Mina ja mu sõber Rula

"28. detsember. Kas see on mingi ülekuulamine või?" turtsatas Sayer, viies enda pilgu viimaks neiult enda ees laiuvale pimedusele, mida leevendasid üksikud laternad, mis olid veel kaakide poolt terveks jäetud. "Ja sinul?" uuris Say vastu.

Jessie naeris. "Ei, mind lihtsalt huvitas," seletas tüdruk. Kakskümmend kaheksa detsember. See kuupäev tuleb meelde jätta. "Seitseteist detsember," vastas Jessica noormehe küsimusele. Suhteliselt lähestikku nende sünnipäevad.

"Kooliballiga samal päeval," muigas Sayer. See jääb küll kergesti meelde. "Räägi mulle nüüd, mis on su.....lemmikvärv?lemmikjook?lemmiksöök?lemmiklill?lemmikspordiala?lemmikloom?ja unelmate reisisihtpunkt," ladus Say kõik ette, jäädes muiates Jessicale otsa vaatama. Sellised asjad ütlevad tegelikult inimese kohta päris palju.

"Kooliballiga?" tegi tüdruk suured silmad. Koolis toimub tema sünnipäeval mingi ball? Jessie hakkas tõsiselt kaaluma uudisel silma peal hoidmist. Ballid meeldivad talle ja kohe väga. Jes naeris kergelt ja asus siis küsimustele vastama. "Lemmikvärv on roheline, lemmikjook on apelsinimahl, lemmikspordiala...no kui maastikuvibu loeb, siis see, aga muidu tantsimine, unelmate reisisihtpunkt on...ma ei tea, Austraalia äkki? Üks vähestest kohtadest, kus ma käinud pole. Mida sa veel küsisid?" Say ladus liiga palju küsimusi korraga, Jessie ei suutnud kõiki meelde jätta.

"Loom, lill ja söök?" sõnas Sayer, jättes samal ajal juba saadud vastuseid meelde. Tema kiigehoog oli nüüdseks juba raugenud ning ta istus praktiliselt paigal, pilk Jessicale suunatud. Ja nagu ta arvanud oli, olid vastused huvitavad ja andsid mingeid vihjeid Jessie kohta.

"Lemmikloom on kaelkirjak, huvitav loom. Aga omale tahaks rotveilerit. Nunnu ja samas hirmuäratav," Jes muigas, saab keegi välja näha nunnu ja samas hirmu tekitada? "Lemmiklill..ma ei teagi, enamik lilli on ilusad, aga viimasel ajal on valged roosid silma jäänud," jätkas Jessica vastamisega,"lemmiksööki mul pole, aga suppide ja teraviljaputrude järgi ma enamasti isu ei tunne." Jessie hoog oli nüüdseks peatunud. Ta vaatas Sayle otsa. "Ja nüüd on sinu kord," lausus ta, muie näol,"samad küsimused sulle."

Seda Sayer muidugi ei oodanud, et peab ka ise nendele küsimustele vastama. Samas oleks see aus värk. "Olgu. Lemmikvärv on ilmselt tumesinine...vähemalt nii on kujunenud. Lemmikjook....täiesti ausalt pean vastama, et õlu, aga mittealkohoolsetest jookidest ilmselt piparmündikakao. Lemmiksöök on kohe kindlasti pizza. Lemmiklill...psh, kas poistel üldse on need või? Igastahes jään vastuse võlgu. Lemmikspordialad on hoki ja korvpall. Lemmikloomaks on mustpanter ja unelmate reisisihtpunktiks ilmselt Šveits või Kanada," vastas Sayer kõikidele küsimustele.

Õlu ja pizza, tüüpiline. Aga olgem ausad, Say on nii eriline kutt, et rohkem erilisust lähekski juba läilaks. "Selge pilt," naeratas Jessie, oskamata rohkem midagi öelda. Aitäh informatsiooni eest? "Miks just Sveitš või Kanada?" hakkas Jessicat korraga huvitama. Neis mõlemas on midagi, mis Jessiele meeldib, aga teda huvitas, mida Sayer nendes näeb.

Sayer muigas lõbusalt, "Kanadas on hoki ja üldse lahe maastik ja seal on lund rohkem kui meil siin. Üldse tundub see mõnusa kohana, isegi elamiseks," lausus noormees, jäädes teise riigi suhtes natuke pikemalt mõtlema, "mulle ilmselt meeldivad Šveitsi mäed ja need väikesed natuke vanalinnatüüpi linnad. Ma ei teagi, miks, aga need kohad tahaks küll kunagi ära näha," sõnas Say kindlalt.

"Sellisel juhul loodame, et sa näed need millalgi ära," lausus Jessica. Ta tõesti tahtis, et Say Sveitši ja Kanadat külastada saaks. Üleüldse ta tahtis, et Sayeri unistused täituksid. Täiesti loogiline kutti armunud tüdruku kohta. Jessie ei mäletanud Sveitšist suurt midagi. Ta oli väike, kui mööda Euroopat ringi reisis, aga Kanada oli ta kodu. "Kanadas sunniti mind suusatama, ma murdsin jalaluu," rääkis Jes oma tatipõlvetraumast,"aga muidu on see tore koht. Võinoh, ma elasin seal kaheksa aastat, esimest viite peaaegu ei mäleta ja järgmised kaks on ka üsna ähmased, aga viimane aasta on veel päris hästi meeles."

"Ma jätaksin suusamäe kellegile vilunuimale. Mulle piisab niisama mägedes matkamisest," sõnas Sayer muiates. Ta ei olnud veel kunagi ühtegi luud murdnud, kuigi oli osalenud ohtrates kaklustes. Ju siis oli õnnelikult läinud. "Jah, ma tõesti loodan sinna jõuda," ohkas Sayer. Ta teadis, et see on sama võimatu kui kuule lennata. Aga kes teab, võibolla kunagi kauges kauges tulevikus.

"Matkata on mõnus, aga seda ainult juhul, kui keegi teine mu kotti tassib," muigas Jes. Tüdruk oli vastupidav küll, aga kott seljas võtab temalt palju energiat ära. Nõrk on. "Unistused kipuvad täituma," säras Jessica oma positiivsusega.

"Mis matk see on, kui sa ise enda asju ei kanna," turtsatas Sayer, vaadates Jessicat õrna kulmukergitusega. "Sorry, aga mul ei ole su lausesse erilist usku," sõnas noormees täiesti ausalt. Ta ei unistanud just väiksena, et tal selline elu oleks. See oli kõike muud kui see, mida ta lootis.

"Matk minu moodi?" küsis Jessie muiates, kuid ei mõelnud seda kui küsimust,"mulle lihtsalt meeldib looduses jalutada. Parem keksin ringi ja teen pilte, mitte ei mõtle mingit rasket kotti kandes sellele, millal me juba sihtpunkti jõuame." Noormehe lause peale kortsutas tütarlaps kulmu:"Ega ma ei saa su arvamust kuidagi muuta ka, aga sa pead nõustuma, et mingid unistused on sul kindlasti täitunud." Unistusi ja lootusi ei tohiks ka segi ajada, need erinevad üksteisest üpris oluliselt.

"Sulle meeldib pildistada?" haaras Sayer sõnast kinni ning vaatas küsivalt neiule otsa. "Ja mis puutub unistustesse, siis ju arvatavasti ma lihtsalt ei ole unistaja tüüpi," muigas noormees. Pole vaja endale mingeid õhulosse luua, mis väga kergesti puruneda võivad. Elus on võimalik niisama ka pettuda.