NOORTEÕHTU TRICis

Alex turtsatas kergelt Sayeri küsimuse peale, pöörates enda rohelised silmad Sayerile. "Iga kord kui ma olin valmis rääkima ilmusid sa kohale mingi tsikiga, keda sa kutsusid enda tüdrukuks. Kohe kindlasti hakkan ma siis teatama kõva häälega, et sa lähed mulle korda rohkem kui lihtsalt parimsõber," sõnas neidis silmad vankumatult Sayeril.

Daniel muigas kergelt, asetades enda käed ümber Lizardi piha, toetades samas lõua vastu neidise pealage. Lizzie sõnade peale mõmises Dan nõustuvalt. Alex oli tõesti hämmastavalt hea. Selline plika peaks elama hetkel mõnes suurlinnas ja tegema karjääri, mitte passima siin pisikeses linnakeses ja jagelema enda joodikust isaga, kelle hobiks on koduvägivald.

"Mis asja?!" sõnas Sayer kergitades enda kulme, "sa tead väga hästi, et mul on olnud kaks tüdruksõpra - Britt ja Liz. Ma olin enne Lizardiga käimist tükk aega vaba. Nii et ära tule mulle ütlema nagu sul ei oleks olnud võimalust seda mulle öelda," lausus Say pahaselt. Jah, tal olid mõned üheöösuhted, aga viimasel ajal on ta pigem otsinud püsivamat suhet.

"Sa oled mu parimsõber, Sayer, kuidas ma oleks pidanud tulema sinu juurde ja ütlema, et tead tüüp ma olen sinusse armunud," turtsatas Alex, viies silmad eemale ning püüdes eemale astuda, kuid noormees hoidis teda kindlalt paigal.

"Just täpselt nii sa oleksidki pidanud tegema," sõnas Sayer vastu, lastes tüdrukust lahti kui too tahtis temast eemalduda. "Sa lihtsalt vaatasid pealt, kuidas ma olen teiste tüdrukutega? Kas sa tõesti naudid endale haiget tegemist?" küsis noormees hämmeldunult. Kui Alexil on tema vastu juba pikemat aega tunded olnud, siis on ju Say käitunud täieliku tõprana.

Alex astus sammukese tagasi, kõndides mõned sammud eemale ja toetades end vastu seina, mis oli mõnusalt külm. See aitas tüdrukul omad mõtted kokku koguda ning moodustada normaalsed laused. "Ma pole kunagi varem olnud armunud Sayer, seega olid need tunded minu jaoks võõrad ning kust kohast oleksin ma siis pidanud teadma, et need on sellised tunded. Pealegi kartsin ma kaotada enda parimat sõpra," astus Alex seinast eemale, pöörates enda rohelised silmad tagasi Sayerile.

"Ja mida mina nüüd tegema peaks? Käituma edasi nii nagu midagi ei oleks juhtunud?" küsis Sayer, asetades käed puusa ning silmitsedes ainiti Alexit. "Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea.....ma vajan aega, et selle üle mõelda," ohkas noormees ning tõmbas kätega üle näo. Tal oli korraga tunne nagu ei teaks ta midagi. Kõik valgus just kui korraga laiali, leidmata õiget suunda. Ta ei olnud enam isegi kindel ise enda tunnetes.

"See on sinu otsus. Kuid hetkel vist oleks kõige parem tõesti sedasi talitleda," lausus Alex käed rinnal risti surudes, hoides pilku Sayeril. Kui tüdruk oleks teadnud, et noormees tõesti kohale ilmub, siis poleks ta elusees seda laulu laulnud ning kõik oleks täpselt nii nagu oli ennem.

Sayer noogutas. Tema sõnad olid kõik otsas ja ta ei osanud midagi öelda. Mida ta saakski öelda. Kõik oli juba selge. Alexil olid tema vastu tunded ja ta pidi otsustama, kas ta vastab neile või üritab edasi olla tema sõber, teades sama et neiu armastab teda. Seda oli lihtsalt liiga palju. "Ma lähen," sõnas Say, "sa peaksid veel siia jääma. Sul läks hästi, võibolla võidad midagi," lausus noormees üsna emotsioonitult ning keeras ringi, surudes käed taskusse ning jalutades minema.

Alex ei lausunud pikalt sõnakestki, näris vaid närviliselt enda alahuult. Sayeri sõnade järel tõstis ta enda silmad noormehele ning noogutas kergelt. Jälginud kuti eemalduvat selga ohkas Alex valjult, sõimates iseenda valjult läbi. Kuidas ta suutis kõik just praegust ära rikkuda? Andnud tugeva löögi lähedal oleva tünni pihta, kukkus see ümber ning neidis kõndis tagasi sisse, jäädes ootama, mis edasi saab.

Sierra oli tagasi Tree Hilli jõudnud alles kolm päeva tagasi. Tema vanemad olid kooliga asjad selgeks rääkinud ning neidis pidi taas kooli asuma uuel aastal. Põhjus oli selles, et tema Inglimaa õppekava oli Ameerika omast ees pool natuke. Nii otsustatigi anda talle aega sisseelamiseks. Tüdruk oli kõik päevad veetnud kodus asju lahti pakkides ja vanematega suheldes. Natuke võõrastav oli taas nendega sama katuse all elada, kuigi nüüd mõistsid nad teineteist palju paremini ja kodus oli lausa rõõm olla. Sierra oli muutunud ja seda võis igaüks öelda. Sellest võis rääkida isegi tema punane pea ja tätoveeringud.
Sierra astus natuke kõhklevalt TRICi, sest ei olnud siin siiski aasta aega käinud. Rahvas tundus alguses võõras, kuid mida enam ta ringi vaatas, seda enam märkas ta tuttavaid nägusi. Mõned pead pöördusid temale, kuid keegi ei tulnud teda otseselt kõnetama. Seega seadis Mel enda sammud baarileti juurde. Kui aasta tagasi oleks ta endale midagi kanget tellinud, siis täna tellis ta endale tavalise viinamarjamahla. Saanud selle kätte, pööras ta end näoga lava poole, kuulates huviga hetkel laulvat neidu.

Välimus. Juuksed punased.

Jason ilmus TRIC'si otse töölt, olles veetnud seal terve oma vaba päeva. Siia ilmus ta ka vaid meeskonnaliikmete palvel, kes tulid siia pigem lootuses midagi keelatud juua kui kuulata algajaid staare. Jas jõudis kohale Alexi viimaseks esituseks, saades kinnitust, et see neiu pole ainult tark, ilus ja hea käega joonistaja vaid ka imeline laulja. Pikalt seisis noormees ukse juures, toetades end vastu posti ja kuulates uut esinejat kuni tema silmapiirile ilmus tuttav tüdruk. Jason muigas kergelt, lükates end eemale ja kõndides plika juurde. "Tervist, võõras, pole sind ammu siin pool maailma näinud," potsatas ta Sierra kõrvale istuma.

Sierra oli siia küll tõesti muusikat kuulama tulnud. Oleks ta sellest üritusest varem teada saanud, oleks ta ilmselt ka osalenud, aga see langes ära. Nüüd kuulus muusikale suur osa tema elust. Vaevalt siin olijatest keegi tema häälest üldse midagi teab. Tree Hillis ei ole ta kunagi laulnud. See oli justkui tema salajane hobi. "Aasta on pikk aeg," sõnas Sierra kui kellegi hääl teda kõnetas. Tema pilk oli suunatud lavale, kuid pöördus siis aeglaselt Jasonile. "Samas pean ma möönma, et ega keegi Tree Hillist mulle just meeleheitlikult kirju ja telefonikõnesi ei saatnud. Nii et, ilmselt oli 'igatsus' vastastikune," rääkis tüdruk, lükates käe hetkeks enda punastesse juustesse.

Jason nogutas kergelt. Sierra kadus tookord nii ootamatult, mis oli allikaks ka paljudele kõlakatele, mis tüdrukuga võis juhtuda. "Ega sa just eriti ei öelnud ka kõvasti, et sa meist veel midagi kuulda tahad. Paljud arvasid, et sa jäädki sinna. Loomulikult oli ka teisi variante õhus liikumas," sõnas Jas Sierrale, pöörates enda rohelised silmad baarmanile, tellides endale ühe karastusjoogi.

"Teisi variante???" kergitas Sierra enda kulme. Teda täitsa huvitas, milline on Tree Hilli noorte fantaasia. Millegi pärast arvas ta, et sealt ei tule midagi head. Kuigi arvatavasti teda ei kõigutaks see enam sugugi. "Noh, eks mul oligi plaanis sinna jääda ja seal lõpetada, aga vanemad hakkasid kisa lööma, et nad enda tütrest enam midagi ei tea. Seega olen ma tagasi. Kas pole mitte tore?" esitas neidis retoorilise küsimuse, lastes näole lõbusa naeratuse, ennem kui selle klaasiga varjas.