Sometimes it's okey to be crazy...

"Mnjah, ega mul endalgi õdesi-vendi pole," tunnistas Sierra, jälgides mõnda aega noormeest, "siiani ei ole ma väga nende puuduse üle kurtnud ka. Mul on sõpru, kes neid asendavad," muigas tüdruk. Sayer ja Joe olid talle täiesti vanemate vendade eest ja see teadmine oli hea. Samas kui nende kiusamine Melody'l üle viskas, sai ta alati koju minna ja vaikust nautida. "Räägi mulle näiteks...mis sind peale korvpalli veel huvitab?" arendas Sierra nende vahelist vestlust. Need pisiasjad lõid hiljem inimesest väikese pildi kokku.

Ka Stephenil oli üsna palju sõpru, kuigi ta nendega nüüd eriti tihti kohtuda ei saanud. Suhtles ta nendega kas interneti kaudu või vahel ka helistas või saatis sõnumeid. Ikka parem kui mitte midagi. Aga nüüd uues kohas elades peaksid ka varem või hiljem uued sõbrad tekkima. "Ja mina loodan, et muu vanad sõbrad mind ära ei unusta. Üldiselt pole mul raske uute inimestega ühele lainele jõuda, kuid ma ei tahaks kogu oma varasemat seltskonda täiesti ümber vahetada," rääkis Stephen. Steph naeratas hetkeks, kui Sierra järgmist küsimust kuulis. "Muusikat armastan isegi rohkem kui korvpalli. Ma olin mõnda aega tagasi ühes bändis laulja." vastas ta. "Praeguseks on punt mulle küll asendaja leidnud, kuid mul on endiselt kahju, et see kõik läbi sai."

"Saan aru. Ma olin ise aasta Inglismaal muusikat õppimas ja nüüd on täpselt sama lugu. Me ikka suhtleme, aga ega see kerge ei ole kui ajavahe nii suur on," seletas Sierra, oodates kuni poiss enda asjad võtab ja nad minna saavad. "Siis on meil midagi ühist, sest ilma muusikata mind vist ei olekski," muigas Melody. Tema puhul kehtis täielikult väljend - music on, world off. See oli osa temast lihtsalt. "Ma olen küll rohkem ise laulude kallal nokitsenud ja ülikooli kavatsen ka just muusikat õppima minna. Kui ma muidugi sisse saan. Mis plaanid sul endal siis tuleviku suhtes on?" uuris tüdruk huvitatult.

Steph sai viimaks oma asjad joonde ja oli valmis minema. "Inglismaa... ma pole seal kordagi käinud. Aga tahaks," ütles kutt. Ta oli üldse vähe reisinud, kuna noormehe vanemad ei armastanud väga USAst lahkuda. "Minu jaoks on muusika üks tähtsamaid asju elus. Ausalt. Kui ma varsti endale uut bändi ei leia, siis lähen hulluks," tunnistas Stephen. Kutt jäi korraks mõttesse, kuni Sierra küsimus ta maa peale tagasi tõi. "Ka mina tahaksin muusikat õppima minna," vastas ta. "Üks valik oleks muidugi korvpalliga jätkata, aga ma ei pea end veel piisavalt osavaks, et sellega raha teenima hakata."

"Jah, ilus maa," noogutas tüdruk sõbraliku naeratuse saatel. Kindlasti koht, kuhu tüdruk tagasi tahab minna. "Saan aru, kuigi mulle meeldib rohkem üksik artist olla. Tegelikult on siin linnas palju musikaalseid inimesi. Nad oleksid kindlasti nõus bändi tegema," lausus Sierra poisi toetuseks. Kui piisavalt tahta, saab grupi kokku küll. "Ravenist lähevad tavalised poole just korvpalliga edasi ja siis on osa neid, kes mängivad korvpalli, sest see meeldib neile, aga pole prioriteet. Ka Jason ei kavatse korvpalliga jätkata. Vähemalt mitte esialgu," sõnas tüdruk.

Soolokarjääri peale polnud Stephen varem mõelnud. Ta ei teadnudki, kas mõjuks üksi laval olles publikule samamoodi nagu koos bändiga. "Sa kunagi minuga duetti ei tahaks laulda?" küsis Steph kergelt muiates. Tal oli üks laul kirjutatud, mis võiks selleks sobida. Aga kes teab, mida Sierra sellest üldse arvab. "Ma ei tea, kuidas ma üksi laval publikule mõjuksin," ütles ta. Korvpall polnud siiski noormehe prioriteet, vaid pigem teine valik, kui laulmisest ei peaks asja saama. Või siis tuleks hoopis miski kolmas välja mõelda. "Kui kõik hästi läheb, siis saab minust kunagi laulja. Vastasel juhul tuleb midagi muud välja mõelda," sõnas kutt ning jäi korraks mõttesse.

Sierra astus rõõmuga välja, vaatamata sellele, et ilmad ei olnud ikka veel piisavalt soojad, et ainult jaki peal välja minna. Ta kaalus hetke Stepheni ettepanekut ja noogutas siis, "miks ka mitte. Vali aeg ja koht ja küll ma kohale tulen. Sul mõni kindel laul olemas?" muigas tüdruk, vaadates poisile hetkeks otsa, surudes enda käed mantli taskusse. "Siis saab sinust laulja ja muud võimalust ei olegi," sõnas Melody noormehe lause peale. Kui ikka piisavalt palju tahta, siis on kõik võimalik. Enese usku peab olema.

Õues oli isegi päris normaalne ilm, selline keskmine. Pealegi polnud Stephen selline inimene, kes eriti külma kardaks. "Minu kodus saaks. Mul päris suur ruum harjutamiseks ja seal vajalik tehnika ka olemas," ütles poiss. Stephenil olid suhteliselt rikkad vanemad ning said poisile peaaegu kõike lubada, mida vaja oli. Nagu näiteks oma isiklik ruum lugude harjutamiseks. "Laul on olemas jah. Sobib kahele inimesele paremini kui ühele," vastas Steph tüdruku küsimusele. Jah, lauljaks tahtis ta tõepoolest saada, aga kes teab, mida tulevik toob.

"Sellisel juhul sinu juures. Ja kuna?" uuris Sierra, kergitades küsivalt enda kulme ning suunates enda pruunid silmad Stephenile. Kuigi neiu vanemad olid rikkad, ei olnud nemad enda tütrele sellist luksust veel lubanud. Üldse ei armastanud nad teiste ees enda rahag kelkida ja seega ei teinud seda ka Sierra. "Sinu enda kirjutatud?" tundis Melody siiralt huvi.

"Mul pole erilist vahet. Oleneb sellest, kuna sina saad," vastas Stephen. Temal oli alati aega, sest nagunii polnud siin uues kohas veel midagi põnevat teha. Ja vanemaid polnud samuti kunagi kodus. "Minu oma jah. Tavaliselt kirjutasin bändile ka ise laule," lausus Steph. Oma elu jooksul oli Stephen päris palju laule kirjutanud ning osad olid ka sellised, mida ta polnud veel kunagi avaldanud.

"No, mul on hetkel pärast tunde vaja natuke Tutori tööd teha, aga sul on nagu nii ilmselt samal ajal korvpall. Seega sobib mulle ilmselt iga päev. Kas või kohe praegu," turtsatas Sierra ning naeris kergelt. Nad jõudsid juba kooliterritooriumilt välja ja jalutasid nüüd mööda kõnniteed. "Lahe. Ma kirjutan ka ise enda laule," sõnas tüdruk õrnalt noogutades.

"Kui praegu, siis võib täiesti minna. Mul nagunii midagi targemat teha pole," lausus Stephen. Poiss ei elanud koolist kaugel. Kõigest paar tänavat edasi. Sinna jõuab vähem kui viieteistkümne minutiga, kui mitte väga aeglaselt kõndida. "Saan ma mõnda neist kunagi kuulda ka?" päris Steph. Talle meeldisid inimesed, kes muusikaga tegelesid, sest nendega oli vähemalt üks oluline teema, millest rääkida.

"Siis lähme," sõnas Sierra entusiastlikult, oodates huviga, millise laulu noormees on valmis kirjutanud ja mida nad nüüd koos laulma hakkavad. "No, kui hästi küsid, siis ikka," muigas tüdruk. Tal oli muidugi ka laule, mis jäidki ainult sahtlisse või tema arvutisse, sest need olid liiga emotsionaalsed, et live's esitada. Aga palju rohkem oli laule, mida ta võis vabalt ka teiste ees laulda. Pealegi ei olegi ta pärast Inglismaalt tulemist kordagi kellegiga niisama muusikat teinud.

"Sinnapoole," lausus Stephen ja viipas käega suunda, kuhu nad edasi minema pidid. Steph oli tänase päeva pärast üsna põnevil. Tree Hilli kolimisest saati polnud tal kedagi, kellega ta saaks koos mõnd lugu harjutada. "Ma loodan, et kutsikasilmad sulle mõjuvad," muigas ka Steph. "Neid ma oskan päris hästi teha, kui see peaks vajalikuks osutuma."

Sierra kuuletus noormehe viipele ning liikus ette antud suunas edasi. "Võibolla saad ilma kutsikasilmadeta ka minu laulmisoskut hinnata," sõnas tüdruk, vaadates poisile otsa. Kuna Stephen oli talle hetkel täieliku laulupisiku külge pannud, siis ilmselt hakkab ta juba lihtsalt niisama varsti laulma. Polnudki Tree Hillis ennem kedagi, kellega koos muusikast rääkida. Steph oli hetkel nagu taevane kingitus.