Uus kool - uus elu?

Sammie muigas õrnalt. '' Ma loodan jah, aga kunagi ei tea ette.'' lausus tüdruk ning viis pilgu ümbritsevale maailmale. '' Park on seal pool.'' lausus ta mõne hetke pärast, näidates ka käega suunda kus park on. Tüdruk hakkas ees minema pargi poole, heites korra pilgu üle õla Stephenile, kutsudes noorukit endaga kaasa. Sammiel oli tulnud tõsine tuju midagi kristeldada enda joonistusplokki ja seda sai teha ainult istudes nign park tundus väga hea koht selleks.

"Ma suutsin jälle vahepeal ära unustada, mida me tegema pidime," muigas Stephen. Oli juba mitmes kord tänase päeva jooksul, kui midagi sellist juhtus. Samanthaga koos olles kippus noormees kõike muud unustama ega saanud sinna midagi parata. Juhtus nii. Kutt järgnes Samanthale ja viis pilgu suunda, mida Sammie talle enne näitas.

Kuti öeldud peale hakkas Samantha naerma. '' Oh sind vaesekest.'' lausus tüdruk ning vaatas, siis Stephenit samas ise ikka veel naerdes vaadates. Mõne hetke pärast viis ta pilgu tagasi teele. Peale mõningast jalutamist olid nad jõudnud pargini. '' Lähme istume kuhugile?'' küsis neidis mõtlikult noormehelt.

"Selline ma kord olen," lausus Stephen kergelt õlgu kehitades. Mõnda aega ei öelnud kutt rohkem midagi, kuna mõtles omi mõtteid. Sammie küsimus äratas noormehe tema mõtetest üle. "Jah, võiks muidugi istuda," vastas ta ning sammus lähima pingini, kuhu siis ennast istuma sättis, samal ajal Sammiet vahtides.

Samantha läks Stepheni kõrvale istuma, sättis ennast mugavalt noormehe toele istuma ning otsis välja oma joonistusploki ja pliiatsi. '' Räägi midagi põnevat.'' ütles ta peale mõningast mõtlemist, mida joonistada, tal kippus alati mõte jooksma, siis kui keegi rääkis.

Stephen pööras pilgu uuesti Samanthale. Et siis tüdruk kavatses joonistama hakata. Kindlasti oleks Stephenil pärast huvitav tema pilti vaadata. Kutt oli täiesti kindel, et Sammie oskab tõeliselt hästi joonistada. Palju paremini kui tema ise. "Ma laulsin kunagi bändis," alustas Stephen. "Ütleme nii, et vaevalt nädal tagasi sai kõik lõplikult läbi, sest siis olin ma kindel, et New Yorki enam mingil juhul jääda ei saa. Sellest on kahju, et bändist lahkuma pidin. Toredad poisid olid. Ning head sõbrad samuti. Muidugi suhtlen ma nendega ikka veel edasi, aga kokku pole enam nii naljalt võimalik saada."

Samantha kuulas Stepheni juttu ning hakkas peagi paberile midagi kritseldama. Mõte oli hakand vaikselt juba liikuma. Vaikselt hakkas kritseldusest välja kujunema inimene, meesterahvas kui olla täpsem. Tüdruk vaatas korra Stephi poole ning lisas seejärel mõned detailid pildile.

Stephen lõpetas rääkimise ja vaatas siis kordamööda Samanthat ja tema joonistust. See inimene pildil hakkas poisile kahtlaselt palju iseennast meenutama. Aga võib-olla talle ainult tundus nii. Ei saanud ju võimalik olla, et Sammie joonistas teda? Siiski ei küsinud poiss temalt midagi, kuna ei tahtnud tüdrukut segada, kui teine parajasti joonistamisele keskendunud on.

Samantha joonistas veel mõnda aega ning, siis ta keeras sujuvalt lehte. You saw nothing! Ta heitis korra pilgu Stephenile ning naeratas süütult. Tema ei teadnud midagi, mis sinna paberile oli ilmunud. Mustmaagia! Tüdruk jäi peagi uuesti mõtteisse mida joonistada. Mõne aja pärast otsis ta oma kaelakee välja, kus sees oli tal oma kalli hobuse pilt. Järjekordselt hakkas ta oma hobust joonistama.

"Oled sa kindel, et ei taha mulle oma eelmist joonistust näidata?" küsis Stephen kavalal toonil. Midagi oli poiss siiski näinud ning tal kujunes ka oma arvamus, mis sellele pildil täpsemalt olla võis, kuid päris kindel selles ikkagi olla ei saanud. Või siis arvab Steph endast liiga palju, kui mõtleb, et Samantha teda joonistas? Kes teab...

Busteed! Sammie viis pilgu Stephile ning naeratas uuesti. '' Ma olen 101% kindel, et ma ei näita kellegile seda pilti.'' lausus tüdruk ning viis pilgu tagasi paberile. Tüdrukul hakkasid uuesti põsed hõõguma ning tõmbusid kergelt punaseks. Korra natuke oma juukseid sättinud, et ta punaseid põski poleks näha jäi ta oma hobust edasi joonistama.

Stephen muigas. Ju siis oli tüdrukul midagi varjata, kui ta nii kategooriliselt selle pildi näitamisest keeldunud oli. "Hea küll. Jäta siis näitamata, kuigi mu uudishimu ei lase mul enam elada," lausus Steph. Poisiga oli lihtsalt vahel niimoodi, et ta kippus oma nina teiste asjadesse toppima. Sellise kombe oli ta pärinud Stainthorpe'ide suguvõsalt.

OT: TRIC'i pidusse viitsid?

Samantha vaatas noormeest ning naeris vaikselt. Mõne hetke pärast pööras ta eelmise pildi tagasi ette. Tüdrk vaatas pilti ning muigas õrnalt. See kutt pildil tõesti meenutas Stephenit ja mitte vähe. '' Umn ma ise ka ei tea mis ma siia joonistasin.'' lausus ta kergelt häbenevatooniga.

Stephen heitis pilgu pidile, mis lõpuks ometi nähtavale tuli. Kuti imestus oli suur, kui ta avastas, et pildil kujutatud isik meenutas päris palju teda ennast. Seega oli ta enne õigesti arvanud. "Mina saan küll aru," muigas Steph. "Ja muide, sul pole tarvis mingit piinlikkust tunda. Joonistada sa oskad."

Samantha tundis ikkagi natuke piinlikust, see polnud üldse tema moodi, joonistada kedagi, kellega ta alles tutvus. '' See lihtsalt pole minu moodi.'' lausus ta mõne aja pärast ning keeras hobuse pildi tagasi ette. See oli palju parem, tema arust.