Sometimes it's okey to be crazy...

"Mina eelistan rohkem privaatsust. Pealegi meenutab minu tuba täielikku seapesa, kuna ma ei viitsi üldse koristada. Ei usu, et selline asi mõnele toakaaslasele väga meeldiks." Seega oli Stephi tuba koht, kust noormees kavatses Sierrat pigem eemale hoida. Pealegi polnudki sinna ju asja. Tulid nad siiski muusika pärast. "Minu järel," lausus Stephen ning väljus köögist, suundudes ruumi, millest nad enne juba rääkinud olid.

"Sellega võib küll probleeme tulla jah," muigas tüdruk. Nagu ta juba mainis. Ühikaelu ei ole siiski kõigile. Melody järgnes poisile kuni viimaks astus ruumi, mis oli vist küll iga muusiku paradiisiks. "Mõnus. Siia võiks lausa elama jääda," sõnas Sierra, lastes pilgul aeglaselt üle toa libiseda. Ta astus edasi ning jäi siis keset ruumi seisma. Tüdruk ei teadnudki kohe, kust otsast alustada.

Ruumi sisenenud, vaatas Steph uuesti Sierra poole. "Terve bändi varustus, aga hetkel mul seda kõike vaja ei lähe," muigas Steph. Ainuke asi, et toole siin vähevõitu. Steph ise istus vaibale ja võttis kitarri kätte. Mingeid noote ega laulusõnu tal vaja ei läinud, kuna oli seda lugu juba nii palju harjutanud, et kõik juba ammu pähe kulunud oli. "Nüüd siis lubatud laul," ütles kutt ning hakkas kitarri mängima ja mõne hetke pärast ka laulma lugu pealkirjaga It's Not the End Of the World. Sellega natukese aja pärast lõpetanud, viis kutt pilgu taas tüdrukule. "Mida sa arvad?" küsis ta. "Ja ütle ausalt. Siis tean, mida muutma peaks."

Sierra seisis hetke paigal, kuid kui Stephen maha istus, tegi seda ka tema, jäädes noormeest huviga kuulama. Tüübil oli täitsa hea ja huvitav hääl. Kui lugu oli lõppenud, oli Melody mõnda aega vait, seedides äsja kuuldut ning otsides sellest midagi, mida parandada. "Hmm...täitsa hea. Sõnad mulle meeldivad," noogutas tüdruk esimese asjana heakskiitvalt, "viis oli ka hea, kuigi siin seal võin ma natuke norida ja esitusele võiks veits rütmi või kiirust lisada," muigas Mel.

"Täpselt minu mõte," muigas ka Steph. "Arvasin ise ka, et jääb natuke liiga aeglaseks." Noormees võttis kitarri uuesti kätte, olles ise võimalikult mugavas asendis. Mõne hetke pärast mängis ta loo uuesti ette, aga mitte täispikkuses ja sel korral enam kaasa ei laulnud. Niimoodi sai lihtsalt kiiremini. "Mida sa nüüd arvad?" küsis Steph. "On nüüd tempo parem?"

"Palju parem," sõnas Sierra, sest selline kiirus sobis tõesti paremini kokku nii laulu sisuga, kui ka tüübiga endaga. "Sellest tuleks üks hea laul, kui sa selle ära lindistaksid," oli tüdruk kindel. Ta oli ise enda laule tihti lindistanud. See andis võimaluse enda loomingut kõrvalt näha ja vajadusel ümber teha. Pikk protsess, aga igati kasulik.

"Mulle endale ka tundub nüüd palju parem," naeratas Stephen. Stuudios oli ta New Yorgis elades käinud ja nii mõnegi laulu salvestanud. See siin oli järjekorras järgmine. "Kindlasti võiks kunagi. Eriti kui sina ka sellel potentsiaali näed," lausus kutt ning jäi hetkeks jälle mõttesse. "Aga tahaksid nüüd sina midagi laulda?" küsis ta seejärel. Stephenit huvitas, missuguse kõlaga Sierra hääl on.

Sierra naeratas õrnalt. Hea, kui saad kedagi aidata või nõu anda ja seda hinnatakse. "Ma võin ju laulda, aga kuidas siis selle duetiga jääb?" küsis tüdruk, tõustes hetkeks püsti, et endale uus kitarr tuua. Istunud taas maha, libistas ta sõrmedega üle instrumendi keelte. Hetkeks jäi tüdruk kaugusesse vaatama, sortides peas laule, üritades leida midagi, mida laulda. Viimaks otsustavalt sisse hinganud, hakkas ta kitarri mängima ja peagi ühines selle pilli kõlaga ka tema hääl. Ta valis esitamiseks laulu Lightweight.

"Seda teeks järgmisena. Ma tooks sulle enne laulusõnad ka. Need on mul kenasti ühe lehe peal kirjas," ütles Stephen. Praegu tahtis ta aga kuulata, kuidas Sierra hääl kõlab. Esimene inimene ju ikkagi selles linnas, kellega ta muusikast tõsisemalt rääkida sai. Kutt sättis ennast mugavalt istuma, kui Sierra teise kitarri järele läks. Mõne hetke pärast keskendus ta juba Sierra kuulamisele.

Sierra tõmbas viimast korda üle pilli keelte ning lasi helil ruumis hajuda. Mõnda aega oli ruumis üsna vaikne. Tõstnud enda pilgu keeltelt, vaatas ta Stephenile otsa. "Noh, on mu hääl piisavalt hea, et sinuga duetti laulda?" küsis Melody muiates. Ta teadis, et tema hääl on tugev, aga selles leidus ka miinuseid. Nagu näiteks mõnikord võis ta hääl lihtsalt murduda või katkeda. Täna seda õnneks ei juhtunud. Pärast Inglismaal õppimist on tema hääl muidugi kõvasti arenenud.

Stephen kuulas lummatult Sierrat. Ta polnud ammu kuulnud kedagi nii hästi laulmas. See siin kõlas kuti arvates juba nagu mingi megastaar. "Loomulikult," vastas Steph naeratades. "Ma imestan, et sa selles üldse kahelda julged." Nüüd tahtis kutt Sierraga koos duetti laulda veel rohkem kui kunagi varem. "Kui kaua sa üldse muusikaga tegelenud oled?" küsis ta siis.

Sierra muigas, "ma tean, et ma olen hea, aga alati saab parem olla," sõnas tüdruk. See ei olnud egotsemine. Ta lihtsalt rääkis seda, mis oli tõde. Pealegi oli ta läbi raskuste õppinud, et endaga võib rahul olla ja peabki olema. "Hmm....ilmselt hetkest, mil ma rääkima hakkasin," turtstas Mel, hakates naerma, "ei tegelikult ma ei tea, aga suhteliselt vara oli küll," tunnistas tüdruk. Väiksena oli see muidugi rohkem niisama lõbuks, tõsisemalt hakkas ta seda alles hiljem võtma. "Ja sa ise?" tahtis Mel huviga teada.

"Endast peabki hästi arvama. Aga samas ka kriitikat tõsiselt võtma, sest siis on vähemalt kuhugi edasi areneda," ütles Stephen. Noormees polnud veel kaugeltki endaga rahul. Tal oli vaja veel paremaks saada, kuid see võtab loomulikult aega. "Näha on. Ma arvasin ise ka, et ju sa siis ikka lapsena alustasid," sõnas kutt. Muidugi leidus ka selliseid, kes kõigest peale lühikest harjutamist superhead on, aga neid on ikkagi väga vähe. "Lasteaias avastati esimest korda, et mul on laulmises potentsiaali. Sellest ajast alates tegelengi sellega. Muusikakoolis olen ka käinud," vastas Steph tüdruku küsimusele.

"Kõige kurvem ongi see, kui sa jõuad kohta, kus sa enam edasi ei arene," sõnas Sierra. Paljude tüdrukute murelapseks oli näiteks see, et nad püüdsid kätte saada liiga kõrgeid noote, mis ei ole nende häälele mõeldud. Lauljad peaksid aga just enda häält iga nurga alt tundma õppima ja siis valima laule, lähtudes just enda häälest. "Ma olen laulmist õppinud, aga klaveri sain ema abiga selgeks ja kitarri õpetasid sõbrad," sõnas tüdruk, "kas sa mängid ka mõnda instrumenti veel peale kitarri?" uuris Sierra, lastes samal ajal enda sõrmedel mööda keeli libiseda, tuues kuuldavale erinevaid helisi.

"Kui peakski nii juhtuma, siis tuleb sellega leppida. Ega üle enda võimete ei saagi," ütles Stephen. Samas tundis noormees, et temal on oma võimete tõelise laeni veel üsna pikk tee käia. "Mina ise hakkasin kümneselt esimest korda kitarriga tegelema. Ja paari aastaga sai juba päris selgeks," lausus kutt. Ta mäletas veel selgesti seda päeva, mil oma esimese kitarri sai. See on siiamaani alles. Ikkagi mälestus lapsepõlvest. "Trumme ka mingil määral, aga selles pole ma kaugeltki nii osav," vastas Stephen. Klaverit üritas ta samuti kunagi õppida, aga sellest ei tulnud midagi välja, kuna kutil polnud piisavalt kannatust.