Our place

Oli möödas kaks päeva Nathani ja Lizardi viimasest kohtumisest ning sellest ajast saadik on noormees pidevalt mõelnud, kuhu tüdruk viia. Ükski koht ei tundunud piisavalt hea ega vääriline, et selline eriline tüdruk sinna viia. Viimaks, kõigest viis minutit enne korterist lahkumist oli suutnud Dan selle välja mõelda.

Kunagi ammu kui nad olid veel nooremad, lapsed, siis nad veetsid aega rannas, kuid mitte põhirannapiirkonnas, vaid eemal. Nad avastasid vaikse sopikese väikese koopaga kaljus, kohe peale liivase ranna lõppu, kus algas kaljune piirkond, mille taga laius uuesti liivane rand. Kuid keegi polnud kunagi püüdnud neid kivi mühakaid ületada, peale nende kahe.

Visanud piknikukorvi musta Mustangi tagumisele istmele, avas Nathan juhiukse, vajudes istmele. Võtmed süütesse pannud, pani ta mootori tööle. Tema vanakene, keda ta on aastaid putitanud garaažis, nurrus ilusti, võttes kohalt kohe kui noormees gaasi vajutas. Uurinud ennem Joe'lt järgi, mis kell Lizandral tunnid lõppevad, seadis Nathan nüüd auto kooli poole. Võtnud aega kindla varuga, peatus auto kooliparklas 10 minutit enne tundide lõppu. Süüte välja keeranud, astus noormees autost välja. Mõnda aega seisis ta niisama, toetades vastu autot, jälgides tuttavat hoonet ja oodates kella, kuid peagi istus ta kapotile, visates ennast sellili ja jälgides taevast. Sügise kohta oli ilm suurepärane - soe, tuulevaikne, päikseline ja selge.

OT: outfit - Lizardile[/size]

Need kaks päeva oli Lizza viibinud just kui kusagil pilvedel. Öösel ei saanud ta rahulikult magada ja koolis läksid mõtted kogu aeg uitama. Ta lihtsalt ei suutnud asjasse keskenduda. Siiski oli ta võimeline enda tööd korralike hinnetega lõpetada. Sayerile ei olnud ta endiselt midagi öelnud, sest ta lihtsalt ei suutnud ja ta ei leidnud kunagi õiget aega, et seda teha. Samas oli ta kindel, et mida kauem ta viivitab seda hullemaks see uudis paisub. Tema jalgealune Sayeri juures oli kergelt öeldes tuline.

Ühiskonna õpetaja oli lasnud klassi vabaks viis minutit enne kella. Lizard lahkus klassist üsna esimeste seas. Muidu oleks ta ilmselt koju läinud koos Sayeriga, aga kuna viimane oli eile õhtuses vahetuses, siis täna ta kooli ei jõudnud. Lizza käis enda kapi juures, vahetas õpikuid ning lahkus siis koolimajast.

Lizard sammus mõnda aea mõtlikult, pilk enda ees maas, kuid korraga viis ta enda rohelised silmad mööda parklat ringi käima, kuni ta silmad leidsid Danieli. Ta süda tegi peaaegu et hüppe. Automaatselt korraks enda seljatagust uurinud, läks ta joostes noormehe juurde. "Hello, handsome. Vabal ajal peesitadki autode kapottide peal?" turtsatas Lizza, lükates kõik enda juuksed ühele küljele.

Välimus

Avanud ühe silma, jälgis Daniel Lizardit, kes oli autoni jõudnud. "Ainult siis kui ma pean ootama tüdrukute järel, kes käivad endiselt koolis," muigas noormees kergelt. Sulgenud silma, et hetk hiljem mõlemad avada, tõusis ta istukile, libistades end kapotilt maha. "Nii, oled sa valmis?" küsis Nate, seistes tüdruku ees, silmitsedes teda tähelepanelikult.

"Kas ma kuulen su hääles norimist?" küsis Lizza samuti kergelt muiates, "mul on veel praktiliselt kaks aastat käia, harju ära," lisas tüdruk, asetades käed rinnale risti ning silmitsedes noormeest, kes oli temast kolm-neli aastat vanem. Aga armastus ei küsi ju vanust. Vähemalt nii räägitakse. "Khm, ma ei saa valmis olla millekski milleks ma ei tea milleks ma valmis pean olema," sõnas Lizard enda arvates vägagi loogilise lausa. "Aga jah, me võime minna," noogutas Lizza. Rahvas hakkas juba koolimajast väljuma ja tal ei olnud vaja ülelligseid silmi ja kõrvu.

Daniel muigas kergelt. Võtnud Lizardi seljakoti, visates selle Mustangi tagumisele istmele, lükates neidise kõrvalistuja ukse juurde, avades selle. "Seda parem, sest tegemist on väikese üllatusega," sõnas Nate naeratades, jälgides Lizi. Noormees teadis, et neidis ei taha, et neid kahte koos nähtakse, vähemalt mitte veel, mis tõttu püüdis Dan siit võimalikult kiirelt ka kaduda.

Liz pööritas kergelt noormehe sõnade peale enda silmi, "ja olgu see siis hea üllatus," sõnas tüdruk istudes kõrvalistuja kohale ning tõmmates endale turvavöö peale. Ta urgitses taskust välja enda mobiili ning lülitas selle välja. Alati saab öelda ju, et aku sai tühjaks.

Naeratanud kergelt, sulges Nathan Lizi järel ukse. Kõndinud juhi ukse juurde, avas ta selle, vajudes mugavalt istmele. Amatuurlaualt enda pollari stiilis päikeseprillid võtnud, pani ta need ette. Nii on mugavam sõita kui päike pidevalt sind ei pimesta. "Usu mind, sulle meeldib see," sõnas ta enesekindlalt naeratades, pöörates silmad Lizile. Keeranud süütest auto tööle, hakkas mängima raadios ka üks Nickelbacki vanematest lugudest.

Kuuldes noormehe hääles piisavalt enesekindlust ta isegi uskus seda. Vaevalt Daniel talle mingit magedat üllatust teeks. Üldiselt Lizzale ei meeldi üllatused, kui need just eriti head ei ole. "Wow, Nickelback. Sellega on küll palju mälestusi," hüüatas Lizard kui raadios käiva laulu koheselt ära tundis. Head ajad.

Daniel noogutas kergelt, keerates muusika valjemaks. "Seda küll. Ometigi pole nad sugugi halvemaks muutunud ajaga," pöördusid noormehe silmad hetkeks Lizile, seejärel tagasi teele. Keeranud parklast välja, võttis noormees suuna linnast välja. Ta oli eelmine aasta avastanud hea kõrvalise tee, mis viib suht lähedale nende sihtkohta. Ainult 10 minutit jalutamist läbi väikese metsatuka ja üle lagendiku.

"Nickelback ei aegu kunagi. Vähemalt mitte minu jaoks," sõnas Lizza kindlalt, lauldes laulule kaasa kuigi ega tema lauluhääl nüüd väga kiita ka ei olnud, aga see ei olnud ka midagi nii hullu, et kõrvad peaks kinni panema. "Mis sa tegid need paar päeva siis?" uuris Liz.

"Nad teevad head muusikat, selle vastu ma ei vaidle, kuid on ka bände, kes tegutsesid 70datel ja on endiselt moes," pöördusid Daniel silmad hetkeks uuesti Lizandrale, jälgides peagi uuesti teed. Ta ei tahtnud õiget ära sõitu maha magada. "Külastasin paari tuttavat ning mõnda ülikooli Californias, New Yorkis ja Miamis," lausus Nate kergel õla kehitusel. Ta jäi tookord mõtlema neidise sõnade peale, et peale selle jama lõppu minna ülikooli ja alustada normaalse eluga.

"Kindlasti, on sul mulle mõni hea näide tuua, et ma saaksin enda muusikakogu täiendada," uuris Lizza sõbraliku naeratusega. Daniel kuulas alati teistest erinevat, aga samas lahedat muusikat. Liz oli tänu temale mitmeid häid bände arvastanud. "Päriselt? See on lahe, et sa ülikooli kaalud minna," sõnas Lizard ausalt. Tal oli lausa hea meel neid sõnu kuulda, "milline sulle siis kõige rohkem meeldis?" uuris Lizard. Ta eu välistanud võimalust koos poisiga õppima minna, aga selleks oli tal vaja teada, kuhu Dan üldse plaanib minna.

"Noh näiteks Nirvana või Red Hot Chillipeppers. Mõlemad alustasid 70.ndadel, kuid endiselt on nende järgi suur nõudlus. Samuti ka AC-DC, solisti ei oska laulda, peab küll viisi, aga nad teevad head muusikat ja rahvale lähevad nad peale," ühe käega roolist kinni hoidnud, toetas Nathan teise küünarnukiga vastu küljeukse klaasi, sasides kergelt enda juukseid. Märganud peagi õiget teeotsa, aeglustas Dan, lülitas sisse suuna ning keeras metsa vahele. "USC - University of Southern California. Neil on hea õppekava ning suurepärane ka töötavale inimesele. Sullegi meeldiks seal - neil on hea meditsiiniline õppekava," pöördusid noormehe silmad Lizandrale.

"ACDC't olen ma isegi kuulanud, aga teisi mitte nii väga. Ma olen neist kuulnud, aga mitte kuulanud. Sa pead mind muusika vallas harima," sõnas Lizard muiates, viies pilgu Danielile, kes armsalt enda juukseid sasis. "Sa vaatasid ka selle järgi?" imestas tüdruk, kuid see meeldis talle, et noormees ka sellele oli mõelnud. "Californias oleks täitsa tore vahelduseks elada," tunnistas Liz, pealegi jäi ju lõuna poole ka San Fransisco ja Los Angeles, mida Liz on alati tahtnud külastada. "Kas sul on muidu ülikooli jaoks raha koos?" küsis Lizza natuke ebameeldiva küsimuse. Temale oli vanaisa juba ammu teinud ülikoolikonto, kuhu iga aasta raha peale tuli.

"Seda küll, sest kõik, mida tehti eelmine sajand pole igav ballaad ballaadi järel või klubi muusika," turtsatas Nathan. Nüüdseks mõlemad käed roolil, lükkas noormees prillid enda ninalt pea laele, jälgides teed. Peagi jäi auto seisma ning noormees keeras süüte välja. "Juhtus jah kuidagi nii. Ning siis sain ma ka mõned brožüürid," pööras Nate enda pruunid silmad Lizzile, "Arvatavasti saan ma stipendiumi, sest keskkooli lõpetasin ma siiski päris heada tulemustega ning ega ma gängi ainult tahtejõuga üleval pea. Me teeme sageli äri ka teistega, teenides päris head kasumit ning osa sellest olen ma enda jaoks ka kõrvale pannud sellisteks puhkudeks."