Uus kool - uus elu?

Stephen jalutas kooliõues ja vaatas ringi. Kõik oli siin veel nii uus. Oli ju noormees alles äsja Eastside'i kolinud ja seega ka pidanud kooli vahetama. Ta ei tundnud siit veel kedagi ja kohanemisega tuleb ilmselt natuke vaeva näha. Kutt ei lootnudki, et ta siin avasüli vastu võetakse. Ilmselt hakatakse teda jälle emoks, homoks või kes teab mis iganes elukaks kutsuma. Siiski on kutil piisavalt iseloomu, et võimalikele mõnitajatele vastu hakata ja ennast maksma panna. Steph lasi pilgul üle ümbruse käia ja vajus taas oma mõtetesse. Leiaks ta vaid siit mõne huvitava inimese, kellega jälle bändi tegema hakata...

Samantha oli tulnud kooliõuele jalutama, kuna sal koolimajas sees oli suht mõtetu olla, igav ja lärmi täis ka veel. Tüdrukul oli käes joonistusplokk ja pliiats, õues oli küll piisavalt külm, et kaua välja olla ei oleks tahtnud. Niisiis oli ta õues, heitis pilgu ümbrusele ning muigas kui üht kutti eemal nägi. Samantha läks kuti juurde ning tervitas teda lõbusalt. Loodetavasti ikka kutt sai neidisest aru, vahel juhtub, et inimesed ei saa tüdrukust aru, kuradi itaalia aktsent ma ütlen.

Stephen pööras end ümber, kui teda kõnetati. Rääkijaks oli päris kena tütarlaps, kes paistis umbes temavanune või isegi natuke noorem. Stephenile isegi meeldis tema aktsent. Kõlas äärmiselt seksikalt. "Tervitus," lausus kutt vastuseks ja saatis neiule kerge naeratuse. Ei pidanudki mõne uue inimesega tutvumist kaua ootama. "Sulle meeldib joonistada?" küsis Steph, kui tüdruku käes joonistusplokki ja pliiatsit märkas.

''J-jah.'' lausus tüdruk kergelt kokutades. Noormees oli tal kõnevõime võtnud, mõneks hetkeks. Ennast natuke kogunud lausus ta julgemalt: '' Mina olen Samantha, sõprad ja lähedased kutsuvad Sammieks.'' neidis hammustas õrnalt alahuulde, ise kergelt mõtteis kirudes mehi, selles, et nad nii head välja näevad.

Stephen ei teinud tüdruku kokutamisest väljagi. Ta oli praegu ametis talle silma vaatamisega, sest neidise silmadelt oli võimatu pilku lahti saada. "Stephen. Või siis Steph," tutvustas ka kutt ennast. "Nagu sa juba ilmselt aru oled saanud, siis ma olen uus selles koolis. Kui sa viitsid, siis võiksid millalgi mulle siin mingeid ruume näidata... Linna samuti. Ma ei tea sellest praegu suurt midagi. Elasin enne New Yorgis," rääkis Steph.

''Eks ma ikka saan, ütle ainult millal sul aega on. '' lausus neidis, jälgides Stepheni silmi. Noormehe sügavpruunidesse silmadesse oleks võinud ära uppuda. Peagi raputas neidis kergelt pead, viies pilgu Stephi silmadelt ümbrusele, äratades ennast nii transist kuhu ta oli sattunud.

"Täna pärast tunde?" arvas Stephen. Väikese linnatiiru vastu koos ühe kena tüdrukuga polnud kutil midagi. Mida varem, seda parem. Oli ta ju seltskondlik inimene. Kui aga Steph tüdruku pearaputust märkas, puhkes ta naerma. "Mis nüüd? Mõtlesid ümber?" küsis ta muiates. Vahel ju tuleb ikka ette, et inimesed liiga kergesti lubadusi andma kipuvad ja siis hiljem ära ütlevad. Või siis pidas tüdruk teda ikkagi liiga hirmuäratavaks. Kõik on võimalik.

''Mul on põhimõtteliselt tunnid läbi. Täna pole eriti tahtmist seal majas passida. Pea hakkas huulgama suht, õnneks arst oli mõistlik ja lubas koju minna.'' muigas neidis. '' Ei mõelnud ümber.'' ütles ta kindlalt ning naeratas, tuues esile oma sügavad põselohud.

"Minul pole ka rohkem tunde. Ainult korvitrenn, aga selle võib praegu üle ka lasta," muigas Steph. Huvitav, milline mulje treenerile küll temast jääb, kui kutt juba esimesse trenni kohale ei ilmu? Siiski saaks ta mingi põhjenduse välja mõelda. On ju Stephen sellistes väikestes asjades üsna andekas. "Et siis teed mulle väikese linnaekskursiooni?"

'' Kindel, et tahad krvi üle lasta? Ma olen kuulnud, et treener on suht karm.'' rääkis neidis viies pilgu järjekordselt Stepheni silmadele. '' Nii kokkuleppe jäi, kust alustame? Mis sind kõige rohkem huvitab?'''

"Küll ma selle treeneriga hakkama saan. Usu mind," lausus Steph ja pilgutas Samanthale silma. "Meelelahutus, ma arvan. Kui siin läheduses ongi mõni lahe koht, siis tahaks seal ära käia." Stephen polnud kohtade suhtes väga valiv. Tähtis oli vaid see, et tõesti midagi teha oleks, sest niisama passimine tüütab pika aja peale ära. Samas kui tema kõrval on keegi Samantha-taoline, siis ei pruugi see reegel isegi kehtida.

Samantha mõtles hetke. '' Me võime minna Tree Hilli keskväljakule, kinno, või tahad hoopis shoppama minna? Ööklubist võib ka läbi hüpata. Westsideil võib ka ära käija kui tahad. Seal väike, rahulik park, muusikapood, mingi raamatupood, skatepark, baari võib ka minna. '' loetles tüdruk kõik võimalikud kohad ette kuhu võib minna. '' Ütle kuhu tahad minna ja lähme.''

"Baar ja ööklubi pole vist väga tänase päeva teema. Homme peab ju ikkagi kooli tulema," ütles Steph ja seega sai kaks kohta juba välistatud. "Aga ma arvan, et võiks selle kino üle vaadata. Ma pole ammu ühtegi head filmi näinud," arvas Stephan. Kutt lootis, et see pakkumine väga imelik ei tundu. Tüdruk võis ju arvata, et Steph kavatseb teda kohtingule kutsuda, kuigi noored on kõigest paar minutit tuttavad olnud.

'' Lähme kinno. Ma isegi ei tea mis praegu kinos jookseb.'' lausus Samantha kergelt mõtlikult ning naratas õrnalt. Ta viimati käis kinos, siis kui ta oli kolinud Tree Hillsi, siis kui nad Jeremyga kõik kohad koos läbi käisid. Õnneks nüüd enam vend tüdrukuga eriti kaasas ei jõlkunud.

Ka Stephenil polnud viimase aja filmidest mingit aimu. Viimati käis ta kinos ikka päris kaua aega tagasi. "Mina samuti ei tea, aga eks seal näeme, mida huvitavat parajasti tuleb. Ma usun, et midagi vaadatavat ikka leiab," ütles Steph ja hakkas juba vaikselt liikuma, samal ajal tüdrukut endale järele oodates.