Matemaatika tund

"Ma ei tea kui hea õppimiskaaslane ma olen, aga mul ei ole selle vastu midagi, et sinuga natuke matemaatikat õppida," sõnas Sayer tüdrukule. Võibolla tõesti saaks Jessica asja niimoodi paremini selgeks.

"Ja mida see kõik tähendab? Ma olen väsinud nendest ümber nurga vihjetest - kas sa tahad minuga olla või ei?" esitas tüdruk küsimuse, mis juba mitmeid päevi tema peas ringi tiirles. Kuna nad mõlemad klassis olid siis sai vähemalt selles kindel olla, et ükski neist kisades minema ei torma. Melody viis pilgu Jessica seljale ning sulges hetkeks silmad. Võibolla poleks pidanud ikka nii otsekohene olema, aga mis tehtud see tehtud.

Jason pigistas suu kriipsuks kokku, viies pilgu tahvlile, kui Sierra enda pilgu kõrvale viis, kirjutades viimased ülesanded enda vihikusse, lahendades need kiirelt ja kerglusega. Ta on siiski matemaatika tutor, nagu ka keemia ja füüsika oma. What a joy. Smart and hot. 2 in 1. "Võib-olla seda, et ma annan sulle maitsta su enda kibedat ravimit, mille osaks ma sain enne kui sa Inglismaale läksid," lausus Jason vaiksel ja rahulikul toonil.

"Ega sa vist ennem mind rahule ei jäta kui mul asi selge, jah?" ohkas Liam tõmmates vihiku enda nina alla, hakates neid nüüd tõesti lahendama, vaadates vahepeal Alexi seletusi, mis asja ilmselt lihtsamaks üritasid teha. Noo, ta oli korvpallur ja vajas midagi eriti lihtsat.

"Ja mida see peaks tähendama?!" küsis tüdruk kõrgendatud häälel, lastes pastakal enda ette vihikule kukkuda. "Kui kaua sa kavatsed mind selle pärast karistada, et ma Inglismaale läksin?" esitas Sierra vaikse küsimuse Jasonile, silmad samal ajal vesisemaks muutumas, mis tõttu pidi ta neid paar korda kiirelt pilgutama, "ma ei saa tehtut olematuks teha nagu ka sina ei saa tagasi võtta enda n-ö kontroll suudlust," lausus Mel.

Sierra vastuse peale hakkas Jason naerma, aga mitte eriti lõbusal toonil. Pigem oli see jahe naer kui mitte täitsa emotsioonitu. "Sa endiselt arvad, et kõik tiirleb ümber sinu ja selle lollaka Inglismaal veedetud aasta ümber," vangutas noormees pead, hoides enda silmi endiselt tahvlil. Silmanurgast jälgis ta pinksalt neidist.

"Eks paistab siis," naeratas Jessie, lastes end taas lebosse ära, et rallimängu edasi mängida. Siis aga kuulis ta enda selja taga asuvast pingist venna jahedat naeru. Loomulikult ta kuulis, millest Sierra ja Jason rääkinud olid. "Kas asi on selles, et sa lähed sõjaväkke ja oled eemal ning kardad, et seetõttu ei saa teie suhtest asja?" toppis Jes oma nina venna eraellu.

Jasoni naer justkui lõikas otse Sierra südamesse ning ta viis pilgu korraks klassile ringi liikuma. Seda aga ainult selleks, et mitte vaadata noormehe silmadesse, mis olid nii külmad ja eemale tõukavad. "Milles siis asi on?" küsis Sierra, silmitsedes valemeid, sest need hoidsid teda just kui laiali valgumast. Nagu väike kese, kuhu ta hetkel toetus. Ta võttis pastaka jälle kätte ning hakkas Jasoni loodud lihtsamaid harjutusi lahendama. Kuulnud aga korraga Jessica häält tõstis ta enda pilgu kõige pealt tüdrukule ja siis Jasonile, "kas see on tõsi?"

Jasoni rohekad silmad kinnitusid hetkeks Jessicale, jälgides enda õde, ennem kui need enda vihikusse viis. Musta pastakat enda käes vägagi tugevalt hoidnud, nii et tema sõrmenukid tõmbusid peagi valgeks, ohkas noormees vaikselt. "See ei puutu sinusse, Jess," lausus Jas vaikselt enda õele, jälgides teda hetkeks, pöörates seejärel pilgu Sierrale. "Ma seletan sulle, aga mitte hetkel ja mitte siin," sõnas noormees, silmad peagi uuesti vihikus.

"Parem oleks," vastas Sierra noormehele, pidades selle all rohkem silmas seda, et parem oleks kui ta teda ka natuke enda mõtetega valgustaks ja midagi seletaks. "Aga aita mind siis nende ülesannetega.....palun?" julges näitsik viimaks küsida, silmitsedes mõnda aega Jasoni vihikut, aga seda mitte selleks, et maha kirjutada, vaid selleks, et sealt midagi aru saada.

Alati sama vastus. Ükskõik, mida ta ka vennalt tema isikliku elu kohta midagi küsib, saab ta sellise vastuse. Jessica keeras end näoga tahvli poole tagasi, pani mängu kinni ja toppis telefoni taskusse tagasi. Tal ei olnud enam tuju mängida. Ta pööras oma pilgu Sayle ja jäi teda vaatama. Koolipäev võiks juba läbi olla.

Seletanud Liamile ära vähemalt viis ülesannet, pöördusid Alexi silmad ruudulisest vihikust šokolaadile, mis seisis seal kutsuvalt. Õrnalt huulde hammustanud, kummardus neidis üle laua ning võttis väikese tumepruuni ruudukese, mille endale suhu pistis. Imeline asi on šokolaad, sellele Lexi vastu ei hakanud. Annab küll kaloreid, mida paljud ei salli, tüdruk pole õnneks üks neist, aga ometigi toodab rõõmuhormoone, paneb mõtlemise tööle ja tekitab üldse hea tunde.

Liam tahtis käega vastu neidise sõrmi lüüa, kui too tema ðokolaadi kallale ronis, aga tüdruk oli liiga kiire ja selletõttu kostus hoopis läbi ruumi üks tugev laks, kui tüüp enda käe vastu lauda lõi. Autch. "Osta ise endale ðokolaadi, siis tead kuhu raha läheb," sõnas Liam tüdrukule teeseldud vihaga, mis asendus peagi naeruga, kui ta enda kätt raputas, et surinat sellest välja saada ja selle siis hoopis uuesti vastu laua äärt ära lõi. Okey, seekord oli see tõesti valus.

Kuulnud tugevat laksu, võpatas Alex märgatavalt, kuid peagi ilmus tema suule õrn muie. "Vähemalt ma teenin ise enda taskuraha ja kulutan seda vastavalt vajadusele," muigas Lexi Liami sõnade peale, sirutades enda käe järgmise tüki järele. Noormehe enda süü, et selle kaasa võttis ja lahti tegi. Alex on terve elu olnud šokohoolik, mis tõttu on teda raske sellest keelatud viljast kaugele hoida.

"Tead, ma soovitan sul soojalt järgmise palga ðokolaadile kulutada, siis ei võta sa minu oma," sõnas Liam tüdruku sõnade peale. Sai teada, et poiss saab endale niisama iga kuu taskuraha ja nüüd hõõrub seda teisele nina alla. On tüdruk ikka. Noormees võttis endale ühe tüki ja pistis selle suhu ennem kui Alex kogu tema ðokolaadi ära sööb. Kui tüdruk uue tüki endale haaras, lükkas Liam teda endast eemale.