Our place

"Mkm," raputas Lizza pead. Tuli andis piisavalt sooja ning pealegi istus Daniel tema sellel küljel, kust poolt tuul tuli. Seega igati soe. "Eriline on üllatus siis kui see õnnestub ja täppi läheb. Vastasel juhul on natuke nigel seis," muigas Lizandra. Tema üritab alati teha õnneliku näo pähe kui kingituse saab, isegi kui see talle ei meeldi. Siis ei ole vähemalt ohtu kellegi tundeid riivata.

Daniel muigas vaid kergelt, toetades enda lõua uuesti vastu Lizandra pea lage, sulgedes silmad. Vastu selga puhkuv tuul ei häirinud teda enam nii võrd kui ennist, kuigi see oli jahe ja talve maitseline. Mõeldes talvele, meenus Danile ka tõsiasi, et siis peab ta tegema lõpp arved gängiga, mis tähendab selle laiali saatmist ja likvideerimist. Loodetavasti lõppeb see edukalt, kuigi alati on võimalus, et midagi läheb nihu.

Ka Lizza sulges vaikselt enda silmad, kuulates merd ja Danieli tasast hingamist, mille tagajärjel tema rindkere tõusis ja langes. Tõmmanud magamiskoti tihedalt enda ümber, hingas ta rahulikult. Mõnus ja turvaline oli olla. Need mõtted, mis Danieli peas tiirlesid, need neiuni ei jõudnud. Tänu sellele sai ta rahulikult unne suikuda.

Nathan võpatas kergelt, ärgates ülesse enda hetkelisest uinakust. Laskudes rohkem sellili, hoides Lizandrat kindlalt enda kaisus, pani Dan ühe käe pea alla ning teise ümber neidise. Tema suul oli kerge naeratus kui ta jälgis neidist, kes magas rahulikult.

Lizza oli tõesti rahulikku unne vajunud, kui Nathan enda asendit muutis, kohendas tüdruk end vaid natukene, et tal mugavam oleks. Tema üks käsi puhkas noormehe rinnal ja teine oli ümber tema ühe õla. Külma ta absoluutselt ei tundnud.

Daniel viis enda pilgu hetkeks ümbrusele, jälgides merepoolt tulevaid pilvi, mis lubasid vaid vihma. Tõusnud ettevaatlikult ülesse, võttis ta Lizandra koos magamiskotiga endale sülle ja viis nad kahekesi koopasse, pannes teise magamiskoti peale, et pehmem oleks. Käinud veel hetkeks lõkke juures, võttis ta toidukorvi ja kõik nende sinna jäänud asjad, minnes tagasi koopasse. Asjad lapikule kivile pannud, võttis ta seljast enda niiske tagi, pugedes Lizzie kõrvale magamiskotti. Ühe käe pea alla pannud, jälgisid noormehe silmad neidise nägu, lükates tema näolt juuksesalgu ja kinkides õrna suudluse tema laubale.

Liz oli juba liiga sügavas unes, et tunda seda sahmerdamist ja liikumist enda ümber. Samuti oli ta muretu vihma üle. Ta viibis enda mõnusas unenäos ja nautis seda täielikult. Ta ei olnud juba ammu nii rahulikult maganud. Ta magas justkui tasa kõik need magamata ööd, mis ta vahepeal üleval oli olnud.

Daniel muigas vaid kergelt kui jälgis Lizardit, kes magas just kui väikene armas lapseke. Enda käe ümber neidise piha pannud, sulges ka noormees peagi silmad, püüdes magada. Tallegi kuluks kerge uni ära. Ometigi oli tal selja taga raske päev.

* Hommikul *

Käsi kindlalt ümber Lizardi piha, magas Daniel põhimõtteliselt samas asendis, suul õrn muie ning nina neidise juustes. Need lõhnasid kergelt suve järgi, vähemalt Nathani jaoks, mis tõttu ei lasknud ta kordagi tüdrukut lahti nende tundide jooksul.

Kuna Liz oli magama jäänud tunduvalt varem, siis avas ta ka enda silmad tunduvalt varem. Alguses ei tajunud ta ära, kus nad on, kuid siis märkas ta koopasuust avanevat randa. Ta muigas kergelt ning liigutas enda pead nii palju, et sai noormeest vaadata. Armas. Kuna ta ei soovinud Danielit ülesse äratada, siis ta püsis liikumatult edasi.

Tundes, kuidas Lizandra kiharad tema nina kõditavad, liigutas Daniel ennast hetkeks, sügades enda ninaotsa. Tema silmad veel ei avanenud, arvatavasti püsivad need suletuna veel pikemat aega. Miks ta peakski üles tõusma? Tema kõrval on maailma kõige ilusam tüdruk, kellega ta veetis kvaliteetaega ning tal oli soe.

Lizza muigas kergelt kui Daniel enda nina sügas ning ta oleks ilmselt naerma hakanud, kui ei oleks kätt enda suule vajutanud. "Daniel," ütles ta laulval toonil noormehe nime talle kõrva. Liz oli alati kannatamatu kui tema esimesena ärkas ja teised veel magasid. "Wake uup," sõnas ta sosinal.

Daniel kuulis Lizardi sõnu, kuid ta ei tahtnud veel ärgata. Liiga mugav oli olla. Enda haaret neidise piha ümber kindlustanud, hoidis ta plikat kindlalt enda vastas, tundes samas end näo vastas pehmeid kihareid.

Lizza asetas enda kaks sõrme noormehe käele, mis ümber tema oli ning hakkas seal nendega aina kõrgemale jalutam kuni õlani välja jõudis. Sinna kohta jättis ta kerge musi. "Rise and shine," sõnas ta muiates, "mul on kõht tühi," lausus ta korraga, lootes, et Nathan ajab end püsti.

Daniel muigas kergelt kui tundis Lizandra huuli enda õlal. Neidise sõnade peale, avas Nathan enda silmad, jälgides tüdrukut. "Mina ka," lausus ta kavalalt naeratades, olles korraga neidise peal, kuid ei toetanud enda keharaskust neidise peale. "Aga mitte söögi järele," jätkas ta, surudes enda huuled neidise kaelale, liikudes vaikselt kõrgemale.

"Daniel," hakkas tüdruk naerma kui poiss korraga tema peal oli ja tema kaela suudles. Isegi kergelt kõdi oli. "Ära tee," suutis ta läbi lõbusa naeru öelda, lükates poisi õrnalt eemale. "Mul on päriselt ka kõht tühi," muigas Lizza ning justkui tellitult tegi tema kõht häält, "näed isegi tema kaebab," osutas tüdruk oma kõhule.