NOORTEÕHTU TRICis

Carmel laulis enda neli laulu ära kohe pärast Alexit. Need olid täielikuks vastandiks eelnenud lauludele, sest tema stiiliks oli pigem midagi tantsumuusika sarnast. Kuid võibolla oligi see hea vaheldus. Peagi ilmus tüdruku tagasi saali nign istus Liami kõrvale madratsile tagasi. Lava vallutas poistebänd, mis tegi üsna head muusikat ja pani rahva elama.

"Usu mind, sa ei taha neid kuulda," lausus Jason enda rohelised silmad Sierralt baarmenile viies, kes lükkas tema nina alla tavalise mullivee. Sellistel üritustel tellib noormees muidu ikka ühe õlle, aga täna limonaadist kahjuks kangemat kraami ei müüda ja pealegi on ta mootorrattaga. "Minu jaoks küll. Räägi siis, kuidas London oli?" küsis Jas, silmad uuesti tumedapäisele neidisele suunatud.

Sierra kehitas õlgu, "nii hullud, jah?" küsis ta uskumatusest pead raputades. Kunagi kutsus ta neid inimesi enda sõpradeks, nüüd ei julgenud ta neid isegi enda tuttavateks nimetada. "Ma ei asunud täiesti Londonis. Ma elasin Croydonis, kus mu kool asus. Seal on school of performing arts. Tegelesin seal laulmisega. Ma kohtasin nii palju lahedaid inimesi ning leidsin endale inimese, keda ma tõesti julgen kutsuda parimaks sõbrannaks. See kõik oli lihtsalt nii erinev Tree Hillist. Ülekõige meeldis mulle sealsete õpilaste avatus. Nad võtsid mu kohe vastu ja olid lihtsalt ülisõbralikud. Ma tüütan su vist täitsa ära selle jutuga," turtsatas Sierra kui märkas, et oli pikalt jutustama jäänud. Asi oli lihtsalt selles, et tal ei olnudki siin kellegiga sellest rääkida. Tema vanemaid see ilmselt ei huvitaks.

Jason noogutas kergelt. "Mitte just väga hullud, aga mitte ka kõige meeldivamad. Neid jagus igasse žanrisse," turtsatas noormees vaikselt, meenutades neid jutte. Paljud neist kõlasid vägagi ebatõenäoliselt, ometigi neid levitati. "Ei, sugugi mitte. Ma ise olin viimati Ingismaal kaua aega tagasi, Jess oli siis veel päris pisikene, seega mul on täitsa huvitav kuulata," toetas noormees ühe käe letile, millele ta oma korda toetas lõua ning jälgis Sierrat.

Sierra noogutas ning viskas kõik selle enda peast ära. Tal ei olnud vaja täna õhtul enda tuju alla viia. "Igastahes plaanin ma sinna pärast kooli lõppu ilmselt tagasi minna. Ära naerma hakka, aga ma sooviksin seal lauljakarjääri teha," avaldas neidis avameelselt. Ta oli alati üsna avatud olnud ja endast vabalt rääkinud. Kuigi nüüd oli ta pisut ettevaatlikum, kellele ta mida räägib, "kuna sa oled seal käinud, siis sa ilmselt tead, kuidas ma seda igatsen. Kas sa tunned ka Inglismaast puudust mõnikord?" uuris Sierra, võttes enda mahlast lonksu.

"Miks ma peaksin? Sa osad laulda, kusjuures isegi päris hästi, seega minu nõusolek ja toetus on sul olemas," kehitas Jason kergelt õlgu, jälgides endiselt Sierrat, võttes vahepeal lonksu enda klaasist. Neidise küsimuse peale, pöördus Jasi pilk enda ette ning ta ohkas vaikselt. "Ma polnud seal küll nii kaua, et sellest puudust tunda, aga tagasi ma tahan küll minna, siis kui mu kolm aastat on läbi," lausus noormees vaikselt, pöörates enda rohelised silmad uuesti Sierrale.

Sierra kehitas noormehe sõnade peale vaid enda õlgu. Ta teadis, et tal on talenti, aga ta ei pidanud ennast just eriti heaks. Küll aga teadis ta, et see on üks asi, millega talle meeldib tegeleda. "Kolm aastat.....mida?!" võttis neidis sõnast kinni, jäädes Jasonile küsivalt otsa vaatama. Ta on siiski ajast maha jäänud ja peab kõik uuesti ära õppima.

"Ma pean sind vist ka mõne asjaga kurssi viima," muigas Jason endamisi, võttes lonksu vett, pöörates enda silmad seejärel Sierrale. "Ma lähen kolmeks aastaks sõjaväkke, vähemalt algul, kui mulle meeldima hakkab, siis jään sinna isegi kauemaks," sõnas ta rahulikult ja vaikselt.

"Wow," sõnas tüdruk, kui oli mõnda aega kuuldut seedinud. "Huvitav," lausus Sierra mõtlikult, "me ei mõtle kunagi eriti sõjaväe peale ennem kui keegi meie tuttavatest sinna ei lähe. Ma arvan, et see on väga vapper otsus. Kolm aastat on üsna pikk aeg," arutles Melody kõvasti. Teinud enda klaasile põhja peale, jäi ta Jasonile otsa vaatama. "Kust sul siis äkki selline idee tuli?" uuris Mel, riivates hetkeks silmadega enda randmetel olevaid tätoveeringuid.

"Ma peaksin sulle mingisuguse medali andma, sest sa pole mulle veel nuttes kaela ümber kukkunud või mulle vastu kukald andnud sellise mõtte eest," turtsatas Jason kuuldavalt, võttes veel mõned lonksud, tehes peagi klaasile põhja peale. "Ma ei tea. Küllap siis kui ma möödusin tookord värbamiskeskusest, läks väikene lambike kuklas põlema," naeratas ta kergelt, tõmmates sõrmedega läbi juuste, hoides enda rohelisi silmi neidisel.

Sierra turtsatas ning naeris lõbusalt. "Ma ei tea. Minu arvates on see lahe ja huvitav. Muidugi pikk aeg, aga ma arvan, et see on seda väärt," sõnas tüdruk. Võibolla oli asi selles, et ta ei teadnud noormeest nii hästi, et peaks tema lahkumise pärast pisaraid valama. Muidugi on kurb kui hea sõber ära läheb, aga kolm aastat läheb ruttu. "Sellisel juhul arvan ma, et see pidigi nii minema," lausus Melody kindlalt, vaadates Jasonile säravalt otsa.

"Tore, et vähemalt keegigi sellesse positiivselt suhtub," kostus taaskord vaikne turtsatus Jasoni suust kui noormees pööras enda silmad hetkeks lavale ja siis tagasi neidisele. "Sa ei esinegi täna?" kergitas noormees kulme, suul õrn muie. Ta polnud ammu kuulnud Sierrat laulmas, viimasest korrast on möödas liiga palju aega.

"Ei. Ma sain sellest üritusest alles täna teada. Ja ega ma ei arvanudki, et ma siia tulen, aga ma ei saanud lasta käest head võimalust enda nägu viimaks näidata," turtsatas Sierra, viies enda silmad lavale. Muusika oli täitsa hea. Vähemalt tüdruk küll ei kuulnud mingeid erilisi möödalaulmisi. "Miks sa ise seal üleval ei ole. Minu mäletamist mööda oskad sa kitarri mängida ja elevant sulle ka täitsa kõrva peale pole ju astunud," uuris näitsik vastu.

"Ma olen kindel, et sul on selleks veel võimalus, kuigi sellisel juhul pole sul bändi toetamas, juhul kui sul just hetkel noote kaasas pole," kehitas Jason õlgu, pöörates end lava poole, toetades küünarnukkidega vastu letti. Peagi pöördusid mehe rohelised silmad tagasi Sierrale, tuues kuuldavale turtsatuse. "Selles on sul õigus, aga lavale ma küll ei trügi. Ma jätan selle pigem proffessionaalidele nagu sina või näiteks Alex," muigas ta.

"Ma võin sulle millalgi eraldi kontserdi teha, aga mitte täna," sõnas Sierra, viies igatseva pilgu lava suunas. Kunagi oli ta Tree Hillis kõva tegija ja nüüd oli ta justkui miski. Kõik oli niivõrd muutunud. "Psh...mina ja professionaal," naeris Mel Jasoni koheselt välja.