Sometimes it's okey to be crazy...

Tunnid oli juba ammu läbi ja kell hakkas lähenema kuuele. Sierra oli pärast tunde aidanud enda õpilast, keda ta prantsuse keeles edasi pidi aitama ja nüüd oli ta tulnud saali, lootuses, et Ravenitel on trenn ja ta saab pärast koos Jasoniga koju minna. Saali astunud, oli see aga täiesti tühi, mis tähendas, et trenn oli juba ammu lõppenud. Mel hakkas juba end ringi keerama, et koju minna, kuid märkas eemal maas palli. Vaadanud ringi ega kedagi läheduses ei ole, haaras ta palli kätte ja põrgatas seda mõned korrad, hakates korvile lähemale liikuma, mängides samal ajal nagu oleks ta mõni eriti pro korvpallur, kes ta ilmselgelt ei olnud. Jõudnud korvini, lennutas ta palli selle suunas, kuid see lendas kenasti mööda. "Wups," lausus Sierra, jäädes seisma, asetades sõrme huultele ja hakates iseenda üle naerma.

Stephen oli kogu vaatemängu eemalt pealt vaadanud ja irvitas omaette. Arvas see tšikk tõesti, et ta on üksi? Samas oli Stephenil hämmastav anne mõnikord täiesti märkamatuks jääda. Steph läks siis neidise juurde ja heitis talle uudishimuliku pilgu. "Peaksid veel sihtimist harjutama," ütles kutt ja võttis palli maast üles. Järgmisel hetkel saatis ta mänguvahendi korvi poole teele, kuhu see kenasti ka sisse kukkus.

Kuulnud kellegi häält, ehmus tüdruk ikka päris korralikult, värvudes samas näost õrnalt roosakaks. Jamh, mark maas 24/7. Seda ta viimasel ajal oskas. "Ilmselgelt," noogutas Sierra, jälgides, kuidas poisi visatud pall kenasti korvi lendas. Siin ei olnud isegi mõtet küsida, et kas tegemist on Raveniga, sest see oli ilmselge. Jalutanud pallini ja selle ülesse korjanud, jäi ta poisile otsa vaatama. "Sa oled uus?" küsis tüdruk, jalutades nüüd koos palliga tagasi vaba viske joone juurde. "Mul on tunne, et sa oled Raven, aga samas ma ei ole sind varem näinud," lisas ta juurde, miks seda arvas.

"Jah, olen küll uus," vastas Stephen. Oli ta ju siin koolis kõigest teist päeva. Eile käis Steph korvpallimeeskonna katsetel ning kutt võetigi meeskonda. "Tulin esimese asjana meeskonda katsetele. Vedas mul, et vastu võeti. Pikkusega pole mind küll eriti õnnistatud," tunnistas noormees. 175 cm on korvpalluri kohta ilmselgelt vähe, aga tagamängijaks sobib küll. "Minu nimi on muide Stephen," tutvustas kutt ennast. Uued tutvused polnud kunagi pahad ja pealegi oli Stephen hästi kasvatatud. Sealt tuligi tema viisakus. Ikkagi advokaatidest vanemad.

"Siin meeskonnas ei loe eriti sinu pikkus, kaal või mis iganes. Põhiline, et sulle mängida meeldib ja sul osavust oleks," sõnas Sierra. Tuleb kasuks olla korvpalluri tüdruk, tead tiimi asjadest ikka ühtteist. "Sierra, võid ka Melody'ks või Mel'iks kutsuda," tutvustas ka tüdruk ennast, sest seda nägid viisakus reeglid ette ja pealegi oli igati tore uute inimestega kohtuda, eriti sellises väikeses kohas nagu Tree Hill, kuhu ei tule just väga tihti uusi elanikke. "Kui saladus ei ole, siis kust kandist sa siia kolisid kah?" uuris Sierra, proovides taaskord palli korvi visatas. Seekord lendas see juba vastu korvirõngast, põrgates tüdrukule kätte tagasi.

"Sellest sain ma isegi aru," muigas Stephen. Mängida meeldis noormehele tõesti, kugi korvpall oli tema elus siiski teisejärguline. "Enne elasin New Yorgis," vastas Steph tüdruku küsimusele. New York on tõeline suurlinn ning Tree Hilliga polegi seda võimalik võrrelda. New Yorgis oli alati nii palju teha, aga siin peaaegu midagi. Või siis oli asi selles, et Stephen vajas kohanemiseks palju rohkem aega kui vaid mõni päev. "Ja sina oled vist minu klassiõde?" oletas Steph. Kutt mäletas, nagu oleks ta sarnast tüdrukut mingis tunnis näinud, kuid päris kindel ta selles siiski ei olnud.

"New York...linn mis mitte kunagi ei maga," muigas Sierra, põrgatades palli paar korda enda kõrval. "Noh, Tree Hill ei ole kohe kindlasti sama mis New York, aga on temalgi omad plussid," kehitas tüdruk õlgu. Poisi küsimuse peale pidi Mel kõvasti enda ajusi ragistama. Viimasel ajal oli ta lihtsalt koolis liialt ametis Jasoniga, et kedagi või midagi muud märgata. "Võimalik. Kui sa see aasta lõpetama hakkad," sõnas Sierra, vaadates poisile küsivalt otsa.

"Ma jään igatsema neid aegu, mis New Yorgis veetsin. Ning selles on sul õigus. New York ei maga tõepoolest kunagi ja alati on seal midagi teha." Stephen tegeles seal põhiliselt bändiga ning mängis ka oma kooli korvpallimeeskonnas. Vaba aega oli kutil vähe, sest kunagi ei saanud niisama logeleda nagu siin, Tree Hillis. "Ja need plussid oleksid?" küsis Steph kerge uudishimuga. Teda huvitas, mida head on tüdrukul Tree Hilli kohta öelda. Ehk tulevad need teadmised tulevikus kasuks. "Jah. Mul on lõpuklass," sõnas noormees. Keset kooliaastat polnud küll hea teise kooli minna... eriti veel lõpuklassi, aga mis Stephenil ikka üle jäi. Polnud see ju tema otsus.

"Mulle isiklikult meeldib väga kool ja õpetajate suhtumine, igal noorel on võimalik siin endale tööd leida, enamasti on inimesed sõbralikud, eriti siis kui sa oled uus, nooh, see, et kõik kõiki ja kõike teavad võib olla korraga nii hea kui ka halb. Ja muidugi on minu jaoks siin maailma kõige parimad sõbrad. Meil on tasemel korvpalli meeskond ja ei saa ära unustada ka kisakoori. Meil on rand, park ja jõgi. Ma ütleks, et ega talvel, sügisel ja kevadel siin suurt midagi teha ei ole, aga suvi....vot siis linn elab. Ega ma isegi Tree Hillist suurt lugu ei pidanud seni kaua, kuni ma aasta aega Inglismaal õppisin. Vot siis sain ma alles aru, kui palju ma seda linna armastan," kukkus Sierra rääkima. Aga see oli kõik pelgalt tema kogemus ja tema arvamus. See ei pidanud ühtima mitte kellegi teisega. "Sellisel juhul, tervitused klassivennale," naeratas Melody sõbralikult.

"Sinu jutu järgi tundub elu siin üsnagi normaalne. Mu lootused tõusid kohe märgatavalt," muigas Stephen. Noormehele meeldis tihti kuulata, mida teised inimesed erinevatest asjadest arvavad ja nende põhjal sai ta isegi mingi pildi kokku panna. Kui õigeks see osutub, näeb muidugi hiljem. Ja see tüdruk tundus siin üsna jutukas ning ka sõbralik. Jutukate inimestega oligi kõige kergem läbi saada. Vähemalt nii olid Stepheni varasemad kogemused näidanud. Steph saatis Sierrale vastunaeratuse. "Sa oled üldse esimene klassikaaslane, kellega ma rääkinud olen," muigas Steph.

"Noh, ma ei tea kui normaalseks seda just kutsuda saab, aga ega siin midagi väga hullu ka ei toimu," muigas Sierra, visates uue katse korvi poole teele, suutes seekord palli mööda korvirõngast veerema panna, kuid siiski otsustas see end väljapoole kukutada. "Mul on au olla esimene," sõnas Mel, jalutades pallile järgi, et see ülesse tõsta ja siis omale kohale tagasi jalutada.

Juba kolmas katse, aga pall ikka veel korvi ei läinud. Milline ebaõnn. Tegelikult oleks Stephen saanud tüdrukule õiget visketehnikat natuke õpetada, aga ta kartis, et Sierra võib seda külgelöömisena tõlgendada. Pealegi ei kavatsenudki Steph veel kedagi sebima hakata. Selleks oli veel liiga vara. "Sul mõni lemmikõpetaja ka on... või siis selline, keda absoluutselt ei kannata?" uuris kutt järgmisena. Alati oli kasulik taolisi asju teada. Siis teab Stephen, milleks valmis olla.

"Minu lemmik on Helen," muigas Sierra, "kirjanduse õpetaja. Ta on nagu emasümbol või midagi. Väga mõistev ja jagab huumorit," seletas tüdruk, üritades siis välja mõelda mõnda õpetajat, kes talle vähem meeldib. "Ma ei ütleks, et ma kedagi üldse ei kannata, aga kunsti õpetaja on üsna range. Temaga on selline asi, et sa kas meeldid talle või ei," andis Melody uuele tüübile teada. Alati on tore kui sind selliste õpetajate eest ette hoiatatakse. "Ahjaa, kui sa saksa keelt õpid, siis on sul õnn mu kalli tädiga ühes klassis istuda," lausus Mel, vaadates poisile otsa.

Kahjuks või õnneks ma kirjandust ega saksa keelt ei õpi," ütles Stephen. Seega pole tal ilmselt ka nende õpetajatega erilist kokkupuudet. Samas oli tema õpitavate ainete nimekirjas kunst. "Et hindab nagu näo järgi või?" küsis Steph, kui Sierra kunsti õpetajat mainis. Sel juhul peab ta üritama õpsile alguses võimalikult hea mulje jätta, sest muidu kisub jamaks.

"Ma ei tea, kas nüüd just näo järgi," sõnas Sierra, otsides õigeid sõnu, "ütleme nii, et esimeses tunnis ei tohiks kohe teada anda, et sind see aine absoluutselt ei huvita. Tee kas või nägu, et kuulad, siis peaks kõik korras olema," muigas Melody. Muidugi ise asi kuidas Stephenil kunstiga suhted on. Kas talle meeldib see aine või ei. "Ütleme nii, et kõik sõltub siiski sinu käitumisest ja suhtumisest," kehitas tüdruk õlgu, lennutades palli seekord ilusa kaarega vastu korvilauale joonistatud ruutu, kust see põrkega sisse vajus. "Ouujeee," rõõmustas Mel, tõstes mõlemad käed ülesse ja hakates tegema midagi HappyDance sarnast. Seejuures muidugi unstades sootuks kui hullu mulje ta enda uuele tuttavale jätab.