Sometimes it's okey to be crazy...

"Vauu, sa oled vinge," ütles Stephen tunnustavalt. Märganud tüdruku käe asendit, järgneski varsti high five. Stephen oli olukorraga äärmiselt rahul. Muidugi oli ta algusest peale arvanud, et Sierra koos võib sellest laulust asja saada, aga praegune ületas kõik tema varasemad lootused. "Selle võiks isegi kunagi stuudios ära salvestada," lisas ta.

High Five it was. Sierra hakkas naerma, kallutades ennast ettepoole, lastes seega enda punastel juustel kardinana enda näo ette vajuda. Lükanud need kiire käeliigutusega tagasi, vaatas ta Stephenile otsa. "Ma tänan, kuigi mul on tunne, et sa kiidad mind liiga palju," vangutas Mel enda pead. Libistanud niisama sõrmedega üle keelte, noogutas ta vaikselt. "Minugi poolest."

"Võib-olla, aga ma mõtlen kõike täiesti tõsiselt. Eks ma kipun jah vahel oma sõnadega liiga innukaks muutuma. Või siis jälle ütlen liiga vähe. Sellist keskmist teed on päris raske leida," ütles Stephen muiates. Steph oli valmis kasvõi samal päeval stuudiosse minema, kuigi samas sellega väga kiiret polnud. "Millal sina minna viitsiksid?" küsis kutt.

"Eks me jah kippume nendesse äärmustesse vajuma," muigas Sierra. Samas on tore kuulda, kui keegi sind kiidab. Ja kui ta sind üle kiidab, siis see paneb sind lihtsalt rohkem pingutama, et päriselt nende sõnade vääriline olla. "Ma arvan, et ma peaksin seda natuke veel harjutama, aga võibolla järgmine nädal millalgi," pakkus Mel, vaadates Stephenile otsa ja oodates tema arvamust.

"Mina olen selles mõttes lootusetu," muigas Stephen. Ega temal oligi tavaliselt ainult kaks võimalust: kas kiidab taevani või vannub maa põhja. "Sul on õigus. Ma kipun vahel ainult iseendale mõtlema, kuigi ma ei tee seda meelega. Minul on ju lugu täiesti selge, aga sul on tõesti aega vaja. Aga jah, kui sa valmis oled, siis võime minna," ütles Steph.

"Kui sa mulle enda numbri loovutad, siis ma võtan sinuga ühendust, kui ma valmis olen," sõnas Sierra muiates, vaadates poisile otsa. Ega tal kaua sellega ei lähe, aga natuke tahaks küll harjutada, et ennast laulus mugavalt tunda, mitte kiivalt nooti ja lehte silmitseda. Nii ei saa üldse nautida. Melody otsis enda taskust mobiili välja ning ulatas selle siis Stephenile.

Nad polnud tõesti veel numbreid vahetanud? See teadmine lõi äkki Stephenile pähe nagu välk. "Aga muidugi," lausus kutt ja võttis siis tüdruku telefoni. Jõudnud numbri oma nime all ära salvestda, ulatas Steph telefoni Sierrale tagasi. "Ja sina võid mulle nüüd vastamata kõne teha," lisas kutt. Siis saaks ta Sierra numbri ka.

Saanud telefoni tagasi, tegigi ta noormehe soovil ühe vastamata kõne. Oligi tänase päevaga üks uus tutvus saadud. Sierra libistas mobiili tagasi enda tasksusse ning sättis hoopis kitarri enda süles. Peagi hakkas ta jälle automaatselt keeli näppima, lastes pillil kuuldavale tuua erinevaid helisi. Nii lihtsalt niisama olla oli päris chill.

"Aitäh," lausus Stephen, salvestas Sierra numbri endale ära ja pistis telefoni taskusse tagasi. Niisiis... kuhu nad jäidki? "Sa veel mingit enda lugu ei tahaks mängida?" küsis Stephen. Tema oli alati hea meelega nõus kuulama, kui midagi head kuulata oli.

"Noo, ma võin ju midagi mängida, aga mingi aeg pean ma kahjuks su meeldivast seltskonnast lahkuma," sõnas Sierra, vaadates noormehele otsa. Mõned laulud peas läbi käinud, hakkas ta viimaks mängima. Tegu oli ühe vanema lauluga, aga vahepeal oli seda jälle mõnus mängida. Uueks lauluks oli Stop the World.

"Selge see, et sa minema pead. Kunagi ikka," muigas Stephen. Eks siis tuleb kutil endale teine tegevus otsida. Vahepeal võiks ju näiteks midagi süüa teha... või siis lugeda. Ega raamatud polnud ka nii halvad asjad, et neist kogu aeg eemale peaks hoidma. Kui aga tüdruk mängima hakkas, manas Steph pähe natuke tõsisema ilme ning jäi teda kuulama.

Juba laulu viimaste nootide ajal tundi Sierra, kuidas tema taskus olev mobiil vaikselt surisema hakkas. Selle peale hakkas ta kergelt naerma, kuid lõpetas siiski laulu korralikult ära. "Sorry," lausus ta lõbusalt, asetades kitarri enda kõrvale maha, et taskust telefon jälle välja otsida. Kohanud ekraanil nime - Musi, võttis ta kõne automaatselt vastu. Ilmselgelt uuris poiss, kus ta on ja millega tegeleb ja kas viitsib midagi teha. Lõpetanud kõne, libistas ta mobiili tagasi taskusse. "Kuna mind aetakse mööda linna taga, siis ma pean minema," muigas Melody, "aga mul oli väääga tore sinuga muusikat teha," ütles tüdruk siiralt.

"Aga muidugi. Eks mingi päev jälle näeb. Koolis või kuskil. Ära siis oma peikal kaua oodata lase," lausus Stephen muigega ning tõusis püsti. Polnud ju absoluutselt raske arvata, kes tüdrukule helistas. Inimese nägu ütleb päris tihti rohkem kui tuhat sõna. "Ma siis saadan su ukseni," lausus kutt. Oleks ebaviisakas siin edasi istuda ning lasta tüdrukul ise ära minna.

"Ei lase,ei lase," lausus Sierra pead raputades ja kergelt muiates. Ilmselt oli talle see tõesti näole kleebitud, et helistajaks oli olnud Jason. Mis teha, kui armastus nii mõjub. Tõusnud püsti, asetas ta kitarri enda endisele kohale ning jalutas siis ukse suunas, liikudes läbi samade ruumide, kuni jõudis esikusse. "Näeme kindlasti," lubas ta poisile ning tõmbas endale jalanõud jalga ja üleriided selga. Kuna Melody oli ülimalt emotsionaalne ja sõbralik inimene, siis andis ta poisile ühe sõbraliku kallistuse ennem, kui ukse avas ja majast väljus. Ta ei pidanudki kuigi kaua üksinda jalutama, sest peagi said nad Jasoniga kokku ja läksid koos edasi.