Mina ja mu sõber Rula

Sayer oli kodus istudes taasavastanud enda voodi alt vana rula. Ta ei olnud vähemalt poolteist kuud, kui mitte rohkem, seda kasutanud. Korraga tundis ta sellest puudust. Vähem kui kakskümmend minutit hiljem oli ta Tree Hilli ainsas skatepark'is ainus hingeline. Enamus skeitereid pidasid ilmselt ilma juba liiga külmaks või siis sõitsid nad linna peal. Say soovis aga just rampe katsetada. Kas püsib veel püsti? Soenduseks sõitis ta niisama asfaldi peal, tehes lihtsamaid trikke ja kui ta tundis, et need juba kindlalt välja tulevad, ronis ta rambi otsa, lastes sealt peagi alla. Ja siis tundis ta end nagu poleks päevagi vahele jätnud ja alles eile siin sõitnud. Korraga oli ta nagu kala vees.

OT: Jessica

Jessica jõllitas oma toas lage, keerutades oma telefoni sõrmede vahel. Lõpuks valis ta siiski numbri ning helistas Sayerile, lootes, et noormees on nõus temaga kokku saama. Loomulikult oleks neiu võinud Westside'ile noormehele ukse taha ja talle valikut andmata ta välja tirida, aga tütarlaps pidas endiselt sellist enda pealesurumist nõmedaks ja tüütuks.

Sayer oli just rambi otsale hetkeks pidama jäänud kui tema telefon taskus helisema hakkas. Kiire liigutusega libistas ta mobiili taskust välja ning võtts kõne vastu, olles kergelt üllatunud, et Jessie talle helistas. "Hey, Jes," sõnas ta tervituseks, surudes enda vaba käe teksade taskusse ning mängides jalgadega enda rulaga.

Jes naeratas endamisi, kuuldes Sayeri häält. "Hei..seda, et..ma mõtlesin, et võiks teha midagi..täna...kui sa tahad," otsis tütarlaps sõnu. Ta tõusis oma diivan-voodilt püsti ning hakkas toas edasi-tagasi sammuma. Tema loll püsimatus telefoniga rääkides ringi liikuda.

Say muigas kergelt tüdruku kohamaka ettepaneku peale. Nad ei olnud pärast seda suhelnud kui Say Lizzaga käima hakkas. Või õigemini Jessica kadus lihtsalt ära ja nüüd kui ta enam Lizzaga ei käi, on Jessica tagasi. "Tegelikult ma olen juba väljas, " sõnas Say alguses, "aga kui tahad midagi teha, siis ma olen skatepark'is," pakkus noormees.

Jessica ei kadunud kuhugi. Sayer oli lihtsalt Lizandraga nii palju hõivatud, et ta lihtsalt ei märganud enam, et Jessie ka olemas on. Sõbrad jäävadki tahaplaanile, kui on olemas keegi enamat kui lihtsalt sõber. "Ma tulen sinna," sõnas Jessica ja lõpetas kõne. Seejärel valis ta takso numbri ja kutsus selle omale maja ette ning hakkas kiirelt riideid vahetama, totakas naeratus näol. Say oli nõus temaga kokku saama!

Kõne lõppes Sayeri arvates liigagi äkitselt, kuid kerge õlakehitusega libistas ta mobiili tagasi taskusse. Tõmmanu käega läbi enda juuste, astus ta uuesti rulale ning jätkas sellega, mis tal ennem pooleli jäi. Mõnus külm tuul tuhises näkku ja trikid tekitasid kerget adrenaliini, eriti kui sa ei olnud kindel, et sa õigesti maandud.

Jessica jõudis Westside'ile ja tasus taksojuhile arve. Seejärel libistas ta oma käed teksade taskusse ning tõmbas jaki kapuutsi pähe. Täitsa jahe oli väljas, kui mitte öelda, et külm. Tütarlaps jalutas skateparki. Ainsa hingelisena nägi ta seal Sayerit. Ta seisis hetke eemal ja jälgis noormeest. Seejärel liikus ta rambile, kus peal noormees oli, aina lähemale.

Sayer oli enda hobi taasavastamisega vägagi ametis. Ta oli juba unustanud, mida ta selle peale teha suudab. Samuti oli ta unustanud selle tunde. Huvitav, miks ta üldse pooleli jättis. Sellele ei suutnud noormees isegi vastata. Ta ei pannud neidu ennem tähele, kui ühes rambi otsas seisma jäi, et puhata. "Hey, nagu näha sa tulidki," muigas Say, vaadates alla Jessica poole.

"Ma pean oma sõna," lausus tütarlaps, vaadates üles. "Ma arvasin, et sa oled tööl täna," ütles Jessie,"üsna üllatas, kui ütlesid, et skatepargis. Tohib su rula proovida?" Huvitav, kas Sayer kuulub ka nende skaterite kategooriasse, kelle rulad on nii pühad, et keegi teine nendega sõita ei tohi.

"Ja miks sa seda arvasid?" küsis Sayer vastu, ronides rambi otsast alla, "ma lähen homme õhtul tööle. Tahad mulle jälle appi tulla või?" küsis noormees muiates. Tundus, et rulatamine oli tema meeleolu palju paremaks teinud. "Kas ma ei näe siis skeiteri moodi välja või? Ma olen juba ammu sellega tegelend. Lihtsalt viimased kuud on see justkui unustusse vajunud," lausus Say, hoides enda rula käes. See oli üsna vana ja aegunäinud, aga siiski täiesti töökorras. "Ära ainult ennast ega rula katki tee," sõnas Say ning ulatas rula Jessicale.

"Ma ei tea, ilmselt sellepärast, et inimestel on tavaks end tööga tappa kui eraelus halvasti läheb," vastas Jessica. Kui Say Jessiele rula ulatas, ulatas neiu selle noormehele tagasi. Ta muigas:"Kas ma näen välja, nagu ma suudaks selle peal ellu jääda?" Tasakaalu võis kisakooritüdrukul ju olla, aga seda väikest ratastega puulaastu ta enda jalgade all ei usalda.

"Ju ma ei ole siis inimene," muigas noormees, kuigi sisimas see teema talle ei meeldinud. Just nimelt eraelus, millegi pärast ei olnud aga Tree Hillis kellelgi eraelu, sest kõik teadsid alati kõigest. "Miks sa seda siis üldse küsisid?" küsis Sayer mõistmatult, võttes rula vastu. Saa neist naistest aru.

Mis eraelusse puutus, siis Jessicat ei huvitanud see, palju teised teavad. Teda huvitas vaid see, et kõik tema elus oleks nii nagu tema tahab. "Lihtsalt testisin, kui kallis su rula sulle on," muigas Jessie.

"Huvitav. Aga ma endiselt ei mõista teid naisi," sõnas Sayer, raputades kergelt enda pead, "mis sul siis plaanis oli, et sa mind välja tahtsid kutsuda?" küsis noormees, vaadates neiule otsa, asetades rula enda jalgade ette maha ning tõstes vasaku jala selle peale.