Our place

"Sa mõnule siin, ma tulen kohe tagasi," naeratas Daniel kergelt, tõustes istukile ja seejärel püsti. Haaranud enda püksid, mis olid selle ajaga peaaegu juba täielikult ära kuivanud, tõmbas ta need endale jalga, ajades peale ka särgi ja tagi.

Liz tahtis juba protestima hakata hakata, kuid Daniel kadus liiga kiiresti tema kõrvalt ära. Koheselt tundis näitsik, kuidas külm ligi tikub. Seega upitas ta end valge särgini, mis tal ennem kampsuni all olnud oli. Kampsun oli endiselt märg, kuid särk juba kuiv. Ta tõmbas endale selga kuiva pesu ning valge särgi. Teised asjad asetas ta kivile kuivama. Samuti tõi ta kohale teise magamiskoti ja toidukorvi. Pärast seda puges ta kiiresti jälle magamiskotti.

Teades seda metsa hästi, leidis Daniel kiirelt ülesse kohad, kus vedeles suuri kuivanud maha langenud puu oksi. Murdnud enam vähem ühe suurused pulgad, kuhjas ta endale suure hunniku sülle, astudes tagasi laagriplatsi. Puud lõkke kõrvale maha pannud, pühkis ta puhtaks enda tagi, viies seejärel silmad Lizandrale. Ta muigas kergelt, visates seejärel mõned suuremad puud tulle.

Lizza ootas Danielit vaikselt, kuulates lainete mäslevaid hüüdeid ning tuule õrna vingumist. Ta urgitses korvist välja karbi puuvilja salatiga ning pistis endale suhu ühe kiivi tüki. See oli nämma. Kui noormees viimaks puudega tagasi jõudis, vaatas ta teda muiates. "Täitsa metsamees valmis, jah," turtsatas ta lõbusalt pistes endale uue puuvilja tüki suhu.

Daniel tegi muiates Lizandra märkuse peale nägusid, istudes peagi tema kõrvale maha. "Ning kes sina siis meil sellisel juhul oled?" kergitas ta kulme, võttes neidise käes olevast karbist ühe viinamarja, pistes selle endale suhu.

"Ma olen tavaline westside'i rebel," lausus Lizard pärast hetkelist mõttepausi. Tema näole ilmus lõbus naeratus. Uue tüki endale suhu pannud, vaatas ta nende ees põlevat lõket, mis nüüd palju rohkem sooja andis. Libistanud enda käe ümber Danile, toetas ta enda pea tema õlale.

"Ma vaatan, et sulle meeldib ikka minu kaisus olla. Just kui üks väike parasiit, kes ei saa üksinda hakkama," muigas Daniel õrnalt, toetades end ühe käega, teisega lükates Lizandra tumedad juuksed neidise teisele õlale, et saaks segamatult tüdrukut imetleda.

"Täpselt nii," sõnas Lizza, pilk tulel. Mõnus oli ju, miks ta peaks tahtma poisist eemale hoida. "Ma kavatsen Sayerile esmaspäeval öelda. Siis ei pea me enam seda kõike varjama. Aga palun ole hea ja ürita temast mõnda aega eemale hoida. Me mõlemad tunneme teda...," lausus Lizard äkitselt. Ta teadis, et peab sellest varem või hiljem Danieliga rääkima. Praegu ei olnud võibolla just kõige parem hetk, aga kuna üldse on selliseks jutuks õige aeg.

"Parem hilja kui mitte kunagi," sõnas Daniel endamisi, hoides silmi leekidel, mis neelasid endasse puuhalge, jättes neist mõne ajapikku järele vaid mustad kestad, mis pudenevad käe vahel tükkideks. "Ma püüan, aga ma ei saa midagi lubada. Tree Hill on väike koht, küllap juhtun ma temaga juhuslikult kokku, just nagu Joe'ga," pöördusid Nathani silmad Lizziele.

"Olgu, aga üritage teineteist siis vähemalt ellu jätta," sõnas Lizza tõsiselt, tõstes enda pea Danieli õlalt ning vaadates talle otsa. Ta armastas Nathanit. Selles oli ta kindel, aga ta hoolis siiski Sayerist kui enda sõbrast isegi kui noormees ei taha teda pärast esmaspäeva enam kunagi näha. "Ja mida Joe sulle huvitavat rääkis?" uuris Liz.

Daniel noogutas kergelt, suul õrn muie. "Eks me püüame," lausus ta, mängides õrnalt neidise juustega. "Midagi erilist. Tahab teha väikese koosviibimise jõuludel - tema sõbrad, sinu sõbrad ja minu sõbrad," kehitas ta kergelt õlgu, toetades enda lõua neidise pealaele, jälgides leeke.

"Tema sõbrad, minu sõbrad ja sinu sõbrad langevad suures osas kokku," sõnas Lizza muiates. Selle vastu ei olnud tal midagi, et istumine nende juures toimuks. See oleks mõnus, üheks õhtuks kõik koos kokku tulla. "Mis sa siis jõuludeks tahad? Ja ära ütle, et mitte midagi," küsis Liz korraga. Jõuludeni oli veel aega küll, aga tüdruk ei tahtnud see aasta enda kingitustega viimasele minutile jääda.

"Mul on olemas kõik, mida ma vähegi soovida oskaksin," muigas Daniel õrnalt, andes neidisele ühe armsa põsemusi, hoides samas tüdrukut kindlalt enda rinnal, kes nautis seda ilmselgelt väga. "Aga üllatusest ma ära ei ütleks," lisas ta peagi.

"Üllatused on alati need kõige raskemad," vingus Lizza. Talle endale ei meeldinud üldse mingeid üllatusi saada, aga teistele teha ta neid võis. Üldse ei meeldinud talle muud tähtpäevad ja pühad kui ainult jõulud. Ja seda ka ainult lume ja rahulikuaja pärast.

"Aga need on ka kõige erilisemad," lausus Daniel enda arust hea vastuväite. Pole olemas ühtegi üllatust, millele inimene reageeriks negatiivselt, noh mõned erandid küll on, aga kingi-üllatused on alati meeldivad. Nathanile meeldib neid teha, kuigi saanud on ta neid vähe. "Ega sul külm pole?" küsis noormees vaikselt Lizandralt, kes oli küll magamiskoti sees, kuid mitte just eriti soojalt riides.