Matemaatika tund

Carmeli õudusunenäoks oli tavaliselt see kui ta pidi matemaatikatunnis tahvli ette minema. Aga nagu tal oleks mingit muud võimalust. Lasnud pastakal vihikule vajuda, tõusis ta püsti ja jalutas tahvli juurde, jäädes seisma Sayer ja Lizardi vahele. Näitsik vaatas ette antud võrrandit ning kortsutas enda kulme. Pisut ebalevalt tõstis ta enda käe koos kriidiga ülesse ja hakkas harjutust lahendama. Tal oli juba esimeste logaritmidega raskusi, mis siis veel sellest rääkida.

"Aga....ei no jah," hakkas Liam midagi ütlema, kuid tõusis siis vastumeelselt püsti. Huvitav, mida ta seal ees tegema peaks? Tantsima hakkama või, sest neid ülesandeid ta küll ära ei lahenda. See on sama kindel kui see, et ta enda matemaatika eksamis täiega põrub. "See on sinu süü," lausus ta Alexile ennem kui pinkide vahelt läbi jalutas ja klassi ette jõudis. Valinud endale meelega kaua aega õiget kriiti, lootis ta, et tund saab äkki läbi. "ma ütlen ausalt, et mul ei ole õrna aimugi, mida nende asjadega siin tahvli peal teha," turtsatas noormees, vaadates õpetajale otsa. Aus ülestunnistus. "Lexi, mis ma tegema pean?!" hõikas ta tagumises pingis istuvale Alexile.

Istudes enda lauanurgal, käed rinnal risti, jälgis Simon Sayeri lahendust. Paljudele meeldis oma igat käiku lahti kirjutada, aga samas paljud teised lahendasid ülesandeid põhimõtteliselt peast. Flack oli omal ajal samuti üks selline peastlahendaja, kes heal juhul kirjutas ühe vahevõrrandi enne vastust, mis tõttu kukutas tema keskkooli matemaatika õpetaja teda korduvalt läbi. Õnneks teiseks aastaks harjus vanadaam sellega ja Simon sai ka enda arvestused sooritatud hindele A. Kui Sayer tema poole pöördus, noogutas Flack, andes teada, et kõik on korras.
Lizandra oma sai ka tehtud veatult. Liami sõnade peale turtsatas Simon kergelt, tõustes laualt ning kõndides tahvli juurde. "Sellisel juhul peaksid sa tunnis rohkem tähelepanu pöörama arvudele kui tüdrukutele, kes tiirlevad kindlasti su ümber ka peale tunde, mis tõttu pole sul vaja karta, et nad kuhugi kaoksid," lausus noormees seniorile, jäädes tema ja Carmeli vahele seisma. Pikkuselt oli ta peaaegu sama pikk kui Liam, võib-olla isegi natukene pikem.

Saanud kindlust, et nii tema kui ka Sayeri ülesanded on õigesti lahendatud, muigas tüdruk laialt, lüües noormehele high5. "Westside ruulib taaskord," sõnas ta lõbusalt kui Liam tunnistas, et ei oska midagi. Liz vaid turtsatas ja jalutas tagasi enda kohale, viies seekord pilgu kindlalt õpetajale ja Liamile. Teema muutus äkitselt palju huvitavamaks.

Millegi pärast ei üllatanud noormeest sugugi Liami laused, aga seda selleni kuni ta Alexi poole tema hüüdnimega pöördus. "Yes it does," noogutas Sayer naerdes, võttes neidise high5'i vastu. Hetk hiljem jalutas ta juba tagasi oma kohale, kuid tema silmad ei kinnitunud enam tema joonistusele, vaid Alexile klassi tagaosas.

"Olete te kindel?" esitas ta õpetajale küsimuse, "see tüdruk seal klassi taga on küll väga kiire kaduma ja seda muideks koos minu šokolaadiga," turtsatas Liam, saates Alexile lõbusa muige. Keegi oli ilmselgelt natuke liiga ülemeelik nagu oleks midagi tarbinud. "Okey...okey...ma saan sellega hakkama küll.....loodetavasti...." sõnas nooruk, lastes ühe hetkega enda näolt pühkida naeratuse, seekord tõsiselt võrrandisse süvenedes. Kahjuks ei teinud tõsine nägu teda veel targemaks. "Huh, keda ma lollitan ega ikka ei saa küll....Kuule, Lexi, kas sa mu Tutor ei soovi olla?" esitas ta üle klassi neidisele kena tööpakkumise.

Carmel ei lasnud end kogu sellest saginast enda ümber häirida. Ta jageles küll enda ülesandega kauem, aga peagi oli ka temal olemas vastus, millel oli kenasti kaks joont alla tõmmatud. Kuna õpetaja oli Liamiga hõivatud, siis asetas ta enda kriidi lihtsalt tahvli äärele ning jalutas tagasi enda kohale, silmitsedes alles nüüd huviga seda, mis klassi ees toimus. Ilmselgelt oli Liam oma järgmiseks tüdrukuks valinud Alexi.

Alex turtsatas vaid kergelt, hammustades samas tugevalt alahuulde ning lahendades need samad neli võrrandit kergusega ka enda vihikusse. Liami sõnade peale muigas neidis veel laiemalt, võttes peagi enda kotist musta iPodi, mille küljes olevad kõrvaklapid kõrva toppis ja pani mängima muusika, mida ta ei kuula kuigi tihti, ometigi oli see selline meloodia, mis suutis neidise viia hoopis teise maailma. Tüdruk kuulis küll Liamit ning tundis endal mitut pilku, millest ühele ta ainult vastas ning see oli Sayeri pilk.

Sayer vaatas Alexile veel hetke otsa, kuid keeras enda pea siis tagasi klassi ette, kus Liam parajat tsirkust pidas. Kas ta oli midagi tarvitanud? Noormees turtsatas, pööritas silmi ning haaras taas hariliku endale kätte, hakates enda joonistust täiendama. Selles mata tunnis ta küll midagi uut ei õpi.

Simoni silmad püsisid pikalt Liamil, tuues peagi kuuldavale vaikse ohke. Loodetavasti on neidis tõesti nõus seda tegema, sest vastasel juhul see tüüp siin oma eksamit arvestatuks ei saa. Kas tõesti noored arvavad, et see on keeruline? "Mine istu tagasi enda kohale," sõnas Simon noorukile, pöördudes seejärel klasis poole. "Nagu ma aru saan, siis paljude jaoks pole logaritmid just kõige kergemad. Keegi ei mõista teid hukka, sest matemaatika pole tõesti just kõige kergem aine ning samuti pole see ka mõeldud kõigile," õpetaja sinikad silmad pöördusid tagumise pingi rahvale, jätkates peagi: "Sellepärast tahaksin ma teile näidata, et logaritmid pole just kõige keerulisemad, millega matemaatikud peavad kokku puutuma. Jessica," Simoni silmad pöördusid tüdrukule, kellega ta tunni alguses oli natukene jõudnud rääkida, "ütle üks kolme kohaline number ning ma püüan peast selle ruudu välja arvutada," sõnas mees kergel muigel.

Liam asetas kriidi tagasi tahvli juurde ning sammus läbi klassi tagasi Alexi juurde, tõmmates automaatselt tema kõrvadest kõrvaklapid välja. "Sa ei vastanud mu küsimusele," tuletas ta tüdrukule meelde. Tal oli tõesti matemaatikas abi vaja, sest ainuke asi, mis seisab tema ja ülikooli vahel, on see lollaks matemaatika. Kui õpetaja Jessical kolmekohalise arvu käskis öelda, et see peas ruutu tõsta, kortsutas Liam enda kulme.

Alexi silmad olid rändanud selle aja sees enda paksude kaantega vihikusse, kuhu ta kirjutas parasjagu erinevaid ridu, mis peaksid kunagi moodustama midagi laulusõnade moodi. Liami sõnade peale pöördusid neidise rohelised silmad noormehele ning ta muigas kergelt. "Millisele neist?" kergitas tüdruk kulme. Võtnud poisi käest ühe kõrvaklapi, surus ta selle endale tagasi kõrva, et tabada ära tuttava meloodia. See oli tema laul, mis mängis hetkel neidise enda iPodis.

"Tutor - jah või ei?" sõnas Liam tüdrukule, saates talle ma-räägin-tõsiselt pilgu. Kui Alex nõus ei ole, peab ta nagu nii kellegi teise endale otsima. Ta pidi selle korda saama, sest iga päevaga jäi aega vähemaks. "Pealegi, kas sa ei tea, et tunnis ei tohi muuskat kuulata," lausus Liam, tõmmates tüdrukul uuesti klapi kõrvast ära.

"Ma olen keemia tutor, Liam, aga võib-olla teen ma seekord isegi erandi," sõnas Alex, rohelised silmad uuesti Liamile pöördunud. Võtnud noormehe käest mõlemad kõrvaklapid, toppis ta need uuesti endale kõrva. "Tean, aga mind ei huvita. Pealegi see aitab mul mõelda ning rahustab," sõnas ta ennem, kui tema kõrvad uuesti muusikaga ummistusid.

"Väga kena. Nii et ma olen sinu silmis erandit väärt?" kergitas Liam kavalalt enda kulme. "Kas mina ajan sind närvi või matemaatika ajab sind närvi? Või mõlemad koos?" esitas noormees meelega tüdrukule hulga küsimusi, oodates kannatamatult neile vastuseid. Taaskord oli ta haaratud Alexi juttu ja kohe sugugi mitte õpetaja omasse.