Ühel lumisel hommikul.

"Ma tahaks postkontorist läbi käia," lausus Jessica. Talle tuli mõned päevad tagasi meili peale teada, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti teenindusbüroost on talle saadetis tulnud. Jessie teadis, et tegu on tema dokumentidega. "Hakkame," nõustus Jes, hakates endki riidesse panema. Salli kaela pannud ja tagi luku kinni tõmmanud, toppis tütarlaps omale kindad kätte, olles nüüd valmis pakase kätte minema. Külm on õues, aga Jes käib ikka ringi oma nahktagiga, millega tal sügisõhtutelgi külm on.

"Sobib küll," noogutas Sierra. Tegelikult võiks ta isegi sealt paar asja osta, et enda Inglismaa sõpradele mõni kaart või kiri saata. Mõnele võis see vana moodne näida, aga näitsiku arvates on kaardid ja kirjad palju siiramad kui mingid e-mailid. Nööpinud enda mantli eest kinni, mütsi enda punastele juustele pannud ja kindad kätte tõmmanud, vaatas ta hetkeks küsivalt Jessicale otsa ning liikus siis ukse juurde, kust hetk hiljem välja astus, tundes koheselt talviselt karget õhku.

Ja siis meenus Jessicale, et tal pole ju rahakotti kaasas. "Aga ma pean kodust siiski enne läbi käima," lausus Jessie, järgnedes Sierrale,"pean midagi isikut tõendavat sealt võtma." Passi ja ID-kaardi saamiseks peab ta end ilmselt sünnitunnistuse abil ära tõestama, sest see on reaalselt ainus dokument, mis tal hetkel enda käes on. Eelmine ID-kaart ja pass lõigati tal puruks.

"Jama," lausus Sierra tüdruku sõnade peale. "Egas siis midagi, ma võin sinuga kaasa tulla või võtad sa takso?" uuris tüdruk. Juhul kui Jessica võtab takso ja läheb koju, jääb Mel linna ja chillib ilmselt niisama. Tal oli veel küllaga kohti Tree Hillis üla vaadata ja taas avastada. Ja nagu Jes talle hea idee andis, kavatseb ta ka postkontorit külastada.

"Ma jalutan," lausus Jessie siis. Taksojuht, kes teda koguaeg sõidutab, on hetkel puhkusel ja teistega tütarlaps väga sõita ei taha. Omad inimesed on ikka omad inimesed. "Viitsid minuga kaasa jõlkuda?" küsis Jes,"käiks sinu poolt ka siis kohe läbi ja ma ei tea, teeks koos midagi." Jessical oli kange tahtmine lihtsalt midagi teha, aga ta ei teadnud, mida. Loodetavasti on Sierral mõni hea idee.

"Tore, siis pakun ma sulle seltsi," sõnas Sierra koheselt. Kahekesi on ikka toredam mööda linna liikuda kui üksinda. "Kõlab hästi," noogutas tüdruk Jessica idee peale, midagi koos teha. Hetkel oli Jes ainuke tüdruk, keda ta kohanud on ja kellega pikemalt juttu teinud. Aga eks selles võib süüdistada ka Jessica sidemeid Jasoniga. Sellepärast nad ju üldse alguses jutule said.

Jessica naeratas selle peale. Talle täitsa meeldis juba, et Sierra teda Jasoni nime mainimas kuulis ja juttu teha otsustas. Millegi pärast julges Jes väita, et nendest võivad täitsa head sõbrad saada. Üleüldse peaks Jessie rohkem omavanuste tüdrukute suhtlema. Põhimõtteliselt ainus tüdruk, kellega ta igapäevaselt suhtleb, on ta pubekast kasuõde, keda ta oma parimaks sõbrannaks peab. "Räägi mulle midagi endast," palus Jessica,"kus sa käisid vahepeal ja miks sa üldse ära läksid ja mis sind tagasi tõi ja...kui sa seda just saladuses hoida ei taha."

"Mis ma räägin." mõtles Sierra mõtlikult. Muidugi ei kavatsenud ta Jessicale kõigest rääkida. Seda mitte sellepärast, et ta neidu ei usaldaks või midagi, aga ta lihsalt ei taha nendest asjadest rääkida. "Olgu. Ma käisin vahepeal Inglismaal muusikat õppimas, kui mu elu siin Tree Hillis natuke üle käte vajus. Nüüd tundub aga kõik jälle enam vähem korras. Tagasi tulin ma enda vanemate nõudmisel. Nad väitsid, et on minust nii kaua eemal olnud ja tahavad mind jälle koju. Muidugi ma tundsin neist ise ka puudust, aga mulle meeldis ka Inglismaal väga," rääkis Melody.

Muusikat? Tundus põnev. "Mingit kindlat laulustiili või pilli või muusikaajalugu või nii üht kui teist?" uuris Jessie. Tütarlaps on ise mõelnud kunagi laulmist õppima minna - lauluhääl tal oli, aga sellest üksi ei piisanud, aga ta ei osanud iseseisvalt ka midagi peale hakata. Samas, see oleks tal lihtsalt hobikorras, muusikuks ei saaks ta ealeski. Vähemalt nii ta arvas - päris rambipalavikku tal polnud, aga rahvamassi ees esineda kardab.

"Ma käisin BRIT koolis, mis ongi mõeldud praktiliselt tulevastele artistidele. Me õppisime seal nii laulmist, muusikaajalugu, komponeerimist, laulude kirjutamist, esinemist kui ka näiteks produtseerimist ja muusikaäri üldisemalt. Kõige lahedam selle koolis juures on muidugi see, kui sa sinna esmakordselt sisse astud. Õpilased istuvad põrandal aknalaudadel ja teevad lihtsalt koos muusikat. Ja seal kehtib pigem arusaam, mida erinevam sa teistest oled seda parem. Isegi õpetajad tolereerivad sinu isikupärasust. See on üks super hea kool, mida ma alati igatsema hakkan," kukkus Sierra rääkima, olemata kindel, kas see Jessicale üldse huvi pakub. Ta võiks lihtsalt sellest koolist ja Inglismaast lõpmatuseni rääkida.

"Kõlab...lärmakalt," otsis Jessica sõna, mis tema muljet edasi annaks. Jessiel ilmselt viskaks selline asi ruttu üle. Ta on alati vaikust ja rahu hinnanud, kuigi vahel oli tore "lärmi" keskel ka olla. "Mis Inglismaal veel toredat oli?" küsis Jes. Tütarlaps oli seal ka ise käinud, aga ta oli seal pigem turistina, niiet tema nägemus Londonist on selline nagu igal suvaliselt turistil - parlamendihoone ja Big Ben ja London Eye ja..ega ta Londonist kaugemale pole jõudnudki.

Sierra naeris lõbusalt Jessica kommentaari peale nagu oleks seal koolis pidev lärm. Võibolla mõne jaoks tõesti, kuid tüdruk armastas seda muusikat, mis teda iga päeva koolis ümbritses. "Noh, mina elasin põhilised Londoni kesklinnast natuke eemal sallises linnaosas nagu Croydon, kus see kool ka asub. Aga eks me külastasime ikka kesklinna ka. Korra külastasime sõpradega vaheajal isegi Brightonit. Too meri seal tekitas mulle sellise kodutunde tookord. Leidsin sealt endale palju häid sõpru ja ühe inimese, keda julgen enda parimaks sõbraks kutsuda. Oleme temaga siiani ikka veel igaõhtu Skype'i vahendusel juttu ajanud. See keskkond seal oli lihtsalt nii suur vaheldus kõigele sellele siin," tunnistas Sierra, laiutades käsi ning vaadates tänaval ringi.

Need kohanimed olid Jessicale täiesti võõrad. Võib-olla oli ta neid kunagi kuulnud, aga igal juhul ei mäletanud ta küll. "Seda tunnet ma mäletan, kui ma pärast kaht nädalat Inglismaal veedetud aega siia tagasi tulin. See koht on siin tõesti pisike, aga niiii rahulik. Seal ma ei saanud kordagi niimoodi jõlkumas käia, et tänavatel ühtegi inimest pole," rääkis Jes.

"Tõesti. Tühja tänavat on seal raske leida," oli Sierra tüdrukuga täiesti päri. Nüüd, kus neidis on kaua aega olnud Inglismaal kodust eemal, tunneb ta seda, kui palju talle tegelikult siin meeldib, vaatamata sellele, et siin kõik sind teavad. Tree Hill on üks tilluke koht, mis lõpuks sulle südamekülge kasvab. Kuigi Mel oli alguses täiesti kindel, et lendab pärast lõpetamist tagasi Inglismaale ja jätkab seal enda õpinguid, siis nüüd saatis ta avaldused laiali ka Ameerika ülikoolidesse. "Tegelikult ei olegi Tree Hill minu arvates nii hull koht nagu paljud räägivad. Mulle on see juba omamoodi armsaks saanud," tunnistas Sierra sooja muigega.

Tree Hill oli Jessica jaoks järjekordne kodu. Ta on nii palju kolinud, et ta ei teagi, mida koduks nimetada. Kohta, kuhu minna, kui mujale pole minna? Winnibegis ta sündis, aga pärast teist klassi ta lahkus sealt. Ta ei mäletagi sellest eriti midagi. Washingtonis talle ei meeldinud nagu ka New Yorkis, suurlinnad pole tema teema. Miamis elas ta ranna lähedal ja tegelikult meenutab talle sealne elu Tree Hilli. See oli siiski see aeg, kui ta vanemad olid äsja lahku läinud. Ja edaspidi pole kodu olnud enam kodu moodigi - vanemate lahutus pani kodutundele korraliku põntsu. "Hull koht see ei ole, aga armsaks see mulle ka saanud ei ole. Ma olen siin juba neli aastat elanud, aga ma ei tea, tunnen end endiselt võõrana siin," rääkis Jessie. Ilmselt on asi tema kohanemisraskuses, sest iseenesest talle Tree Hill väga meeldib.