla. Noormehe perfektse lapse teema peale muigas tüdruk samuti endamisi. Hoides lina enda ümber, tõusis ta vaikselt voodist. Kummardanud sekundiks Liami kohale, kinkis ta poisile õrna suudluse, kõndides seejärel läbi avatud ukse kööki. Mis teha, kui lapsel läks kõht tühjaks?

Liam naeris ja vangutas enda pead kui tüdruk püsti tõusis ja minema jalutas. Ennem sai ta muidugi ühe mõnusa suudluse võrra rikkamaks. Ajanud ka ennast voodist välja, tõmbas poiss endale bokserid ja teksad jalga. Tõmmanud käega korra läbi enda heledate juuste, viskas ta end uuesti voodisse pikali. Mis teha, kui midagi teha ei viitsi. Kuigi korra käis tal ka peast läbi mõte minna tüdrukule järgi.

Enne minekut oli Alex võtnud kaasa ka enda pesu ja noormehe särgi, mille ta endale saab selga panna. Kleiti ta küll ei viitsinud selga panna, pealegi poleks sellega nii mugav ka. Seega minuteid hiljem sisenes ta uuesti tuppa, seljas Liam särk ning käed taldrik küpsiste ja alles jäänud vahukommidega. Lõbusal muigel istus ta noormehe kõrvale voodisse, pistes endale ühe küpsise suhu ning laskudes seejärel sellili. Tema vaikivolek kestab veel mõnda aega.

Kui Alex magamistuppa tagasi jõudis, tõstis Liam hetkeks enda pilgu ning muigas kergelt, tuues kuuldavale heaks kiitva vile. Võtnud taldrikult paar vahukommi, pistis ta nad üksteise järel endale suhu, viies pilgu Lexile, kes voodis lebas. Päris chill oli olla lihtsalt niisama. Päev oli selle mõnusa õhtuga korda läinud.

Tundnud Liami pilku endal, pöördusid Alexi rohelised silmad noormehele ning ta naeratas poisile õrnalt, aga säravalt. Ka tema silmad särasid ning üldse oli ta hetkel nagu väike päike. Ainult särab ja kiirgab päevast päeva. Pistnud endale veel ühe küpsise suhu, puges ta Liamile kaissu, toetades ennast vastu noormeest.

Liam asetas juba harjumuspäraselt enda käe ümber tüdruku ning võttis ka endale ühe küpsise, mille paari ampsuga suhu pistis. Ta suunas enda sinised silmad tüdrukule ning lihtsalt vaatas teda. Ta pea oli hetkel tühi ja seega ei leidnu ta põhjus rääkimiseks. Tegelikult kui aus olla, siis ta oli väsinud.

Alex toetas enda pea Liami õlale ja lihtsalt jälgis õrnal naeratusel tema siniseid silmi. Ta luges neist välja nii palju. Nii poisi emotsioone kui ka tema mõtteid. Nende kahe sõnatu vestlus kestis sekundeid, võib-olla isegi kauem, enne kui Lexi sõnas vaikselt: "Sa paistad väsinud olevat," asetas neidis enda käe poisi põsele, silitades seda õrnalt pöidlaga. Tegelikult oli ka tüdruk vaikselt juba uinumas, kuigi ta paistis päris erk ja värske olevat. Samas kell on juba kõvasti peale südaööd ja korralikud lapsed magavad. "Me peaksime magama jääma, päev on veel ees ja selle üleelamiseks on sul puhkust vaja," lisas ta õrnal naeratusel. Alexil õnneks homme tööd polnud ning ta võis terve päev talitada vastatavalt enda soovidele.

"Võibolla näen ma sellepärast väsinud välja, et ma olengi väsinud," muigas Liam, tundes hetk hiljem enda põsel neidise kätt. "Indeed," lausus noormees ning võttis tüdruku käest kinni, mis tema põsel oli, surudes sellele kerge musi. Haaranud taldriku, asetas ta selle öökapile. Lükanud teki voodi ühte otsa, heitis ta pikali ja tõmbas neile siis teki jälle peale.

Alex naeratus laienes veidi ning peagi toetas ta enda pea Liami rinnale. Ta kuulas nii vaikust kui ka poisi südamelööke, mis olid talle tõesti hetkel unelaulu asemel. Õnneks polnud neil kuhugi kiiret, mis tõttu nad võisid ennast rahulikult välja magada. Vähemalt Liam, sest Alex polnud kindel, kas tänane öö ärkab ta jälle kümneid kordi ülesse ega jää enam magama või magab ta õndsalt väga kaua ilma ühegi unenäota, nagu ta tegi seda eile.