Matemaatika tund

Simon avas 15 minutit enne tunni algust klassiukse, tehes enda jaoks väikseid ettevalmistusi. Tema viimane tund oli enne vaheaega, mis tõttu ei kavatsenud noormees õpilastele teha raskeid ülesandeid. Ainult mõned lihtsamad, et viia nad uuesti matemaatika lainele. Soojendusülesanded kui nii öelda.
Puhastanud korralikult tahvli ära, asetas Simon selle äärele ka piisavalt kriiti, et ei tekiks seda olukord nagu viimane kord, kriit sai otsa.
Samuti jagas noormees igale lauale vanema õpiku, millest nad lahendavad pidevalt ülesandeid. Saanud sellega ühele poole, vajus nooruk enda laua taha istuma, võttes ajalehe ning jätkates pooleli olevate sudokumõistatustega.

Jessica avas mataklassi ukse ja astus klassi. Silmanud õpetajat, kes oma laua taga midagi tegi, tervitas neidis teda viisakalt ning läks siis oma kohale üsna klassi keskel. Seal istus ta põhjusega - ümber ringi on rahvas, kes jagab matat rohkem kui tema ja nii oli suurem võimalus, et keegi teda tööde ajal aitab. Tütarlaps koukis kotist oma pinali ja matavihiku välja ning asetas need lauale õpetaja asetatud õpiku kõrvale, koti pani ta põrandale enda pingi kõrvale. Ta viskas pilgu kellale. Veerand tundi tunni alguseni, pff. Jessiel on söögivahetund praegu, aga ta lasi selle üle. Jessical polnud mitte midagi teha, seega otsustas ta õpetajaga veidi lobiseda. Millest temaga rääkida? "Kuidas teie vaheaeg möödus, õpetaja?" uuris Jes. Raudselt vastab midagi kidakeelset, umbes, et töiselt või midagi sellist.

Sierra käis korralikult söömas ära ning suundus nüüd matemaatika klassi poole. Ta hakkas vaikselt juba kooli jälle sisseelama, kuigi mõningad õpetajad olid uued nagu näiteks matemaatika õpetaja, aga ega Mel sellepärast ei kurvastanud. See õpetaja, kes ennem siin oli, ei olnud just kõige meeldivam. Seega loodetavasti positiivne muutus. Astunud klassi, noogutas tüdruk esmalt õpetajale ning siis Jessicale, võttes suuna neidise poole. Enda koha valis ta tüdruku taha. Tõmmanud kõik asjad välja ning suunanud uuriva pilgu õpetajale, hingas Seirra sügavalt välja. Vässs...

Muusika kõrvus, astus Lizard klassi, käes pakk kuivatatud banaanidega, mis ta niisama söögi peale näksis. Ta saatis õpetajale ühe kiire noogutuse ja otsis endale siis koha akna all teises reas. Alles siis kui asjad olid kotist välja tõstetud, libistas ta enda silmadega üle klassi. Lasnud end mugavalt toolile lösakile, kuulas Liz muusikat ning näksis pisut süüa.

Tervitanud sisenejaid vastu, sulges Simon ajalehe, asetades selle laua nurgale. "Ei saa nuriseda. Ma külastasin Šveitsi, peatudes Alpides nädala. Tore vaheldus igapäevasele rutiinile, kuigi minust lumelaudurit kindlasti ei saa," muigas Flack kergelt, jälgides neidist. "Ning teil?" küsis mees elementaarsest viisakusest ja huvist vastu.

Kuna Sayeri eelmine tund oli kunst olnud, siis hoidis õpetaja teda seal päris kaua kinni, uurides tema ülikooli valikuid ja kõike muud, laskmata teda kuidagi vahetundi. Viimaks andis noormees lihtsalt mõista, et jääb järgmisse tundi hiljaks ja seal on töö, mille peale õpetaja ta muidugi ära lasi. Selle asemel aga, et otse matemaatika klassi suunduda, käis ta läbi sööklast, kus sõi ühe mõnusa prae. Mööda koridori klassi poole jalutades oli tema näole muhe naeratus ja tuju oli ka hea, mis pani ta lõbusalt vilistama. Kuid saanud ühelt mööduvalt õpetajalt vildaka pilgu, jäi ta vait ning keeras järgmisest uksest sisse - Hello Maths! Kindlal sammul jalutas Say klassi keskele ning hõivas koha Jessica kõrval, tervitades ennem ka teisi kohal olijaid.

Ja siis hakkas juba rahvast klassi voolama. Jes tervitas Sierrat naeratusega, kuulates õpetaja vastust. Ja siia, WOW, õpetaja teietas teda. Ahh? Või küsis ta üleüldiselt tervelt seltskonnalt? Ei tea. "Piisavalt toredat, et mitte matemaatikat igatseda," lausus Jessie vaid, tahtmata oma vaheaega terve klassi ees lahata. Seejärel astus klassi Sayer, ülimalt heas tujus, ja võttis koha tema kõrval. "Ja miks me särame?" küsis Jes noormehelt, muie näos.

Joe astus klassi, muusika kõrvaklappidest käimas. Ta meeleolu oli alla nulli. Joseph nägi välja nagu surnu, nahk ja huuled valged, silmaalused tumedad ja pilk täiesti tuhm. Mees istus klassi tahaotsa ja ei pööranud pilku kellelegi.

Liz vaatas murelikul pilgul enda venda, kui too klassi sisenes. Ta nägi tõesti välja nagu elav surnu. Tüdruk oli soovitanud Joe'l mõned päevad kodus olla, aga kus sa sellega. Pannud pooliku paki banaanidega enda kotti, tõusis näitsik pingilt ja jalutas noormehe juurde, tõmmates kõrval oleva laua juurest tooli, mille libistas mööda maad venna juurde, istudes hetk hiljem sinna samma. "Hei," sõnas Lizard tasasel ja pehmel häälel, et mitte Joe'd ehmatada. Ta pilk tundus lihtsalt nii kauge, isegi liiga kauge, et selleni küündida. "Kuidas su päev siiani läinud on? Pead vastu?" küsis Liz, üritades venda rääkima panna.

Alex kõndis rahulikul sammul, kõrvaklapid kõrvas ja kuulates enda lemmikartisti, mööda koridori, keerates peagi matemaatika klassi sisse. Tervitanud Simon'it, võttis neidis koha klassi tagumises nurgas, jäädes akna poolse rea eelviimasesse pinki. Ta on istunud seal pikalt, veetes pidevalt tundi aknast välja vaadates või uusi laulusõnu kirjutades.

"Ma ei taha sellest rääkida," vastas Joseph ja võttis aeglaselt enda kotist ruudulise A4 kaustiku välja ja paar sinist pastakat. Täna õhtul plaanis mees kuhugi kodust ära minna ja alles hommikul nägu näidata. Mõni baar ehk? Igatahes oli vastik istuda jälle korteris, Lizzie muretsemas ja vaikus nii õõvastav.

Liz ohkas ning hammustas alahuulde, silmitsedes enda venda, või õigemini seda, mis temast järel oli. Ta ei olnud praegu kohe üldse see inimene, kellena tüdruk teda iga päev oli harjunud nägema. Ja see oli ühtaegu nii võõras kui ka ehmatav. "Kui sa minuga rääkida ei taha, siis räägi kellegi teisega, aga sa pead selle endast välja rääkima," sõnas Lizard ning tõusis püsti, lükates tooli tagasi enda endisele kohale.

Joe raputas pead. Kui ta sellest kellelegi veel rääkima pidi, siis ta murdus ja mees polnud kindel, kas ta suutis end uuesti kokku korjata. Noormees magas ainult unerohtude toimel ja need ei teinud üldse head. Vähemalt sai paar tundi normaalset und.

Joe libises klassi tahaotsa nii kiiresti, et Sierra isegi ei märganud seda, kuid kui Liz püsti tõusis ja enda venna juurde läks, pöördus näitsiku pea talle järgi. Ta pidi tunnistama, et noormees nägi täitsa õudne välja. Ja nagu ta nende lühikesest jutust aru sai, oli ta ka üsna eemalolev ja napisõnaline. Mel oli seal olnud ja tookord tekitas ta ise endale juba hirmu. Sa oled justkui lõksus ise enda mõtetega, aga sa ei taha kellegiga rääkida, sest sa tahad asjad ise ära klaarida ja samas tahad asi aboi, aga ei tea, kes oleks see kõige õigem inimene, kellele end avada.

Carmel jättis uksel hüvasti enda sõbrannadega, kes teistesse ainetesse end registreerunud olid, ning astus siis rõõmsalt, säraval naeratusel klassi. "Tervist," lausus ta õpetajale ning liikus siis edasi, istudes vabale kohale, mis oli Lizardi ees. Tõstnud enda asjad lauale, libistas ta teksade taskust välja enda mobiili, millega natuke Internetis ringi surfas.