Sometimes it's okey to be crazy...

"See teeks mulle veel rohkem au," sõnas kutt ja pilgutas Sierrale silma. Veel mõned minutid kõndimist ning nad hakkasidki juba kohale jõudma. Stephen tundis kümmekond meetrit eemal ära maja, mida ta juba paar päeva oma kodus oli nimetanud. "Olemegi peaaegu kohal," lausus Steph. Nonii, kohe varsti saab jälle lõbusalt aega veeta.

"Eks ma olen siis täna korralik tüdruk ja lasen sul end kuulata," muigas tüdruk, andes seega poisile nõusoleku midagi enda kirjutatud lugudest talle ette laulda. Ainult et antud hetkel ei olnud tüdrukul vähimatki ideed, mida ta laulda võiks. Stepheni sõnade peale lasi tüdruk enda silmadel mööda tänavat libiseda, üritades välja nuputada, millises ta elada võiks.

"Ootan põnevusega. Ma loodan, et sa talud hästi kriitikat," lausus Stephen ja pilgutas tüdrukule silma. Steph ei kartnud kunagi välja öelda, mida ta tegelikult mingist asjast arvab. Mõnikord läks ta sellega muidugi liiale, aga täna otsustas kutt siiski leebem olla. Ikkagi uued tutvused ja puha. Ta ei soovinud kohe inimest ära ehmatada. Peagi olidki nad ühe suure valge kahekorruselise maja juures. Stephen pistis käe teksade taskusse ja koukis sealt välja võtme, et uks lahti keerata.

"Kui see on õigustatud kriitika, siis ei ole mul selle vastu midagi," sõnas Sierra, kuigi noormehe lause tekitas tüdrukule hetkeks rea klippe enda elust, mille üle ta kõige uhkem ei ole. Lükanud need pildid tahtaplaanile, tõstis ta pilgu majale kui Stephen enda taskust võtmed välja võttis. Damn, Melody pani ainult ühe majaga mööda. Mis seal ikka. "Ilus maja. Tunned ennast seal juba koduselt ka?" uuris Sierra.

"Minu jaoks on tegelikult kõik õigustatud," muigas Stephen ja keeras ukse lukust lahti. Kui tema juba midagi arvas, siis oli kuti meelt päris raske muuta. Ja temaga vaielda oli veel lootusetum tegevus. Stephen jäi alati endale kindlaks. "Aitäh," lausus kutt, kui Sierra tema maja kommenteeris. "Natuke harjumatu on veel," vastas Steph tüdruku küsimusele. "Meie eelmine kodu New Yorgis oli palju väiksem. Aga sa võid nüüd sisse tulla." Nende sõnadega avas noormees ukse ja astus ees sisse, jäädes siis Sierrat endale järele ootama.

Sierra noogutas ja meenutas seda kui ta esimest korda Inglismaal oli. Ikka päris harjumatu oli ikka ühikas elada, aga hiljem sai see ikka päris mõnusaks koduks. Isegi lahkumine oli päris raske olnud. Melody noogutas ja astus Stepheni järel hoonesse sisse. Ta lasi enda pruunid silmad ringi käima samal ajal kui enda üleriideid ja saapaid eemaldas.

Steph võttis ketsid jalast ja riputas jope nagisse. Seejärel jäi ta ootama, et ka Sierra endaga valmis saaks. Tegelikult oleks kutt pigem kohe prooviruumi minna soovinud, aga samas tahtis ta enne natuke midagi süüa. Ta polnud ju päris pikka aega midagi söönud. Unustas lihtsalt ära. Eks elukoha vahetamisega kaasnevad uued ebameeldivad harjumused. Nagu näiteks igasugune unustamine. "Tahaksid äkki enne midagi juua? Näiteks mahla, teed, kohvi, vett või midagi kangemat?" küsis Steph tüdrukult. "Ma panen kohe pitsa ka sooja. Kui aus olla, siis ma pole ammu midagi söönud," seletas kutt.

Sierra ajas ennast sirgu ning jalutas noormehe järel kööki. "Tee kõlab hästi," sõnas tüdruk, vaadates poisile otsa. Vaadanud köögis ringi, võttis ta laua ääres istet, tundes end isegi üllatavalt vabalt, kuigi viibis täiesti võõras kodus. "Minu viimane söögi aeg oli lõuna ajal koolis," meenutas Melody. Nüüdseks oli küll kõht juba päris tühi ja kes see ikka tühja kõhuga laulda soovib.

"Kohe saab," ütles Stephen ja läks siis kapi juurde, kust kaks tassi välja otsis. Endale otsustas kutt samuti teed võtta. Järgmise asjana võttis ta sügavkülmast pitsa ja pani selle ahju sooja. Samuti oli tarvis veel teevesi keema panna. Mõne aja pärast läks Steph Sierra juurde tagasi. "Niisiis, kus meil jutt pooleli jäigi?" küsis ta kergelt muiates.

"Me rääkisime....loomadest," võttis Sierra esimese teema, mis talle pähe tuli. "Ei, tegelikult ma ei tea, millest me rääkisime, aga sa võid mulle ikkagi loomadest rääkida," turtsatas tüdruk ning naeris kergelt. Ta lükkas enda punased juuksed seljale, et need talle ette ei jääks. Asetanud käed lauale, viis ta enda pruunid silmad Stephenile.

Stephen hakkas irvitama. Loomad... Mida ta ikka neist rääkida oskab? "Mul oli kunagi üks kord... labrador nimega Shelly. Muidu oli selline hästi tore peni, aga tal oli põiepidamatus..." Steph ei suutnudki enam edasi rääkida, vaid hakkas uuesti irvitama. Kui nüüd peakski Sierrale temast imelik mulje jääma, mis seal siis ikka. Ega Stephen ei olnudki normaalne. Kutt tõusis seejärel püsti, valas siis mõlemasse tassi teed ning asetas ka suhkrutoosi lauale. "Suhkrut võid ise võtta. Mina ei tea ju, palju sa tahad," ütles ta.

"Cool story bro," sõnas Sierra, hakates Stepheni jutu peale naerma. Jamh, eks need muusikud ole kõik natuke nupust nikastanud. Poiss ei olnud tüdruku silmis sugugi imelik. Just selline tore ja chill tüüp, kes ei karda endast lolli muljet jätta, vaid on tema ise. Respect. "Aitäh," tänas Melody noormeest kui tass aurava teega tema ette lauale ilmus. Tõstnud kolm lusikat suhkrut enda tee sisse, segas ta selle korralikult ära ennem kui käed ümber tassi põimis ja sealt ühe lonksu võttis. Tüdruk suutis enda keele korralikult ära põletada, aga mis seal ikka. Life goes on. "Räägi mulle siis hoopis....näiteks enda bändist, sõpradest või millega sa vanemad tegelevad?" uuris Sierra, soovides lihtsalt Stepheni kohta rohekm teada saada.

Stephen mõtles selleks korraks koerajutu lõpetada ja parem millestki asjalikumast rääkida. Ega ta kogu aeg mingit jama ei saa rääkida. Kuigi samas ta enda jutuga väga mööda ei pannudki. "Pole tänu väärt. Kohe saab pitsat ka," lausus Steph ja kadus siis korraks jälle eemale. Peagi jõudis ta tagasi juustupitsaga, mille just äsja ahjust võtnud oli. Lõhnas see küll isuäratavalt. Kutt asetas pitsa laulale ning lõikas selle tükkideks. Järgmisena otsis ta välja paar taldrikut ja kahvlit. Kuulnud tüdruku küsimust, naeratas Steph korraks ja hakkas siis rääkima. "Bänd... sõbrad. Ütleme nii, et vanad bändikaaslased olidki mu sõbrad. On tegelikult siiani, kuigi me enam nii palju ei suhtle nagu enne. Ja minu vanemad... Ega nendel väga minu jaoks aega pole. Mõlemad on advokaadid ja väga enda töös kinni."

Sierra asetas ühe pitsa tüki enda ees olevale taldrikule ning võttis noa ja kahvli kätte. Ruumis levis tõesti hea lõhn kuigi külmutatud pitsa ei ole kunagi see sama, mis kodus tehtud. "Eastside'is on see enamuste vanemate viga - töö on kõige tähtsam. Ja mõnikord ka Westside'is kuigi seal töötavad tavaliselt noored ise," avaldas Melody selle teada tuntud Tree Hilli linnaosi iseloomustava vaikiva reegli.

Stephen pani oma tee sisse kaks lusikatäit suhkrut ja segas selle siis korralikult ära. Samuti võttis ta endale pitsat. Kõht oli ikkagi päris tühi ja tühjele kõhule mõjub pitsa alati ahvatlevalt. "Sinu vanemad on ka siis sellised?" uuris Stephen. Seda oli isegi lohutav kuulda, et tema polnud ainuke. Varem oli Stephen arvanud, et kõigil teistel peale tema on normaalsed vanemad. Ehk ta siiski liialdas.