Mina ja mu sõber Rula

Jessie naeratas. "Meeldib jaa, kuigi ma pole juba ammu oma kaamerat kätte võtnud. Mulle meeldib inimesi pildistada, aga keegi pole kunagi nõus. Lõpuks ma loobusingi,"seletas tütarlaps. Jessica armastas ka ise pildile jääda. Ta ei mõistnud absoluutselt, miks inimesed, kes tema silmis tohutult ilusad ja fotogeenilised olid, kaamerat pelgasid. "Järelikult," nõustus Jes noormehega.

"Siis tuleb inimesi salaja pildistada. Minu arvates ongi kõige paremad pildid ilma poseerimata," muigas Sayer. Ega temalegi väga ei meeldinud kui keegi temast pilti tegi, aga samas täielik kaamerafoobik ta ka ei ole. "Sul on ka häid pilte, mida mulle kunagi näidata julged. Sest olgem ausad, sa oled minu joonistusi ka juba näinud," uuris noormees.

"Loata ei tohi teisi pildistada, kui tegu pole avaliku kohaga," lausus Jessie, kellele on korra selle eest juba süüdistus esitatud. Õnneks ta ei jäänud süüdi, sest piltidel polnud nägu näha ja seega polnud võimalik pildilolijat tuvastada või midagi sellist. "Ma ei tea, kui head need on, aga minu pärast tule kasvõi kohe vaatama," naeratas Jes. Tal pol midagi selle vastu, kui keegi tema pilte näeb - vahet pole, kas tegu on piltidega kellestki teisest või nendega piltidega, millel ta ise peal on. Tal on alles ainult need pildid, mis talle endale väga meeldivad.

"Psh...paljusi asju ei tohi teha, aga ikka tehakse. Ja pealegi kui sa pilte kuskil ei avalda, siis ei ole ju midagi lahti ka," sõnas Sayer kerge õlakehitusega. Paparatsod teevad kogu aeg pilte, kas neil on selleks luba antud? "Pakkumine on ahvatlev, aga siiski mõni teine kord. Täna on juba liiga hilja, aga äkki homme pärast kooli?" pakkus Say, viies enda pilgu Jessicale. Teda tõesti huvitasid tema pildid.

"Ma mõtlesin ka enne sellele, kuni mulle süüdistus esitati," rääkis Jes,"aga kõik läks hästi." Jessie mõtles korra järgmisele päevale. "Jap, mulle sobib, homme pole mul trenni ka," oli Jessica nõus sellega, et homme pärast kooli Sayerile pilte näitab,"palju sul tunde on?"

"Mul on homme.....seitse tundi. Korvpalli pole," sõnas Sayer kui oli mõttes natuke enda tunniplaani meenutanud. Tal ei olnud see just viimse tunnini peas. "Ootad kooli ees?" küsis noormees üle. Nende keskkool oli siiski piisavalt suur, et sa ühte inimest sealt ülesse ei leiaks, kui sul teda vaja on.

Jes mõtles kiirelt ka oma tunniplaani peale. Tal on kuus tundi, hea päev. "Sobib, pärast seitsmendat tundi kooli ees," lausus Jessica noogutades. See tunnike, mis tal oodata on, on tühiasi. Küll Jessie välja mõtleb, kuidas seda aega sisustada. Teeb kasvõi kodused tööd järgmiseks päevaks ära.

Sayer noogutas ning lisas selle enda päevaplaani. Teda täitsa huvitasid need pildid, mis tüdruk teinud oli. "Kas Jason on ka siis juba kodus?" uuris Say igaksjuhuks, viies enda pilgu neiule. Ta ei hakkaks temaga muidugi tüli norima ega midagi, aga olukord oleks lihtsalt natuke ebameeldiv. Samas pole see midagi ületamatut.

Jessica kehitas küsimuse peale õlgu - pole vennaga suhelnud, seega ei tea tema plaane ning seetõttu pole tüdrukul aimugi, millal kutt jõudma peaks. "Võib-olla on, võib-olla mitte. Ma ei tea. Aga isegi kui on, siis..noh, harjugu ära juba, et ma sinuga suhtlen," lausus Jes. Tütarlaps ei tahtnud venna ja sõbra vahel valida, ega sundida neid üksteisega jälle suhtlema, aga kummastki loobuma ta ka nõus polnud. Raske olukord, aga küll see laheneb.

"Ei ega sellest ei ole midagi. Lihtsalt, et ma teaksin ette. Tegelikult olen ma mõelnud temaga nagu...leppida või nii. Ei ole mõtet vana asja pärast nii kaua tülis olla. Me olime siiski väga head sõbrad. Ja eks tal olid omad põhjused, miks ta nii käitus," kukkus Sayer monoloogi pidama, aga kõik see vastas tõele. Ta oli juba väsinud nendest pingetest ja pettumustest. Inimesed teevad vigu ja neile tuleb andeks anda. Keegi ei ole täiuslik. Isegi kui me tahame teisiti uskuda.

Jessical oli seda niiöelda monoloogi hea kuulda. Talle ka meeldiks, kui Tommie ja Say ära lepiks. Jasoni versiooni toimunust pole ta endiselt kuulnud, aga Say versioonist jäi talle mulje, et need kaks olid varem väga head semud. Ilmselt ei saa see sõprus kunagi selliseks nagu see varem oli, aga on vähemalt lootust, et nad omavahel jälle läbi saama hakkavad. Jessie naeratas Sayerile.

"Kas ma võin su naeratusest väjla lugeda, et see idee meeldib sulle?" küsis Sayer, kuigi vastus oli ilmselge juba. Ilmselt teeks see olukorra paremaks ka Jessicale. Pealegi varsti nad kõik lõpetavad, lähevad oma teele ja siis ei lepigi võibolla kunagi ära. Parem see juba varakult ära teha.

Jessie noogutas. "See aitaks mul Jasoniga normaalselt suhelda. Või noh, vähemalt ta ei käsiks siis mul sinuga suhteid lõpetada," seletas Jes. Aga see oli see koht, kus Jessicat venna arvamus absoluutselt ei kõigutanud. Seni kuni ta Says pettuma ei pea, usaldab ta kutti ja suhtleb temaga edasi - meeldigu see Tommyle või mitte. "Aga tead, ma arvan, et ma hakkan nüüd koju minema," lausus tütarlaps, kes tegelikult ei tahtnud koju minna, aga tal tõesti oli vaja emaga häid suhteid hoida. Keegi pidi ju tema eest välja astuma, kui see debiilikust kasuisa ta tõesti välja visata tahab.

"Tahad, et ma sind saadaksin?" küsis Sayer, tõustes kiigu pealt püsti ning haarates maast enda rula. See veel puudus kui tüdrukuga midagi juhtuma peaks. Siis ei suhtle tema ja Jason ilmselt enam kunagi teineteisega. Tema silmad kinnitusid neiule, oodates tema vastust. "Või võtad takso?" uuris noormees.

Jessie mõtles hetke. Koju on suhteliselt pikk tee ja Sayer peaks veel tagasi Westside'i ka jõudma ja kell on üsna palju. "Ma usun, et mul on mõistlikum takso võtta," lausus Jes,"saan kiiremini koju. Homme on kool ja ma peaks paar asja veel üle ka vaatama." Matemaatikaga olid tüdrukul endiselt jamasid - polnud ta siiski Jasoniga suhelnud ja seega ei julenud ta venda ka mataga tülitama minna. "Mis selle koha aadress on...või pargi nimi?" uuris Jessica telefoni taskust välja kiskudes.