Matemaatika tund

"Kammoon, ma ei olnud veel lõpetanud," protestis Liam kui näitsik vihiku tagasi tõmbas, jättes teme vihikusse jälle posu lahendamata ülesandeid. "Ära mitte püüagi. Minu kiviaju ei võta sellist asja välja," muigas noormees. Tegelikult ei olnud ta sugugi nii loll. Asi oli pigem tema laiskuses ja raskuses keskenduda, sest tööd suutis ta enamasti siiski talutavatele hinnetele ära teha.

Jessica pani pastaka käest ja lükkas enda tooli lauast pisut kaugemale. Tütarlaps kiskus taskust oma telefoni välja ning ilma pikema jututa asus ta rallimängu mängima. Täpselt nii lugupidav ta matemaatika vastu oligi, aga ta põhjendas seda sellega, et matemaatika ei pea temast ka lugu. Rallimänguga saab ta palju paremini läbi.

"Tead ma üldse ei imesta, et sa matemaatikat ei oska," muigas Sayer kui tüdruk hakkas enda telefoniga mängima. Noormees see eest keeras ette puhta vihikulehe ja hakkas sinna joonistama, tehes sinna alguses vaid õrnu piirjooni pildi jaoks, mis talle äkitselt pähe turgatas. Noh, tal olid ülesanded tehtud ja seega oli tal suhteliselt igav.

Jessica muigas lõbusalt. "Mul lihtsalt pole matageeni," lausus Jessie. Ta pole kunagi reaalainetes hakkama saanud. Talle lihtsalt peab kõik puust ja punaseks ette tegema, et ta asjast aru saaks ning iseseisvalt ülesandeid lahendada suudaks. Eriti on matemaatika see aine, kus talle paarist näitest ei piisa. "Mida sa joonistad?" küsis Jes, kui nägi, et Sayer piirjooni tegi.

Vaatamata sellele, et aeg oli ülesandeid lahendada, olid neiul kõrvas klapid, kust tuli mõnusat muusikat, mis lasi tal keskenduda. Enamus inimesi ilmselt väidaks, et see viib vaid mõtteid mujale, aga Lizardil aitas muusika just mõtteid ülesannetele hoida. Tahvlil olevad harjutused leidsid peagi tee tüdruku vihikusse, kus need ka pärast mõningat posimist ära lahendati. Tal läks ennem natuke aega reeglite meeldetuletamisele, aga hakkama ta sai. Seda muidugi, kas need ka õigesti lahendatud said, seda Liz ei teadnud.

"Niisama midagi, mis pähe turgatas," vastas Sayer, pilk kinnitunud paberile, kuhu tekkisid aina uued ja uued jooned. Ilmselt on teda millegi muuga tegeledes üsna raske nii keskendununa näha kui joonistamise ajal. "Kui valmis saan küll siis näitan," muigas noormees, vaadates hetkeks Jessicale otsa.

"Ouukei," viis Jessica huuled hetkeks prunti ning jätkas siis rallimänguga. Veider, et see teda ära tüüdanud polnud, mängis ta seda siiski pea igas matatunnis. "Kuule," Jessie peaaegu et hüppas tooliga koos Sayerile lähemale,"mis ajast sa matas minu kõrval istud?" Õps pani Jessica juba üsna õppeaasta alguses üksinda istuma, ilmselt lootes, et tütarlaps niimoodi rohkem tunnis kaasa tegema hakkab. Kellega Say üldse enne istus? Mingi hetk igatahes Lizandraga...

"Tänasest ilmselt," kehitas Sayer enda õlgu, "kui ei meeldi võin ma mujale ka istuda? Kas ma häirini su mõtlemist? Mitte, et sa siin eriti hullu ajuderagistamist harrastaksid," seletas noormees, pilk joonistusel. Või vähemalt sellel, mis sealt kunagi välja pidi tulema. Ta ei olnud kunagi väga kellegi kindlaga istunud. Tavaiselt maandus ta sinna, kus oli vaba koht, või siis sinna, kus oli mõni tuttav ees.

"Ma kujutan ette, et enne oled sina see, kellel minust kopa ette viskab," muigas Jessie,"eriti, kui hindelisi töid tegema hakkame." Jes kasutas alati tööde tegemisel kõrvalist abi. Spikreid ta teha ei viitsinud, aga keegi ikka ütles midagi ette või piilus niisama vihikust. Jessicale väga meeldis, et tal nüüd just Sayer pinginaabriks on.

"Minul sinust kopa ette?" turtsatas Sayer, vaadates neiule otsa, "never," lausus ta kindlalt. Tal ei olnud midagi selle vastu kui Jessie tema pealt maha kirjutaks. Lihtsalt näitsikul endal läheb järgmine aasta raskemaks, kui tal uued õpilased ümber on. "Küll me kahe peale su matemaatika hinnet natuke tõstame," muigas Say.

Jessica ei mõelnud sellele, mis järgmisel õppeaastal saama hakkab. Talle pole veel päriselt kohale jõudnud, et vend ja Say ära lähevad ja tal enam väga kellelegi loota pole. Ju siis tuleb end kokku võtta ja õppimisele natuke rohkem aega pühendada. "Arvad, et sind ei hakka häirima, kui ma töö ajal sinu abi küsin?" imestas Jessie. Talle käib küll närvidele, kui keegi temalt töö ajal midagi küsib - omal jookseb niimoodi mõte kokku ju.

Jälgides tähelepanelikult Sierra pruune silmi, naeratas Jason talle vastu. Tüdruk polnud just kui tema ise, kui ta ei naeratanud ega olnud heas tujus. Just kui suvi ilma plusskraadide ja õitsevate lilledeta. "Sest see tundus õige, hea ning ma tahtsin teada, kas see on ikka nii hea kui ma ettekujutasin," muigas noormees õrnalt, pöörates enda silmad hetkeks Sierralt klassile ja siis tagasi neidisele, "Ning ma ei kahetse seda," lisas ta vaiksemalt kui ennem.

"Võibolla natukene, aga mis seal ikka. Küll ma hakkama saan," sõnas Sayer pärast mõningat vaikust, kus ta tüdruku küsimuse üle järgi mõtles. Muidugi jookseks ka temal juhe kokku, kui ta kogu aeg Jessicale töö ajal asju peab seletama, aga ta oli nõus seda tegema. Kooli oli nagu nii jäänud suhteliselt vähe aega.

Alex turtsatas lõbusalt, sasides kergelt Liami juukseid, ennem kui enda rohelised silmad noormehelt tema vihikule viis. "Ma olen hullemaid kohanud ning nemadki on lõpuks asja selgeks saanud. Pole sa mingi erand," lausus neidis tähtsal toonil, võttes Liami käest pastaka ja hakates talle vaikselt asja seletama.

"Tegelt me võiks enne tööd koos õppida," arvas Jessica,"pealegi pidi kellegi teise õpetamine õpitava iseendale paremini kinnistama." Paikapidav värk see, et õpetades õpid ise kõige rohkem. Vähemalt lihtsamad asjad võiks küll jessie ise ära teha osata.