Our place

Lizard jälgis õrna muigega noormeest, kui too lasanjet sõi. Tundus, et õhtul ei olnud nad toitu eriliselt hävitanud. Ja ilmselt just sellepärast oli neidis ülimalt näljane. Ta sõi vaikides veel lasanjet, ulatades peagi ka Danielile uue suutäie. "Ära sa ainult ära harju, et ma sind niimoodi söötma hakkan," tutrtsatas Liz lõbusalt.

"Miks mitte? Isegi kümnetärni hotell ei suuda sellist luksust lubada," muigas Daniel lõbusalt, võttes järjekordse ampsu, seda aeglaselt mäludes. Noormehe silmad püsisid liikumatult Lizandral, püüdes talletada seda momenti.

"Oh, sind laiskvorsti küll," vangutas näitsik enda pead, võttes vahelduseks ka endale ühe suutäie ennem kui kahvli taas noormehe poole pööras. "Kuule, mis su lemmiksöök üldse on?" küsis Liz korraga. Need pisiasjad olid ka tähtsad ja pealegi tahtis tüdruk seda lihtsalt teada.

Võtnud veel ühe suutäie, mälus Daniel selle korralikult läbi, pühendades seejärel enda ajurakukesed küsimusele, mis Lizard talle esitas. Lemmiksöök? "Ma pole eriti valiv söögi osas, aga lemmiksöök kui selline, siis ma ütleksin, et jäätis," naeratas noormees võidukalt kui sai viimaks mõtted kokku panna.

"Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud," muigas Lizza jagades veel alles jäänud lasanje tüki pooleks, ühe pistis endale suhu ja teise andis noormehele ja karp oligi tühi. "Mis nüüd?" küsis tüdruk kui oli suutäie kenasti alla neelanud ja enda rohelised silmad Danielile viinud. Hetke püsis ta paigal, kuid siis ajas ta end püsti. Roninud magamiskotist välja tõmbas ta endale teksad jalga ning kampsuni valge särgi peale, istudes siis poisi kõrvale magamiskotile.

Daniel vaatas teeseldud mossis näoga tühja topsikut, pöörates enda tumedad silmad seejärel Lizandrale. Noormees jälgis tähelepanelikult neidist kui viimane endale rohkem hilpe selga tõmbas. Lasknud vahepeal sellili, muigas Dan kergelt kui Liz tagasi tema kõrvale istus. "Noh meil on alles üks õun ja natukene šokolaadi, aga kui need on otsas ja sa tahad süüa, siis on küll jama," lausus ta.

"Mkm, minu kõht on nüüd küll täis," raputas Lizza pead, vaadates poisi poole ning lastes ka ennast sellili, silmad vaatamas koopa lage. Kuidagi rahulik ja hea oli olla. Mitte kuskile ei olnud kiiret. Otsinud ülesse Danieli käe, põimis ta enda sõrmed tema omadega kokku, keerates enda pea ühele küljele, jäädes nii poisi profiili silmitsema.

Jälgides pikka aega koopalage, pöördusid Danieli silmad peagi samuti Lizardile, silmitsedes neidist naeratades. "Leiad midagi huvitavat?" turtsatas noormees, keerates ennast küllili - üks käsi pead all ja teine mängimas neidise sõrmedega, mis tundusid nii pisikesed ja peenikesed võrreldes Nathani kämblaga.

"Jaaa," venitas Lizza, "ma imetlen praegu neandertaallaste kunsti. Me kasutame siiski nende kodu hetkel," sõnas tüdruk tõsiselt, rääkides poisile seda, mis suhu tuli. Danieliga võis sellist lolli ja mõttetut juttu ajada. See tegigi neist nemad. "Aga tegelikult peaksin ma enda koju liikuma," teatas tüdruk, kuid ei teinud selle jaoks ainsatki liigutust.

Daniel muigas kergelt, tõstes silmad Lizardi sõrmedelt tema silmadele, neid pikalt jälgides. "Tõesti? Ei paista küll sedasi hetkel," sõnas ta naeratades, pöörates enda silmad peagi koopa laele kui noormees end uuesti sellili keeras. "Samas peaksin ma su siiski peagi tagasi koju viima, ennem kui su vend mulle sinu suhtes lähenemiskeelu hangib ja sinu igaveseks koju lukustab," turtsatas Dan kergelt, pruunid silmad uuesti Lizardile pöördunud.

Lizard turtsatas, "see kõlab juba nagu Romeo ja Julia," muigas tüdruk, vaadates poisile otsa. Samas olid tema sõnad vägagi tõesed. Nad peaksid liikuma hakkama. Liz keeras end poisi poolsele küljele ning andis talle ühe magusa suudluse, "lähme," sõnas ta peaaegu sosinal. "Aeg on muinasjutust lahkuda," lisas ta tasaselt Danielile kõrva.[/color]

"Peaaegu," muigas Daniel kergelt, saades järgmine hetk magusa suudluse osaliseks, mis jäi tema jaoks liiga lühikeseks, mis tõttu ignoreerides neidise sõnu, tõmbas ta tüdruku endale lähemale suudeldes teda. Mõlemad käed neidise puusadel, ei tahtnud Daniel sellest hetkest veel lahkuda.

Noormehe edasine käitumine oli neiule natuke ootamatu, kuid kohe kindlasti mitte vastumeelne. Lizard suudles poissi, kuid ka muigas samal ajal. Tundus, et nad ei jõuagi sealt kunagi koju. Tüdrukul poleks selle vastu midagi, kuid miski tema sees käskis mitte väga kaua viivitada. Kuigi ilmselt Joe juba teab kellega ta on. "Dan, me tõesti peame minema," pomises tüdruk, kui eemaldas enda huuled poisi omadest vaid paari millimeetri võrra.

"Kahjuks sul on õigus, kuigi siia jäämine ning eelneva tegevuse jätkamine on liiga ahvatlev, eriti kui sa veel nii lähedal oled ja lausa õrritad," muigas Daniel, jälgides Lizardi silmi, suudelnud tema huuli veel hetkeks, tõusis Nathan siiski peagi istukile, neidise samuti istukile tõmmates.

"Said korraks maitse suhu ja nüüd ei suuda enam ilma. Ega siis korraga nii palju ka ei saa," sõnas Lizard, hoides meelega enda nägu võimalikult lähedal Danieli näole. Lõbusalt muiates andis ta poisile veel ühe musi ning ajas end siis püsti, hakates asju kokku korjama.