Our place

"Miks mitte?" kergitas Daniel kulme, tõmmates endale lähemale toidukorvi, võttes sealt välja puuviljasalati karbi. Kaane pealt võtnud, võttis noormees sealt ühe viinamarja, libistades sellega mööda neidise huult, ennem kui tema roosakate huulte vahele pani.

"Hommik on, nii vara ei tohi kiusata," sõnas Lizard noormehe küsimuse peale. Kui Nate viimaks liigutama hakkas, arvas tüdruk, et saab nüüd püsti tõusta, kuid selle asemel jätkas Daniel tema kiusamist, aga vähemalt sai ta süüa, kuigi ega üks viinamari nüüd küll asja paremaks ei teinud. "Ma saan aru, et ma olen väike, aga isegi minu hommikusöök ei koosne ühest viinamarjast," turtsatas Lizza kui suu tühjaks oli söönud ja poisile otsa vaatas.

"Hommikul vara? Mulle tundub küll, et peagi on lõuna käes," viis Daniel enda silmad koopast välja ja seejärel tagasi Lizandrale. Võtnud karbist veel ühe viinamarja, pistis ta selle endale suhu. "Õige, sa oled meil ju põhjatu auk, mis sööb kõike ega kaalust juurde ikka ei võta," ohkas Nathan kergelt, maandudes peagi neidise kõrval. Las siis pisikene kasvav organism sööb.

"Sa teed nalja ikka onju? Mis kell on?" küsis Lizard noormehe sõnade peale, mis võitsid, et tegemist on lõunaga. Ta saab kodus sellise peapesu niimoodi. Kui Daniel tema pealt maha ronis, tõusis ta istuli ning hakkas karpi tühjendama, mille ta enda ette tõstis. "Täpselt nii," noogutas Liz Nathani kommentaari peale.

"10.53 kui täpne olla," kookis Daniel enda teksade taskust telefoni, mille ta sai öösel kui Liz juba magas tööle, kuigi kergete tõrgetega. Selle tagasi taskusse surunud, tõusis Nathan istukile, võttes korvist ühe õuna. Selle enda särgi vastu puhtaks nähkinud, vana harjumus, mis teha, haukas ta sellest korraliku ampsu.

Liz peatus poole söömise pealt ning viis enda pilgu Danielile. "Sa ikka tead, et ma olen surmalaps. Onju," lausus tüdruk kerge muigega. Samas ega ta just ei kiirustanud siit ära minna. Siin oli hea rahulik olla, kuulata merd ja Danielit. Lizard jätkas puuvilja salati hävitamisega.

Daniel turtsatas kergelt. Toetades end vasaku käe peale, sõi noormees rahulikult oma õuna, jälgides Lizardit. "Ma ei usu. Pigem laseb Joe su eluks ajaks teovõimetuks tunnistada, et saaks sind enda külge siduda ja silma pidevalt peal hoida," turtsatas Nathan kergelt, suul noriv muie.

"Kuule, ma ei imestaks," raputas Lizard enda pead ning turtsus natuke naerda, "aga tead võibolla jätab ta minu rahule ja tuleb hoopis sinuga rääkima," sõnas tüdruk kavalal ilmel. Samas olid nad mõlemad piisavalt vanad, et ise teada, mis on õige ja mis mitte. Pealegi olid nad mõlemad täiesti kained. Seega ei ole nad midagi halba teinud.

"See on kohe kindlasti vestu, mida ma pikisilmi ootan," turtsatas Nathan irooniliselt, tehes kiirelt õunale lõpu peale. Alles jäänud varre viskas ta eemale liiva sisse. Kõik mis on tehtud orgaanilisest materjalist laguneb ka selleks kunagi. "Soovid veel süüa? Ma arvan, et eilset lasanjet on ka veel tükikene alles," tõstis Dan silmad Lizardile, viies need hetkeks korvi.

Lizza vaatas nüüdseks tühjaks saanud karpi, milles veel mõned minutid tagasi oli olnud salat. Tal oli tunne nagu ta ei oleks sada aastat söönud. Noh, ilmselt sõi ta eile õhtul nii vähe. "Lasanjest ma küll ära ei ütleks, isegi kui see külm on," muigas tüdruk.

Daniel vangutas muiates pead, võttes korvist pool tühja topsi, eemaldades sellelt kaane ja ulatades Lizandrale. "Head isu," sõnas ta, jälgides neidist, kes oli hetkel näljasem kui Aafrika näljahädalised. Tahtmatult pääses noormehe suust kostuma naeruturtsatus.

"Ma tänan," sõnas Lizza, võttes karbi enda kätte. "Ja kahvel?" küsis tüdruk õrna kulmu kergitusega, kuid ajas end siis piisavalt püsti, et korvist endale kahvel võtta. Selle asemel, et tagasi enda endisele kohale istuda, istus ta hoopis poisile sülle, hakates alles jäänud lasanjet hävitama. "Soovid ka?" küsis Lizard, vaadates Danielile otsa.

"Sa oled eriti mugav meil siin," muigas Daniel kergelt kui Lizandra talle sülle istus. Enda käed ümber neidise piha pannud, jälgisid noormehe silmad neidist tähelepanelikult. "Mõned ampsud võiksid mulle ka jätta ning kuna minu käed on hetkel kinni," kehitas Nathan kergelt õlgu, suul magus muie.

"Mhm, tunne nagu kodus," muigas Lizard, pistes uue suutäie endale suhu. Nämma. Tema pilk oli kinnitunud koopaseinale kuni ta tundis endal noormehe pilku. Aeglaselt pöördus ta pea Danieli poole, "suu lahti sellisel juhul," sõnas Liz, tõstes kahvli peale paraja tüki, kergitades kahvlit kuni see oli Nathani suu juures.

Daniel muigas kergelt, avades suu, võttes õrnalt kahvlilt lasanje tüki. Seda aeglaselt ja naudinguga mäludes, püsisid noormehe silmad Lizandralt. Miks on tal küll sellise inimesega vedanud? Terve elu pole Nathan ühtegi õiget otsust teinud, aga ometigi premeeris elu teda sellise kingiga.