Ühel lumisel hommikul.

Kuna selle ajal kui Sierra ükskord ülesse ärkas oli kogu maja tühi, otsustas ta täna välja sööma minna. Ta tundis puudust nendest Tree Hilli väikestest hubasdest kohvikutest ja seega otsis ta ülesse enda kunagise lemmiku - Karen's Cafe. Kuna see asus Westside'il pidi ta muidugi maha käima ka korraliku jalutuskäigu. Õues olid mõned miinuskraadid ja kohev paks valge lumi, mida aina juurde sadas. Mel lihtsalt armastas talve, see oli tema lemmikaastaaeg.

Astunud kohvikusse sisse, tundis ta koheselt hubast soojust ning maitsvaid toidulõhu. Tema kõrvu kostuv õrn kellukese helin, mis andis märku uuest kliendist, kostus tema kõrvu hetkel kui muusika. Laial naeratusel sammus ta ühe vaba laua juurde. Eemaldanud enda mantli, mütsi, kindad ja salli ning asetanud need enda kõrval olevale toolile, tõstis ta kätte menüü, hakates seda uurima. Palju oli vanu ja tuttavaid nimesi, kuid leidus ka uusi ja huvitavaid. Pidanud kaua aru, tellis ta viimaks endale ühe tavalise kakao vahukoore mütsi ja pähkli-šokolaadipuruga, tüki juustukooki ning pannkoogid šokolaadi ja banaaniga, mis tundus huvitav kooslus. Andnud enda tellimuse sisse, jäi ta seda ootama, pilk liikumas suurele aknale, kust avanes kena vaade tänavale, mis vaikselt öisest unest ärkas.

OT: Jessica

Välimus ilma mantlita. Juuksed on punased ja jalas mustad saapad.

Jessica istus Karen's Cafe sealsamas kõrvallauas, kuhu Sierra istus ning püüdis paaniliselt telefoni teel venda kätte saada. Tema ees auras tassike kakaod. "Jason Thomas Hill, miks su telefon alati välja lülitatud on, kui ma sind kätte saada tahan," porises tütarlaps omaette, kuid piisavalt valjult, et Sierra seda kuulda võis. "Vend või asi," lisas ta pettunult ja toetas siis pea kätele. Mismoodi ta selle kakao eest nüüd tasub? Natuuras? Isegi see ei tuleks kõne alla, leti taga seisab siiski naisterahvas.

Saanud tellimuse kätte, võttis neiu kõige pealt kätte lusika, et süüa vahukoort, mis kakod kenasti ehtis. Ta oli vaevalt paar lusikatäit võtnud, kui tema kõrvu kostus üks nimi, mida ta kunagi valesti ei saaks kuulda. Tema kõrvus jäi helisema sõna - vend. Nii et see oli siis Jessica? Ta tõstis enda pilgu joogilt ning suunas selle kõrval lauas istuvale neiule. "Hey, äkki tahaksid minuga ühineda?" pakkus viimaks Sierra välja, osutades vabale kohale enda vastas. Vanasti olid vähemalt sellised pakkumised kohvikutes alati teretulnud. Nüüd ei olnud Mel enam nii kindel, aga küsija suu pihta ju ei lööda, ega ju?

Jessica tõstis oma pea kätelt, kui kuulis, et keegi kedagi endaga ühinema kutsub. Märganud siis, et neiu kõrvallauas tema poole vaatab ja enda vastastoolile osutab, jagas tütarlaps matsu, et temaga räägitakse. "Ma ei ole hetkel just kuigi meeldiv kaaslane," vabandas tütarlaps ette ära, kuid "kolis" oma kraamiga siiski neiu vasta. Ta proovis veel korra Jasonile helistada, aga tulutult, telefon on ikka väljas. Jessie mõtles, et proovib natuke hiljem uuesti ja kui siis ka see vidin välja lülitatud on, helistab ta Marcusele. Jap, noorem vend meenub alati siis, kui vanemat kätte ei saa. Marc möllab koguaeg arvutitega oma toas ja teda näeb nagu kuuvarjutust, pole ime, et nad Jessiega lähedased pole.

Sierra kehitas tüdruku vastuse peale vaid õlgu, küll nad leiavad ühise jututeema ja selles oli näitsik hetkel kindel. Asetanud lusika lauale, võttis tüdruk lonksu enda kakaost. "Ma olen Sierra muidu või Mel lühendatult," lausus tüdruk kui oli tassi tagasi lauale toetanud ning pannkoogid endale lähemale tõstnud. "Ma ei taha küll ebaviisakalt kõlada, aga ma kuulsin ennist, et sa mainisid Jasonit. Ma ei pruugi küll praegu õigesti pakkuda, aga kas sa oled Jasoni õde?" lähenes Sierra asjale nii. Kuidagi pidi ju jutuga algust tegema.

Jessica libistas oma telefoni taskusse ja võttis lonksu kakaost. See Sierra, kelle tagasitulekust Sayer kunagi midagi natuke mainis? "Jes," lausus tütarlaps oma hüüdnime lühema variandi, viitsimata oma nime pikalt välja öelda. Küsimuse peale kergitas Jessie kulmu, jeap, see lihtsalt pidi seesama Sierra olema. Võis ka muidugi teisiti olla, aga Tree Hill on liiga väike koht selle jaoks, et kaks Sierrat Jasonit teaks. "Kui me samas Jasonist räägime, siis olen," vastas Jessica. Mine tea, Jason on nii laialtlevinud nimi ja Jessiel polnud aimugi, et Mel kuulis teda, kui ta oma venna täisnime ütles.

"Ma ei tea kui palju neid Jason Hill'e siin Tree Hillis on, aga siis kui mina lahkusin oli neid vaid üks," sõnas Sierra tüdruku vastuse peale, lükates samal ajal enda koogi tüki laua keskele, andes märku, et tüdruk võib seda vabalt süüa kui soovib. "Igastahes on Jason minu väga hea sõber ja mul on hea meel sinuga lõpuks kohtuda," lausus Mel õrnalt naeratades.

Nüüd hakkas Jessical piinlik - ta taipas, et tema pomin oli kenasti Sierrani kostunud. "Jamh, teda on siiski vaid üks ja tal on alati telefon väljas, kui mul teda vaja on," muigas Jessie. Ta lonksas kakaod. "Ma järeldan sellest, et sa oled üks sellest kambast, kellega Jason kunagi ringi jõlkus ja kuhu mind kunagi ei võetud," ütles Jes. Jason lausus alati, et Jessica on liiga hea tüdruk selle jaoks, et selle kambaga koos aega veeta. Miks nii?

Sierra turtsatas kergelt neiu sõnade peale. "Ei, mina ei ole kuskile kampa kuulunud. Me lihtsalt elame Eastside'il väga lähestiku ja kui me samas koolis ka veel käime, siis oleme me saatuse tahtel sõpradeks saanud," sõnas tüdruk. Sellest, et Jas mingi kambaga ringi käis kunagi, teadis Mel vaid midagi ebamäärast, sest näitsiku arvates on minevik minevik ja seal ei ela nagu nii keegi enam. Seega pole mõtet sellest ka väga rääkida. "Miks sul teda siis nii hirmsasti vaja on, kui küsida tohib?" uuris Sierra.

Ahsoo, et Jasonil oli väljaspool kampa ka sõpru. Meeldiv. Jessie naeris:"Me vist kuulume sellisel juhul mõlemad sinna liiga-head-inimesed-selle-kamba-jaoks nimekirja." Huvitav, kas Jessie oleks täna see, kes ta on, kui ta oleks selle kambaga väljas käinud? Neiu küsimuse peale Jes muigas. "Ma unustasin rahakoti koju, ma tahan, et ta selle mulle tooks, sest vastasel juhul ma ei tea, kuidas selle kakao eest tasuda," seletas tütarlaps. Kohe aru saada, et Jessie pole Westside'i seekord taksoga tulnud.

Ka Sierra hakkas selle väite peale naerma. Või siis olid nad lihtsalt kaks inimest, kes ei sobinudki sellesse keskkonda ja see ei olnud nende saatuseks. Ilmselt oleks see neile nagu nii ainult jamasi toonud ja neid oli Sierral juba ilma mingi kambatagi küllaga olnud. "Mis sa kiusad enda vanemat venda. Ma võin selle ju ära maksta," pakkus Mel koheselt, juues enda kakaod, mis oli mõnusalt soe. Pannkoogi taldrik hakkas vaikselt juba tühjaks saama, kuid koogitükk oli endiselt vaja veel ära süüa.

Jessica ei nimetaks seda vanema venna kiusamiseks. Pigem kergeks teeneks või lihtsalt abistamiseks. Sierra ettepanek oli muidugi meeldiv ja igati sobiv. "Aitäh sulle," tänas Jessie ja naeratas tänulikult. Ta võttis lonksu oma kakaost, tehes mällu kerge märkme - see tuleb Sierrale kunagi kuidagimoodi heastada.

"Anytime," sõnas Sierra. Tegu oli siiski Jasoni õega, kellega tasus hästi läbi saada. Pealekauba tundus neiu huvitav ja lõbus. "Sa käid ka kohalikus keskkoolis ma oletan. Kuidas sul seal läheb, oled samasugune tarkur nagu su vend?" uuris neiu lõbusa muigega.

Jessica hakkas juba noogutama, kui siis teist lauset kuuldes pead raputas. "Kohalikus koolis küll, aga tarkuse on Tommie kõik endale rabanud," muigas Jessie. Rumal tütarlaps ta polnud, aga no mata on mata, neid valemeid on liiga palju. Ja muud ained - nendega saab Jes hakkama, kui natuke tuubib. Kättevõtmise asi.

Sierra naeris Jessica sõnade peale, kuid ega ta isegi kõige targem polnud. "Kui ta nii tark on siis kust tal tuli idee minna sõjaväkke. Miks mitte kuskile ülikooli?" uuris neidis. Jasonilt ta selle kohta eriti midagi küsinud ei olnud, sest noormees tundus enda otsuses väga kindel olevat. Aga ehk teadis Jessie midagi.