Ühel lumisel hommikul.

"Tühja sellest minevikust. Oli, mis oli, nüüd on see möödas," arvas Jessica. Sayer tegi lollusi, sai karistada, juhtub. Jessie ja Sierra olid üle silla jõudnud ja sealt veidi edasi jalutanud. Jessica kodu juba paistis. Huvitav, kas Jason on kodus? Mitte, et see oluline oleks, uitmõte lihtsalt. Pole temaga ka jälle päris pikalt põgusalt juttu ajanud. Ohios olles polnud aega ja nüüd pole ka seda momenti olnud, kus mõlemad kodus tegevusetud on.

"Ahha, nii et Jessicale meeldivadki bad boys," muigas Sierra, mitte et ta arvaks nagu Sayer poleks tüdrukule sobiv. Ta ei ole teda siiski aasta aega näinud ja nüüd korraga tekis tal aga suur soov temaga kokku saada. Näha, mis temast siis saanud on. "Kuidas tal läheb üldse?" uuris Melody, kasutades ära juhust, et Jessie nagu nii tema tegemistest midagi teab.

"Pole teda paar nädalat näinud, õhtul ilmselt hüppan ta töökohast läbi. Ta töötab Green Poison Bar'is baarmenina muidu ja tal vist läheb hästi, nii palju kui mina tean. Nad on nüüd Alexiga koos ja...ma ei teagi, tal paistab hetkel kõik okei olevat," rääkis Jessica,"aga ma usun, et tal oleks täitsa hea meel, kui sa seda ise temalt uurima läheksid."

"Peaksin minema, jah," oli Sierra tüdrukuga täiesti nõus. Baaris on Sayer töötanud juba üsna pikalt, vähemalt Mel mäletab teda alati seal olevat. Ükskõik, kuna sa sinna lähed võid sa ta sealt eest leida. Mingis mõttes oli Melody arvates Sayer suur osa Green Poison Bar'ist ja ta ei kujutaks seda kohta ilma temata ettegi.

Sayer sobis sinna baarieti taha ideaalselt. Ta oli täpselt selline nagu üks baarmen olema peab- rahulik, tugev, kena ja mõistev ning boonuseks veel mõni tema hea omadus. Baaris töötades tuli isegi see kasuks, et Sayle kõik lõpuni viia meeldib- kui keegi sõnadest aru ei saa, siis teeb kätega selgeks. Jessica läks koduväravast sisse ja lasi Sierra ka hoovi. "Tunne end kui kodus," lausus Jes kiirelt, kui nad esikusse jõudsid. Tütarlaps võttis saapad jalast ning jooksis trepist üles oma tuppa, asudes sünnitunnistust otsima. Kuhu ta pani selle kuu aega tagasi?

"Eks ma püüa," muigas näitsik eemaldades enda üleriided ning jalanõud. Kergelt uurival ja ettevaatlikul sammul jalutas ta elutuppa, kus end mugavale diivanile sättis. Natuke aega istus tüdruk vaikuses, kuid peagi leidis ta puldi ning pani käima muusika. Leidnud ka mingisuguse ajakirja, hakkas ta seda lehitsema, oodates samal ajal Jessicat. Natuke veider oli teise kodus niimoodi ise asjatada.

Jessica oli peaaegu oma pooled sahtlid segamini ajanud, enne kui sünnitunnistuse leidis. Ülimalt tore oleks, kui postkontoris nüüd öeldakse talle, et tal polegi vaja seda. Tütarlaps vihkas seda, kui ta sahtlid segamini olid, aga hetkel ta neid korda seadma ei hakanud, see võtaks liiga kaua aega. Jessie läks tagasi alumisele korrusele. Sierra elutoast ajakirja lugemas leidnud, küsis ta:"Kas lähme?"

"Kui sa valmis oled," vastas Sierra ning sulges ajakirja, asetades selle tagasi enda endisele kohale. Vaikse muusika kinni vajutanud, tõusis ta püsti ja sammus tagasi esikusse, kus endale saapad jalga tõmbas ja nende järel ka kõik muud üleriided. "Postkontorisse siis?" küsis näitsik üle.

Jes sättis end ka välja minekuks valmis. "Mhm," kinnitas Jessica ja kontrollis siis, kas võtmed on taskus. Olid. Dokumendid pani ta omale kotti, mis esikukapi peal oli - seal sees oli ka tema rahakott. Ilmselge, et see tütarlaps pole väga harjunud sellega, et ta välja minnes käekoti kaasa peab võtma. Laksnud Sierra ees välisuksest välja, veendus ta selles, et uks lukku läheb, kui see kinni lükata ning sulges siis selle enda järel. Jessica võttis sammud postkontori poole. Loodetavasti pole tema uutes dokumentides mingeid vigu tehtud, päris nõme oleks veel mõnda aega nendeta olla.

Sierra jalutas taaskord mööda seda sama teed ja taaskord koos Jessicaga. Nüüd oli nende sihiks aga postkontor. "Kui küsida võib, siis mis sa sealt postkontorist üldse ootad?" küsis tüdruk, vaadates hetkeks näitsikut enda kõrval, ennem kui pilgu taas enda ette teele viis. Ta ei mäletanud, et ta seda maininud oleks. Mel teadis vaid seda, et tal läks dokumente vaja ja seega ilmselt sai ta endale saadetise.

"Mu dokumendid on seal - pass ja ID-kaart ja pangakaart ja muu selline," lausus Jessie,"ma vahetasin oma perekonnanime tagasi, pidin kõik dokumendid uuesti tegema. Ma ei viitsinud migratsiooniametisse neile järgi minna, lasin töötajatel nad siia saata." Lumi krudises jalge all ja külm puges põue. Sulaks see lumi juba ära.

"Wuuh, tüütu," muigas Sierra, mõeldes sellele kui sa peaksid kõik enda dokumendid ümber vahetama ühe nime pärast. Nimi on ju tegelikult lihtsalt mingid tähed reas, aga ometi mängivad nad meie eludes nii suurt rolli. On nimesi, mida me armastame kuulda ja nimesi, mida me parema meelega kuulmata jätame. "Kuigi nimed on ühed olulised asjad," turtsatas Mel, "sa olid ennem siis.....Www...West ja nüüd jälle Hill?" uuris tüdruk, üritades meenutada seda, mida Jason talle kunagi rääkinud oli.

"Oli küll jaa, igale ametivennale pidin nimevahetuse põhjust selgitama ja siis püüdsid nad mulle selgeks teha, et mu perekonnanimi vahetub nagunii siis, kui ma abiellun," rääkis Jessie. See tõesti oli tüütu, kui pidid üht sama teksti mitu korda rääkima. "Täpselt nii," kinnitas Jessica.

"Noo, sa oled ju, oota kui vana? Seitseteist või kaheksateist.....sul on ju abiellumiseni veel aega küll ja küll," turtsatas Sierra, raputades pead, mõeldes sellele, et teismelisele seletatakse juba nimevahetust abielu ajal. Pealegi on ju tänapäeval võimalik jätta endale enda perekonnanimi. Sa ei pea tingimata mehe oma võtma. Oli ju nii?

"Kaheksateist olen," lausus Jessica,"nad püüdsid mulle selgeks teha jaa, et küll ma kannatan olla nii kaua West kuni ma kunagi abiellun. Ja siis ma seletasingi neile, et äkki ma võtan mehe, kellel on veel nõmedam perekonnanimi kui West ja siis ma jäängi Westiks. Ma olen kindel, et Hilliks jään ma alatiseks. Ma võin võtta mehe nime lisaks, aga Hillist ma ei taha loobuda." See ei pruukinud nii jääda, aga hetkeseisuga julges Jessie nii väita. "Ja samas," tõdes tütarlaps,"võib-olla ma ei abiellugi kunagi. Võtan hoopis kaks kassi ja elan vanatüdruku elu."