Uus kool - uus elu?

"Muide, ma ei kasuta lõhnavett," muigas Steph, kui märkas, et Samantha tema jakki nuusutas. Steph võis ju mõne inimese arvates edev välja näha, aga tegelikult kutt selline polnud. Isegi soengu tegi ta kunagi ühe bändikaaslase õhutamisel, kuna see pidavat bändi 'stiilsemaks' muutma. Hiljem hakkas see soeng aga kutile päris meeldima ja nüüdsest ta sellega kogu aeg käibki. Juba päris mitu aastat.

Sammie jäi mõttesse, kuidas ennast välja vabandada, kuid lõpuks tundusid kõik mõtted talle liiga lamedad. Ta ohkas kergelt allaandlikult ning vaatas, siis kutsikasilmadega Stephi. '' Pole minu süü, et sa lõhnad nii hästi.'' lausus ta kergelt lapsikult ning tõmbas veel rohkem noormehe jakki enda näole lähemale.

"Ega ei ole tõesti. Ning ma ei kavatsenudki seda väita," muigas Stephen. Nuusutagu aga. Kutil polnud selle selle vastu vähimatki. Pigem oli see nagu kompliment, et ka ilma mingit parfüümilöga kasutades on võimalik hästi lõhnada. "Ja tead, mulle meelib, kui sa mind niimoodi vaatad. Hästi armas on," lisas ta.

Ja jällegi Samantha punastas. Stephen lihtsalt oskas neidist punastama panna. Peale mõningast vaikus hetke viis ta pilgu tagasi noorukile. '' Ma võtan su jaki endale, öösel on mõnus kaissu võtta.'' ütles ta ning vaatas oma suurte vastupandamatude silmadega Stephi.

See jakk küll meeldis kutile, aga nii kenale tüdrukule ei saa ometi ära öelda. Küll ta omale kuskilt uue ostab. Võib-olla isegi veel uhkema, kui siin mingi vastava poe peaks kunagi leidma. "Eks siis võta. Tuletabki äkki mind sulle rohkem meelde," muigas Steph. Päris äge oli ju sellele mõelda, et üks kuum tšikk võib öösel tema jakki kaisutada.

''Kindlasti tuletab, nüüd ma näen sind öösel unes ka.'' lausus Samantha kindlalt ning vaatas, siis kergelt naeratades Stephenit. Tegelt Rebecca ei olnudud eriti lootnudki, et Steph lubab tal jakki ära omastada. Neidis hoidis jakki tugevalt enda vastas justkui ta keelduks seda seljast võtmast.

"Ja mina loodan, et sina ilmutad ennast minu unenägudes. Tavaliselt ma und ei näe... või siis hommikul ei mäleta, aga nüüd võiks väike erand tekkida," rääkis kutt. Veel ilusamaid unenägusid andis soovida. Siiski oli kutt üsna kindel, et ta ei näe ka järgnevatel öödel suurt midagi. Lootus oli aga alati olemas.

''No nüüd sa näed kindlasti und.'' oli Samantha kindelt ning naeratas õrnalt. Ta ei teadnud, miks ta selles nii kindel oli, aga ta lihtsalt oli. Kõhutunne ütles, et ole kindel, et see on. '' Me vist tegelt pidime minema kohvikusse?'' küsis ta peale mõne minutilist vaikust.

"Kui sina juba seda väidad, ehk siis ka läheb nii," muigas Stephen. Tüdruku kindel veendumus meeldis Stephile. Ise ei julgeks ta mingil juhul kellelegi öelda, et too näeb Stephi unes. "Jajah, pidime tõesti," nõustus kutt ja vaatas korraks ringi. Nad olidki lõpuks kohviku lähedale jõudnud. Vähemalt see hoone paistis eemalt nagu kohvik.

" Tundub, et kohvik tuli meieni ise." naeris Samantha kergelt. Talle küll oli tundunud, et kohvik on pargist ikka natuke kaugemal. Well, tundub et Stepheniga oli see jalutuskäik palju kiirem, kui üksi.

"Kahtlaselt kiiresti jah. Arvestades meie tempot," muigas Stephen. Kui nad oleks sinna ka pool tundi hiljem jõudnud, siis oleks kõik hästi. Aga kui varem, siis käib ka see. "Kas lähme sisse?" küsis poiss? Mida nad ikka seal niisama passivad. Väljas oli piisavalt külm ka ju, et pigem siseruumi minna.

''Jahm, meie tempo polnud just... kõige kiirem.'' muigas tüdruk. '' No mis me siin väljas ikka külmetame.'' lausus ta noormehe küsimuse peale. Tõesti, mis nad seal õues külmetavad? Pärast jäävad haigeks veel või midagi.

Stephen avas kohviku ukse ning hoidis seda lahti, et Samantha saaks esimesena sisse astuda. See on igal juhul viisakam, kui ise ees sisse trampida ja siis tüdrukut järele ootama jääda. "Võtaks äkki midagi süüa ka?" arvas kutt, kui nad juba ühe laua olid leidnud ning selle taha ennast mugavalt istuma seadnud. Stephen ise tahtis praegu kõige rohkem mingit kuuma jooki ja paari saiakest.