Our place

"Suudan ikka, aga sellisele ilmselgele õrritamisele on raske vastupanna," muigas Daniel õrnalt, nautides Lizzie poolt saadud õrna musi järel mõjusid, tõustes ise ka peagi püsti. Aidanud tüdrukul asju kokku panna, rullis Dan kokku ka kaks magamiskotti, asetades need korvi kõrvale.

"Harju sellega," muigas tüdruk, visates koopale veel ühe kiire pilgu, et veenduda selles, et nad on kõik kaasa võtnud. "Sa tead ju, et kui ma Sayeriga ära räägin võime me 24/7 koos olla. Nii, et kannata," sõnas Lizza ning jalutas poisi juurde tagasi, jäädes tema ette seisma, käed teksade tagataskus.

"Ma tean," lausus Daniel vaikselt, suul õrn naeratus kui ta jälgis enda ees seisvat neidu. Ta asetas enda käed õrnalt tüdruku puusadele, kinkides tema huultele pehme suudluse. "Me peaksime minema hakkama, ennem kui su vend kavatseb mind maha lüüa oma pisikese õe ärakasutamise pärast ja sind eluks ajaks süüdimatuks tunnistab," sõnas Nathan silmi Lizardilt pööramata.

Lizard muigas õrnalt ning noogutas, sulgedes hetkeks silmad, kuid juba järgmiselt hetkel olid need avatud. "Aga lähme siis," sõnas neiu ning liikus sujuvalt praktiliselt tühja toidukorvi juurde, mille endale kätte tõstis. Seega jäid magamiskotid poisile. Vaadanud hetkeks üle õla Danieli poole, hammustas ta huulde ning liikus välja rannale, kus oli võrreldes õhtuga palju tuule vaiksem.

Mõlemad magamiskotid enda õlale visanud, kõndis Daniel Lizardi järel rannale ning sealt edasi rajakese juurde, mida mööda sai uuesti ülesse aasale. Nende paigake oli see siin. Seda oli see aastaid tagasi ning on ka endiselt. Loodetavasti ka jääb.

Kui nad mööda rada ülesse jalutasid, vaatas Lizard vahepeal jälle alla ranna poole justkui soovides seda kõike jälle enda mällu talletada ja sinna pikemaks ajaks jätta. Ilmselt ei tule nad siia nii pea tagasi, kuid vähemalt on neil koht, mida nad saavad kutsuda 'oma kohaks'. Kui nad ülesse jõudsid ja mööda aasa metsa ja parkla poole tagasi liikusid, otsis Liz ülesse Danieli käe ning põimis enda sõrmed tema omadega.

Viinud enda silmad nende põimitud sõrmedelt Lizardile, naeratas Daniel õrnalt, tõmmates tüdruku vastu enda külge, kinkides tüdruku pealaele suudluse. Jõudnud peagi autoni, avas Dan selle uksed ning pani kaks magamiskotti koos Lizandra käes olevate asjadega tagaistmele. Nagu džentelmen lasi Nathan Lizi esimesena autosse, istudes peagi tema kõrvale. Masinale hääled sisse löönud, pööras ta ringi ning võttis suuna maantee poole. "Polnud kõige hullem õhtu?" kergitas Dan muiates kulmi, silmad neidisele pööratud.

Lizard muigas ning vaatas kergelt õhetades noormehe poole. Ta ei osanud midagi selle peale öelda. "Polnud viga, jah," lausus tüdruk justkui oleks õhtu olnud täiesti tavaline ja sobis kah kuidagi moodi. Kuid ilmselgelt oli see kõik vastupidi. "Tegelikult mulle meeldis see...kõik väga," sõnas Liz ning hammustas endale alahuulde.

Mõistnud peagi, miks Lizard punastama hakkas, turtsatas Daniel kergelt, vangutades pead. Ometigi oli tore kuulda, et neidisele õhtu meeldis. "Sa suudad mind siiani üllatada, Lizard," naeratas Nathan, silmad neidisele suunatud, kuigi jõudes maantee äärde, pöördusid noormehe silmad teele kui ta pani sisse suuna ja pööras linna poole. Tee möödus kiirelt, taustaks 80ndate rokk muusika ning peagi peatus auto Lizardi ja Joe kortermaja ees. "Varsti näeme," sõnas Daniel, pruunid silmad neidisele pööratud, kinkides talle õrna suudluse. Saatnud Lizandra silmadega ukseni, pani Nate käigu sisse ja sõitis peagi edasi. Ta peab üle kontrollima, kas tema must ülikond läheb talle veel selga.

LÕPP