Sometimes it's okey to be crazy...

"Sellega vist probleemi ei tule. Ma poleksi üldse kunsti valinud, kui see mind absoluutselt ei huvitaks," muigas Stephen. Poisile meeldis mõnikord joonistada, kui tal aega juhtus olema. Kuigi ta polnud just selles eriti osav, tahtis ta edasi areneda. "Tubli. Saidki korvi lõpuks," lausus Stephen tunnustavalt ja plaksutas. Sierra väike tants ei pannud isegi kutti muigama, sest ta ise oleks samas olukorras olles midagi sarnast teinud.

"Jah, kunagi peab ju minul ka vedama," lausus Sierra, jalutades korvi juurde, kust haaras taas endale palli kätte. "Mida sa üldse teed siin saalis. Nagu mina aru saan on Ravensite trenn juba läbi," uuris tüdruk, jalutades tagasi Stepheni juurde, põrgatades samal ajal palli enda kõrval.

"Mõtlesin lihtsalt natuke maja peal ringi jalutada ja lõpuks sattusin hoopis siia," vastas Stephen. Võimla oli üks väheseid kohti, mille kutt ilma igasuguse vaevata suutis üles leida. Paljud teised ruumid kippusid ikka veel ununema. "Ja sina?" küsis Steph tüdrukult sama küsimuse. "Mida sa tühjas saalis teed?"

Sierra noogutas. Alguse asi, aga nagu nii on see peagi koht, mis saab poisile armsamaks kui koolimaja, sest trenne on Ravenitel pea igapäev. "Ma tulin enda poissi otsima," muigas tüdruk, "aga nagu näha on ta juba ilma minuta ära läinud," sõnas Mel, lisades lausesse teeseldud nukrust. Samas oli see võibolla isegi hea, sest nad on niigi Jasoniga 24/7 ninapidi koos.

"Kes su poiss on?" küsis Stephen. Kõikide trennis käivate poiste nimesid ta loomulikult veel ei teadnud, aga mõnda nime ja nägu oskas ta isegi juba kokku viia. Samas pidi ta võimalikult kiiresti kõikide nimed selgeks saama, sest korvpall oli ju ikkagi meeskonnamäng.

"Jason," vastas Sierra noormehe küsimusele, "Jason Hill. Ta on meeskonnas number 3, kui see sulle midagi ütleb," lisas ta juurde, saades aru, et kooli peal on mitmeid Jasonied ja ka meeskonnas võib neid mitu olla. Vaadanud Stephenile hetkeks otsa, viskas ta palli taaskord korvi suunas, saades uuesti sisse. "Mulle täitsa meeldib nii," noogutas ta heakskiitvalt, "aga kuule, mis sul siis edasi plaanis on?" uuris Melody.

Jasoni-nimeline tüüp tundus Stephenile isegi kuidagi tuttav. Ja siis sai kõik veel selgemaks, kui Sierra ka tema särginumbrit mainis. "Ikka. Ma saan aru küll, keda sa mõtled," sõnas noormees. Steph naeratas tunnustavalt, kui tüdruk juba teist korda palli korvi viskas. Kui veel natuke harjutada, siis võiks temast mõnes naiskonnas isegi asja saada, kui see tüdrukut üldse huvitaks. "Mida sa selle küsimusega täpsemalt mõtled?" uuris Stephen. Sellele küsimusele sai ju igatpidi vastata ning Stephen tahtis teada, millist vastust Sierra silmas peab.

Sierra noogutas, surudes enda käed teksade taskusse. "Ma mõtlen, et mida sa nüüd ja praegu edasi teed. Kas sul oli mingi kindel soov siia jääda või tahad äkki kuskile linna peale minna? Võiks midagi...lahedat teha," pakkus tüdruk. Pealegi kui Stephen on uus, siis kulub talle vast iga uus tutvus ära.

"Ega siin vist edasi passida pole väga mõtet," arvas Stephen. Parem juba kuskile minna ja linnaga tutvuda. "Kui sul aega ja viitsimist on, siis võiks ju linna peale minna küll," vastas ta tüdruku küsimusele. Linn oli kutile veel suhteliselt võõras. Ta teadis vaid paari olulisemat kohta, kuid kõik muu ootas veel avastamist.

"Aega on mul küllaga ja küll viitsimist ka leiab," sõnas Sierra. Ta jalutas tagasi palli juurde ja asetas selle pallidele mõeldud kappi, mis asus saali seinas. Melody teada ei tohtinud saalis pallid niisama vedeleda kui seal kedagi ei ole. "On sul mingeid soove ka kuhu kanti sa minna tahad või mida teha?" uuris Sierra enda uue sõbra käest, olles valmis võimlast lahkuma.

"Siis on hästi. Minul on samuti praegu piisavalt palju aega," ütles Stephen ning viis oma pilgu uuesti tüdrukule. Sierraga oli tal päris tore rääkida ning aja jooksul võiksid neist isegi päris head sõbrad saada. "Mingeid kindlaid soove küll pole. Vaataks lihtsalt linnas ringi. Äkki mõtleb siis välja ka, mida teha võiks," arvas Steph.

"Spontaansus mulle meeldib," lausus Sierra heakskiitvalt muiates. "Aga siis lähme," sõnas tüdruk jalutades tribüüni alumise pingirea juurde, kus lebas tema mantel, mille ta sisse tulles sina toetanud oli. Selle kiire liigutusega selga tõmmanud, keris ta veel salli ümber kaela, pani mütsi pähe ja kindad kätte. Nüüd võib välja minna. "Sul on välisriided koolis?" uuris tüdruk.

Stephen läks Sierraga kaasa ja vaatas, kuidas tüdruk ennast riidesse pani. Mida muud tal teha oligi? "Jah. On küll," vastas ta tüdruku küsimusele. Väljas oli praegu veel üsna külm ja ilma soojade riieteta poleks saanud kuskile minna. "Kui sul midagi selle vastu ei ole, siis võiks nüüd garderoobist läbi käia," ütles Steph.

"Sinu järel," lausus Sierra muiates, väljudes võimlast ja võttes sunna garderoobile. Ta oli sealt ennem juba läbi käinud, sest oli ilmselgelt lootnud, et saab Jasoniga koju. "Sul õdesi-vendi ka on?" uuris tüdruk, kui talle vaikus närvidele hakkas käima. Pealegi selline teave tuleb alati kasuks.

Jõudnud garderoobi, otsis Stephen oma jope ning saapad üles. Väga palju see kutil aega ei võtnudki. Samal ajal, kui ta parajasti endale jopet selga ajas, suunas noormees pilgu uuesti Sierrale, kes talle just äsja ühe küsimuse oli esitanud. "Kahjuks mitte, kuigi oleksin tahtnud," vastas ta. "Üksik laps polnud kuigi tore olla. Samas kui mul oleks mõni õde või vend, siis räägiksin arvatavasti hoopis teist juttu," muigas Stephen.