Uus kool - uus elu?

"Mina ei käitu samuti enda moodi. Mitte pärast sinuga tutvumist," tunnistas Stephen. Nende lühikesest tutvusest hoolimata oli Sammie talle vägagi meeldima hakanud, kuigi tavaliselt läks poisil aega, et kedagi usaldama hakata. Samanthat usaldas ta juba algusest peale, kui ta tüdrukut esimest korda nägi.

'' Mul on naeratus kogu aeg näol peale sinuga kohtumist. Kohe üldse mitte minu moodi. Ma küll olen rõõmus inimene, aga mitte nii, et ma naeran kogu aeg.'' lausus Samantha kergelt mõtteis olles. Ta viis pilgu korraks Stephile ja naeratas õrnalt.

"Seda olen ma märganud jah," ütles Stephen. "Ja mulle meeldib, kui sa naeratad. Toob selles hallis päevas minu jaoks päikese välja." Kutt mõtles oma öeldud sõnu täiesti tõsiselt. Ta ei kippunud tavaliselt kunagi liialdama. Saatnud Sammile vastunaeratuse, võttis noormees taskust telefoni ja vaatas kella. Aeg lendas päris kiiresti, kuid Steph ei kavatsenud sellest välja teha. Sammie oli tähtsam.

Ja jällegi tundis Sammie, et põsed hõõguvad, kuid mitte väga palju. ''Sa ajad mu, juba ma ei tea mitmendat korda punastama, selle päeva jooksul.'' lausus tüdruk vaikselt, kergelt häbeneval toonil. Tõesti, Samanthal oli juba loendamine sassi sellest punastamisest.

"Ma vabandan," muigas Stephen. "Eks ma siis luban, et see jääb tänase päeva jooksul viimaseks korraks, kui sa punastad." Kusjuures mõtles kutt oma sõnu täiesti tõsiselt. Ta oligi hakanud juba liiale minema oma komplimentidega. Muidu hakkab Sammie veel arvama, et Stepheni komplimentidel on mingid tagamõtted, kuigi tegelikult see nii polnud. Niimoodi väljendas poiss oma vaimustust, muud midagi. Veel.

Sammie vaatas Stephenit ning kortsutas kergelt kulmu. '' Sellist asja sa ei saa lubada ju.'' ütles tüdruk, kergelt segaduses olles. Nüüd oli tal küll juhe täiesti kokku jooksnud. Vahest lihtsalt juhtus neid blonde momente sisse tulema. Ta sasis kergelt oma pruune lokke ning viis mõne hetke pärast pilgu tagasi oma joonistusele.

Stephen irvitas. Väikesed blondid hetked polnud üldse pahad, vaid tegid kogu olemist veel lõbusamaks. "Sul on vist õigus," nõustus kutt. "Ma sõnastasin oma lause natuke valesti. Ütleks siis nii, et ma üritan mitte teha midagi sellist, mis paneks su uuesti punastama. Nii sobib?" Steph jäi täiesti tõsise näoga Samanthale otsa vaatama. See ei saaks kuidagi tüdrukut punastama panna.

''Nüüd on kõik palju loogilisem.'' lausus ta, samas vaadates noormeest tõsise näoga. Kaua ta ei suutnud seda tõsidust näol hoida. Ta puhkes naerma, mitte küll väga kõvasti, aga ikkagist. Mnjah, ta lihtsalt ei suutnud mitee naerda nende tõsiste näode peale.

Stephen turtsatas. "Mis on? Ma ei teinud ju enda arvates mitte midagi naljakat?" Nii palju siis tõsistest nägudest. Ega Steph muidu väga irvitama ei kippunudki. Ainult siis, kui tal selleks mingi tõeliselt hea põhjus oli. Praegu aga hakkas ta naerma kohe, kui Samantha seda tegi. Kutt oli mõnikord sõpradega mänginud sellist mängu, kus peab teineteisega tõtt vahtima ja kaotaja on see, kes esimesena naerma hakkab. Nendel kordadel oli Stephen peaaegu alati võitnud, kuid nüüd ei saanud ta enam oma võimetes kindel olla.

Samantha naeris vaikselt. '' Su nägu oli lihtsalt priceless.'' ütles ta ning naeris veelgi rohkem. Sammie tavaliselt ei naernud tõsise näo peale, ta oli juba harjunud vanemate ja Jermemy tõsiste nägudega, kuid Stephenis oli miskit, mis lihtsalt ajas neidist naerma.

"Aga sulle ju meeldib," muigas Stephen ja kergitas üht kulmu. Vähemalt nii oli ta Sammie jutust aru saanud. Nii palju kui nad rääkinud olid, näitasid kõik märgid, et nende huvi on vastastikune. "Aga tead... me võiks nüüd ikkagi kuskile soojemasse kohta minna. Isegi kui mina erilist külma ei tunne, siis sulle see ikkagi mõjub. Ma ei taha, et sa haigeks jääksid või midagi," rääkis Steph.

''Meeldib.'' ütles tüdruk kindlalt. '' Aww, kui armas sinust.'' lausus ta, kui Steph arvas, et oleks aeg kuhugile soojemasse kohta minna. Sammie mõtles natuke ning, siis talle tuli meelde üks vaikne kohvik, kus eriti palju koolirahvast ei käi. '' Siin lähedal on üks vaiksem kohvik.'' lausus ta mõtlikult ning vaatas, siis noormehele mõtliku pilguga otsa.

"Aga mida me siis ikka ootame? Hakkaks parem minema," arvas Stephen. Mida kiiremini nad kohvikusse saavad, seda parem on. Kui päris aus olla, siis hakkas isegi kutil juba vaikselt külm, kuigi ta seda tunnistada ei tahtnud. Üritas kõva mees olla. Ta lootis, et see pole liiga läbinähtav, sest muidu tunneks ta ennast äärmiselt kahtlaselt.

Samantha pani oma asjad tagasi oma õlakotti ning tõusis, siis püsti. '' Lähme siis.'' ütles ta lõbusalt. Tüdruk millegi pärast kippus arvama, et Stephil on külm, kindlasti oli, aga Sam ise ka midagi mainima ei hakand. Ta ainult sättis korra kuti jakki enda ümber ning naeratas õrnalt.

"Läki jah," nõustus Steph ja ajas ennast samuti püsti. Koos hakkasidki nad edasi minema, kuigi Stephenil polnud aimugi, kus kohas see mainitud kohvik olla võiks. Küll Samantha talle teed näitab. See ei pidanud ju kaugel olema. "Mida sa homme teed?" küsis noormees äkki. Kes teab, äkki avaneb tal võimalus tüdruk uuesti endaga välja kutsuda?