Sometimes it's okey to be crazy...

Sierra noogutas kaasa, andes märku, et on poisiga päri ega vaidle vastu. "Trumme tahaks isegi osata," lausus tüdruk kui-ma-vaid-viitsiks hääletoonil. Ta paar korda Inglismaal isegi kobistas trummidega, aga kuna tal õiget õpetajat ei olnud, siis jäi see ka sinna paikka. Tema silmad tegid ruumile ringi peale ning peatusid siis jälle Stephenil. "Su vanemad vist toetavad su muusika armastust?" lausus Melody küsival toonil.

"Mina samuti. Olen praegu suhteliselt algaja veel. Leiaks hea õpetaja, siis võtaks äkki asja tõsisemalt käsile," ütles Stephen. Trummariks ta siiski saada ei tahtnud. Pigem ikka vokalistiks mõnes bändis või hoopis soololauljaks, kuid alati oli huvitav uusi instrumente õppida. Ainult mitte klaver, kuna see kutile ei sobinud. "Tegelikult tahavad nad, et ma millegi tõsisemaga tegeleks. Näiteks meeldiks mu vanematele, kui ma läheks ülikooli õigusteadust õppima. Muusikat peavad ainult minu hobiks," vastas Steph neidise küsimusele. "Aga õigusteadust ma kindlasti õppima ei lähe. Ei paku pinget."

"Kuna mu isa on kirjanik ja ema kunstnik, siis ei ole neil minu muusiku karjääri vastu midagi. Me kõik kodus sellised kunstiinimesed," muigas tüdruk. Tegelikult olid tema vanemad isegi õnnelikud, et talle on häält antud ja talle laulda meeldib. "Ma ei saakski enda hinnetega suurt midagi muud õppima minna," turtsatas Melody. Ta ei tundnud selle üle piinlikkust. Kõigile ei olegi nii palju tarkust antud. See eest oskab ta laulda ja on selle üle õnnelik.

"Selles sul veab. Minu vanemad on jälle liiga tõsised inimesed. Mõtlevad ainult oma tööst. Rahast ka loomulikult. Nad on ikka nii ühesugused. See ongi vist põhjus, miks nad üldse abiellusid," rääkis Stephen. Jaa, oma vanemaid oli ikka täiega hea taga rääkida. Ega nad ise seda nagunii ei kuule. Vastasel juhul saaks Steph ilmselt korralikult sõimata. "Minagi ei saa oma hinnetega just kiidelda," rääkis Stephen. "Tegelikult minu viitsimatust arvestades on need isegi head, aga ma võiks paremini õppida, kui rohkem tahtmist oleks." Õppimine oli üks selliseid tegevusi, mida kutt kogu hingest vihkas. Alati oli õppimata jätmist hea põhjendada sellega, et aega pole. Kui aega jälle liiga palju oli, siis polnud aga mingit viitsimist.

"Mul nagu viitsimist ja tahtmist isegi on, aga ma lihtsalt ei saa enamasti reaalainetest aru. Keemia on erand. Sellega saan ma hakkama," muigas tüdruk. Mata õpetaja oli tihti öelnud, et kuidas ta siis keemiaga hakkama saab, aga matemaatikaga ei saa. Need pidavat ju nii sarnased ained olema. Prsh...kust otsast? "Aga hakkame siis laulma?" uuris Melody muiates. Nende jutuajamine liikus kogu aeg muudele teemadele. Uue inimesega kohtudes on see muidugi tavaline, tahetakse teisest rohkem teada saada.

"Ma mõistan sind väga hästi. Olen ise täpselt samasugune. Füüsikast ja matemaatikast ma ennast läbi närida ei suuda, aga keemia on nendest igal juhul palju lihtsam," lausus Stephen. Seega oli neil jälle midagi ühist. Kaks keemikut, kellel on raskusi matemaatikaga? Kõlas igatahes koomiliselt. "Jajah, muidugi. Ma suutsin jälle unustada," muigas ka Stephen ning otsis siis kiiresti Sierrale lehe, kus olid laulusõnad kirjas.

"Lõpuks ometi keegi, kes on minuga samal arvamusel. Kõik mu sõbrad on nagu mingid geeniused, rääkimata minu Tutorist poisist, kes on vana tarkus ise," turtsatas Sierra, vaadates lõbusalt Stephenile otsa. Poisiga oli mõnus juttu ajada, sest ta sai tüdrukust aru. Ju siis olid mõtted samal lainel. "Aitäh," sõnas Mel viisakalt võttes lehe endale kätte, lastes silmadega üle sõnade. Tema suule ilmus õrn naeratuse. Kohendanud kitarri enda käes, silmitses ta sõnade kohale märgitud akorde, üritades endale viisi selgeks teha. "Kas nii on õige?" küsis ta poisilt üle, tõstes enda pruunid silmad poisile, kuid lastes sõrmedel endiselt keeli näppida.

"Jälle samamoodi nagu minul. Ka minu sõbrad on peaaegu eranditult mingid tarkpead. Ja siis ma tunnen end nende kõrval mõnikord purulollina," teatas Stephen. Ka temale meeldis Sierraga rääkida. Kuigi nad olid kõigest lühikest aega tuttavad olnud, pidas Steph tüdrukut juba oma sõbraks. "Jah, on küll," vastas noormees Sierra küsimusele. Tüdruk oli kohe esimesel kohal asjast suurepäraselt aru saanud. Seega on tal annet. Ka Stephen võttis siis oma kitarri kätte ja tõmbas paar korda sõrmedega üle keelte. "Oled nüüd valmis?" küsis ta.

Sierra naeris Stepheni väljendi peale, aga jah, ka tema võis ennast vahepeal purulollina tunda. Saanud noormehelt kinnitust, et viis on õige, mängis ta seda paarkorda läbi, lauldes mõttes sõnu kaasa. "No, teeme proovi eks siis näeb," muigas tüdruk, peatades pillikeeled ning vaadates poisile otsa, et temaga samal ajal mängima hakata.

Nüüd varsti pidigi see suurematsorti hetke saabuma. Olid nad ju selleks siia üldse tulnud, et ühte kindlat lugu harjutada, kuid suur osa ajast kulus hoopis millegi muu peale. "Sul on õigus. Ega teistmoodi teada ei saagi," nõustus Steph ning vaatas samuti tüdrukule otsa. Järgmisel hetkel viipas ta Sierrale korraks käega, mis pidi tähendama, et kohe hakkab ta mängima.

Sierra käsi puudutas keeli täpselt poisi omaga sama ajal ja seega täitis kogu ruumi mõnus kõla. Tüdruk naeratas ning viis silmad sõnadele. Pähe need talle nii ruttu ikka ei jäänud. Jälginud ridu, hakkas ta peagi laulma, üritades pihta saada, kus peaks tema laulma ja kus Steph. Vahepeal sai omaloomingut ka tehtud, kui sõnade või viisi järg käest kadus. Ups.

Stephenil olid sõnad juba ammu peas ning praegusel hetkel pidi ainult seda jälgima, et kogemata kombel mööda ei mängiks. Seda juhtus küll harva, aga mõnikord siiski. Ei tahtnud ju ikkagi rumalasse olukorda sattuda. Kui nad olid loo lõpetanud, ilmus noormehe huulile kerge muie. "Polnud üldse paha esimese korra kohta." Seejärel otsis ta kuskilt välja markeri ja märkis lehel ära read, kus Sierra laulma pidi. "Ma märkisin sinu osa ära," ütles Steph ning ulatas lehe tüdrukule tagasi. "Prooviks korra veel?" küsis ta.

Sierra vaatas lehte, koos märgitud osadega. Nii oli kohe palju parem. Oli vähem võimalust enda järg ära kaotada. "Tänud, see tõesti aitab," noogutas Melody. Lasnud korraks silmadega üle ridade, et mõni koht meelde jätta, tõstis ta viimaks pea Stepheni suunas. "Kindlasti," nõustus tüdruk, oodates poisilt märki, kuna pihta hakata.[/color]

Nüüd tundus Sierral kõik selge olevat. Ei mingit segadust enam. Stephen naeratas kergelt ja pööras pilgu uuesti tüdrukule. "Tore ju siis, et ma aidata sain," ütles ta. Viinud pilgu uuesti kitarrile, tõmbas noormees kergelt üle pilli keelte. Mõne hetke näppis ta kitarri niisama, aga siis tõstis ühe käe, mis pidi tähendama, et ta on valmis nüüd päriselt mängima hakkama.

Sierra alustas taaskord poisi märguande peale, olles seekord palju kindlam ja mängides juba osa akorde enam vähem peast. Nii sai ta rohkem keskenduda sõnadele ja laulmisele. Iga korraga hakkas talle lugu aina enam meeldima. Stephenil oli laulukirjutamise peale annet. See oli kindel. Kui viimnegi heli ruumis vaibunud oli, muigas tõdruk lõbusalt, sirutanud ühe käe poisi poole, ootas ta ühte 'high five'.