Uus kool - uus elu?

"Ma mõistan. Oled ju hoopis teistsugusest kliimast pärit," lausus Stephen. Tema ise teadis väga hästi, mida tähendavad miinuskraadid. New York polnud maailmas just kõige soojem koht. "Tegin kunagi referaadi Rooma linna kohta ning mul on meeles fakt, et kõige külmem temperatuur võib seal olla jaanuaris ning isegi siis ei küündi see alla kolme soojakraadi," lisas ta. Jep, referaadid on kasulikud asjad. Neid tehes saab nii mõndagi uut teada.

Sammie muigas õrnalt, kui kuulis mida Stephen ütles. '' Jah, Roomas on palju soojem kui siin.'' nõustus neidis ning vaatas naeratades noormeest. '' Ja mis sa referaadi hindeks said?'' küsis ta uudishimulikult. Selliseid lambikaid küsimusi võis tema puhul suht tihti ette tulla.

"Mina isiklikult pole kunagi Roomas käinud, aga tahaksin väga kunagi minna," ütles Stephen. See on ka üks põhjus, miks ta oma referaadi teemaks just Rooma valis, kui maailmas on äärmiselt palju teisigi ilusaid linnu. Sammie küsimuse peale hakkas kutt naerma. "Parima hinde, mida üldse võimalik saada oli," vastas ta kerge häbelikkusenoodiga. Polnud ju vaja, et Sammie teda mingiks nohikuks pidama hakkaks.

Kuulnud, et Stephen tahab kunagi Roomas ära käija, tõi see ta näole laia naeratuse. '' Roomas pead sa kindlasti kunagi ära käima.'' väike promo kodumaale ei teinud kunagi halba. Saanud vastuse küsimusele muigas ta õrnalt. '' Tubli, nii peabki.'' ütles ta tunnustavalt. Gosh, see häbelikkusenoot Stepheni hääles tegi kuti veelgi cute'imaks.

"Lähme koos Rooma," lausus Stephen ja hakkas siis oma lause peale kõva häälega naerma. Mida küll Samantha temast arvata võis. Nad on vaevalt tuttavad ning juba teeb kutt tüdrukule ettepaneku reisima minna. Steph oli alati mõnes mõttes segane. Ta ei suutnud ennast päris tihti kontrollida ja nii võiski noormees igasugust jama rääkima hakata. Kuigi mõte Samanthaga kahekesi Itaaliasse sõitmisest kõlas päris kenasti.

'' Kunagi ikka võib.'' ütles Samantha ning naeris samuti. Sammiel ei olnud midagi selle astu, et minna koos Stepheniga Rooma. Tegelt ta isegi väga tahtis minna koos kutiga Rooma, ainult, et praegu oli takistuseks kool, mis vajas lõpetamist ja arvatavasti Jeremy, kes ei oleks lasknud õel minna mingi täiesti suvalise kutida kuhugile reisile, isegi kui see oli nende kodu linn Rooma.

"Sa mõtled seda tõsiselt?" küsis Steph. Kui mõtles, siis on ikka täiega vauuu. Siiski ei osanud kutt Sammie hääletooni põhjal midagi järeldada. Tüdruk võis ka nalja teha. "Sinuga oleks muidu päris hea minna ka. Erinevalt minust tunned linna," sõnas Steph. Linn oli ju suur ning lai ja üksipäini oleks Stephen seal kindlasti ära eksinud, kuna kutt pole just kuigi hea orienteeruja.

'' Ja, mõtlen tõsiselt. '' ütles ta kindlalt ning vaatas noormeest naeratades laialt. '' Eks ma ikka tunnen seda, aga kui palju ma täpselt mäletan mis kus olid ja kindlati on seal juba juurde ehitatud ka asju.'' lausus ta mõne hetke pärast, natuke tõsisemalt. Tõesti, ta ju viimati käis Roomas mõned aastat tagasi, selle ajaga on kindlasti midagi muutunud.

"Tore. Mina mõtlesin ka seda tõsiselt, kuigi hakkasin lõpuks naerma," tunnistas Stephen ja saatis ka tüdrukule ühe kena naeratuse. "Seda ma usun küll. Kõik linnad muutuvad aja jooksul, kuid vaevalt sa suudaksid seal päriselt ära eksida. Vastupidiselt minule," muigas Steph. Ei teagi, kas oli üldse kuigi palju selliseid inimesi, kes oskasid nii andekalt igal pool ära eksida nagu Stephen.

Samantha järjekordselt sulas, kui nägi Stephi naeratust. Vot see oli tõsiselt ilus. '' Ma usun, et kui ma väga mõtteis oleksin, siis suudaksin ka ära eksida. Tegelt vist aitaks ainult ühest asjast, mis mu tähelepanu eemale viiks.'' rääkis ta ning naeris enda öeldud peale. Tüdruk oli uuesti punastama hakanud ning, kui ta sellest aru sai viis ta kohe pilgu eemale. Järsku tundus see üksik puu seal nii põnev.

Stephen muigas, kui Samantha jälle punastas ning siis pilgu mujale viis. "Ja mis asi see oleks, mis su tähelepanu eemale viiks?" küsis poiss uudishimulikult. Ta tahtis hirmsasti teada, mida Sammie oma viimase lausega mõelnud oli, kuna just see pani tüdruku punastama. Aga kui täiesti aus olla, siis Stephenile meeldisid Samantha punased põsed. Need tegid teda veel armsamaks.

Rebecca viis pilgu Stephenile nign hammustas õrnalt alahuulde. '' Ehm, sinusugused kenad kutid, kelle naeratus võtab põlved nõrkaks. See oleks üks varjant.'' lausus ta ausalt ning punastas veelgi rohkem. Muidugi oli seal veel palju teisi varjante, mis ta tähelepanu püüaks, hädas loom oleks teine varjant olnud.

Stephen jäi Samantha huuli jälgima, kuigi tegelikult tahtnuks ta mujale vaadata. Aga ta ei suutnud seda praegu teha. Sammie mõjus kutile liiga külgetõmbavalt. Eriti siis, kui ta nii nunnult oma alahuult näksas. Steph lootis, et tüdruk ei märka, kuhu tema pilk suunatud on, aga seda oli ilmselt liiga palju tahetud. Kes suudaks mitte märgata seda, kui keegi talle põhimõtteliselt suhu vahtida üritab? Palju ju praegu sellest puudu ei jäänud. "Siis peaksin ilmselt veel rohkem naeratama," lausus Steph ja pilgutas Sammiele kavalalt silma.

Samantha oli märganud, et Stephen ta huuli jälgib, see oli neidis pannud uuesti alahuulde hammustama. Tüdruku enda pilk piidles, aga kuti nägu, silmi ja kõike mida üldse andis vaadata. Kui Stephen ütles, et ta peaks rohkem naeratama, vilksatas Sammie pilk kohe noormehe silmadele. '' Kuule, ma niigi vaevu püsin püsti, põlved täiesti nõrgad all.'' lausus ta, samas häbelikult naeratades.

"Vabandust," muigas Stephen ja viis samas ka pilgu Samantha huultelt mujale. "Ma siis üritan sind enam mitte jalust rabada. Muidu veel kukud ja saad haiget," lisas ta. Salamisi oli Steph endaga ülimalt rahul, kui Sammie mainis, et poisi naeratus võtab tal põlved nõrgaks. Tüdruk vähemalt julges tunnistada, mida ta mõtles, aga Steph kavatses vaikida. Vähemalt praegu küll.