Matemaatika tund

Jason noogutas kergelt. Nihutanud end Sierrale veelgi lähemale, hakkas ta talle vaikselt seletama logaritmi omadusi, mille kaudu noormees logaritm võrrandeid lahendab. Oma musta pastakat ühes käes hoides tegi Thomas neidise vihiku äärele lihtsad skeemid ja kirjutas ülesse lühidalt ka lahendamiseks vaja minevad omadused.

Sierra kuulas ja jälgis Jasonit samal ajal, üritades tema antud võtteid ka kohe ette antud ülesannetes kasutada, et need paremini meelde jääksid. Ta pidi tunnistama, et noormehele oli väga hea seletusoskus, sest Mel sai üsna pea ülesannete põhilisest lahenduskäigust aru. Tundnud selle üle rõõmu, ilmus tema näole naeratus. "Tänks, ma arvan, et saan siit edasi ise hakkama, aga ära pahanda kui ma midagi veel küsin," sõnas Sierra noormehele.

Naeratanud õrnalt Sierrale vastu, tõmbus Jason tagasi enda kohale, toetades pea vasakule käele ja lõpetades viimase ülesandega. Kahjuks sai see peagi tehtud ning Jason jäi kahekesi enda mõtetega. Mida ta peaks pärast tüdrukule ütlema? Rääkima tõtt või minema ümber nurga? Otsused on kõige nõmedamad, sest alati saab keegi haiget.

Kui noormees tagasi enda laua juurde tõmbus, jälgis Mel poissi veel hetke, ennem kui enda ülesannete juurde pöördus, sisendades endale, et peab matemaatikaga tegelema, samas kui tema peas jooksid kõik erinevaid mõtted tema ja Jasoni kohta. Tal ei olnud õrna aimugi, mida ta ootama peaks, kuid ta kartis kõige hullemat.

Alex jõudis šokolaadi tüki endale suhu pista kui Liam teda korraga lükkas. Pikali õnneks tüdruk ei kukkunud, aga palju sellest puudu ei jäänud. Pahase pilgu noormehele viinud, turtsatas Lexi. "Sellisel ei juhul ei maksa tekitada teises kiusatust, pannes selle tema nina alla ning kombeid pole sulle vist tõesti õpetatud," vangutas neidis pead.

"Ma tõstsin selle vastupidi sinu nina alt ära, aga ilmselgelt sulle ei aidanud sellest," sõnas Liam, kui enda naermise lõpetanud oli. Enam ei hoidnud ta isegi enda häält vaiksemalt, et teised ei kuuleks. Tal oli lihtsalt liiga lõbus olla, et matemaatikaga aega raisata. "Noh, kombeõpetus võis mul tõesti vahele jääda, aga hei, vähemalt on mul välimust," muigas noormees laialt.

"Samas lihtsalt oleks olnud see sootuks laualt ära tõsta," turtsatas Alex endamisi, sasides vasaku käega enda laines juukseid, mis täna olid vägagi kohevad. "Välimust sul on tõesti, aga sa ei saa selle taha igaveseks peituda," lisas neidis, rohelised silmad noormehel, sasides parema käega tema juukseid, ajades need mõnusalt sassi.

"Jamh tõesti, aga ma siiski tahtsin seda süüa," sõnas Liam pannes pastakale korgi peale ning lükates vihiku natuke laua servast eemale, pöördudes nüüd küljega tahvli poole istuma, et tüdrukule otsa vaadata. Kogu aeg külje peale vaadata ei olnud kuigi meeldiv. "Noh, seda küll," kehitas Liam õlgu, "aga selleni on veel aega, mil see enam ära ei tasu," turtsatas poiss, lükates Alexi käe ära kui too tema juukseid sasis.

Uus turtsatus kostus Alexi suust, kui tüdruk sättis end samuti küljega tahvli poole ja vaadates Liamile otsa. "Ning sulle teadmiseks - need sinised silmad ja su armas näolapp mulle ei mõju. Seega ära looda mind sellega ära osta," teatas neidis tähtsalt, pööramata tunnile enam tähelepanu. Esimesed kordamistunnid Simoniga ongi suht lihtsad, vähemalt Alexi jaoks.

Liam vaatas lõbusalt muheledes Alexile otsa, kui ta temalt eeskuju võttis ja end samuti küljega tahvli poole istuma sättis. "Tõesti? Mnu arvates sa tookord minu juures küll sellele suudlusele väga vastu ei punninud," sõnas noormees seekord tõisemal ilmel, kuid siiski oli seal see muie, mis kunagi ei kadunud. See kergelt üleolev muie.

"Jah ning see ei puutu kuidagi sinu välimusse. Pealegi sina olid see, kes mind esimesena suudles ja veel teine kord takka," lausus Alex, püüdes samal ajal hoida seda tõsist ilmet, aga ometigi ilmus tema suule kerge muie. Tüdruk polnud isegi kindel, miks ta tookord noormeest vastu suudles. Kas see oli sisemine tung teha midagi sootuks vastukarva? Või hoopis mingi muu põhjus?

"Ja ma mäletan väga hästi, et sa ei hoidnud end isegi just eriti tagasi," sõnas Liam natuke tasasemal häälele, "millesse see siis puutus?" küsis ta huvitatult, hoides enda siniseid silmi kindlalt Alexil. Jah, matemaatika tund oli küll selle arutamiseks õige koht. Ega see noor õpetaja seal ees nagu nii eriti midagi ei teinud.

Enamus ajast veetis Simon klassi peal ringi liikudes, jälgides nii lahendajate kiirust kui ka aidates neid, kes julgesid abi paluda. Ole sa noor või vanem õpetaja, alati on probleemiks, et õpilased ei julge sult küsida abi, kui nad ei oska, kartes saada sakutada, et ei oska. Kõige tihedamalt pöördusid mehe silmad aknapoolse rea eelviimase pingi poole, kus oli rahutus kõige suurem. Simon kõndis rahulikul sammul klassi ette ning kirjutas tahvlile, mis ulatus ühest seinast teise, neli võrrandit. "Nagu ma aru sain, siis paljudel on ülesanded juba lahendatud. Teie rõõmuks olid need alles soojenduse soojendus ning tõeline soojendus on tahvlil, peale mida liigume edasi potentseerimise juurde," muigas Flack, jälgides õpilasi, kellest paljud ohkasid tusaselt ja vangutasid pead. "Liam, ole hea võta esimene võrrand, Lizandra sa võtad teise, Carmel, võta sa kolmas ning Sayer, võta sa neljas," kutsus noormees õpilased tahvli ette, jälgides samas klassi.

Need neli võrrandit

Kui õpetaja rääkima hakkas, tõstis Sayer pilgu enda joonistuselt, ootuses õpetajalt midagi huvitavat kuulda. Tund kippus tema jaoks natuke igavaks muutuma. "Here we go," pobises Sayer vaikselt kui end püsti ajas ja tahvli ette loivas. Haaranud tahvli ääre pealt kriidi, otsis ta ülesse neljanda võrrandi, hakates seda lahendama. Kuna see teema talle meeldis ja asi oli selge, pöördus ta peagi küsiva pilguga õpetaja poole, et kuulda, kas tema lahendus on õige või ei.

Kuna Liz kuulas muusikat, siis ei kuulnud ta ilmselgelt, et tema peab ka tahvli ette kobima. Seda sai ta alles siis teada, kui üks tüdruk tema kõrvalt teda õrnalt toksas ja peaga tahvli suunas nõksatas. Kõrvaklapid olid koheselt kadunud ja tüdruk tahvli ees, pilk võrrandil. Vaadanud korraks Sayerile otsa, muigas ta õrnalt ennem kui enda ülesande kallale asus.