Mina ja mu sõber Rula

"Ja mis sa siis teed, kui sa tõesti pead ise omapead elama hakkama?" küsis Sayer. Teda tõesti huvitas, kuidas Jessie seda elu ette nägi. Kohe kindlasti ei ole see kerge. Ilmselt suudaks ta endale korteri osta vaid Westside'i ja seda ka mitte just väga korralikku. Ja tööle minnes peaks ta ju valmis olema kooli ohverdama.

"Eks seda ole näha, kui aeg sinnamaani jõuab," vastas Jessica õlgu kehitades. Ta on sedasorti inimene, kes hakkab muresid lahendama siis, kui need konkreetselt olemas on. See ei olnud veel kindel, et ta välja visatakse.

Mis seal ikka, tüdruk teab ise kuidas enda elu elab. Vahepeal ilmus nende juurde teenindaja, kes nende tühjad topsid ja tühja taldriku ära viis. Say hingas sügavalt välja ning lasi end lõdvalt toolile.

Kui teenindaja laua puhtaks oli teinud, toetas neiu oma küünarnukid sellele ja pea kätele ning vaatas lösutavat Sayerit. "Ma kuulsin, et sa jätsid suitsetamise maha," mainis tüdruk paar päeva tagasi teada saanud fakti. Jessicat huvitas, kas nii ongi või oli see mingi ajutine värk.

"Su allikad on õiged," sõnas Sayer, viies pilgu neiule, "aga vara on veel rõõmustada. Tead kui lihtne on uuesti suitsetama hakata?" muigas noormees. Ta oli ühe korra varem seda proovinud, siis oli ta vastu pidanud kaks päeva. Praegu aga juba peaaegu kolm nädalat.

"Ei tea," vastas Jessica muiates. Ta pole kunagi suitsetanud, seega pole ta seda pidanud ka maha jätma ja seetõttu ta ka ei tea, kui lihtne on uuesti suitsetama hakata. Jessie pole kunagi ise suitsu mitte proovinud, kartes, et äkki hakkab talle meeldima. Aga kuna talle suitsuhais ei meeldi, siis see vähemalt on talle meeldetuletuseks, et polegi vaja proovida.

"Siis on sul vedanud," sõnas Sayer, "ega tüdrukud ei peakski suitsetama," lausus noormees hetke pärast kergelt muiates. Kellele ikka meeldiks ilus neiu, kellel on suits ees. Kuigi Say tutvusringkonnas oli neid palju.

"Kui sa nii ütled," naeratas Jessica. Tütarlaps vaatas aknast välja. Õues oli pime ja kindlasti külmem kui enne. "Läheks välja?" tegi Jessie ettepaneku,"hõivaks mõne mänguväljaku kiigud." Jälle see püsimatus. Jes hoidis end praegu päris korralikult tagasi, et mitte sealsamas tooliga kiikuma hakata.

"Kui sa just tahad," sõnas Sayer, eemaldades enda pusa, mille Jessicale ulatas. "Ma ei soovi, et sa haigeks jääksid ma juba pidin mõni nädal tagasi ühte neidu ravima," lausus Say kindlalt, jäädes ise tavalise dzempri peale, mille all oli omakorda särk. Ta tõusis püsti ning oli valmis minema.

Jessica kallutas pea viltu, kui Say talle oma pusa ulatas. Ta ohkas kergelt, kuid võttis siiski pusa vastu. "No loodame, et sinust see ei saa, keda ravida on vaja," lausus Jessie pusa selga pannes. Ta tõmbas ka oma jaki selga ning hakkas ukse poole liikuma. "Tead, sa pead jälle teed näitama," muigas Jes kord ühele, kord teisele poole teed vaadates,"ja ära oma rula unusta."

"Ma olen juba nii karastunud, et minu mahaniitmiseks läheb küll natuke rohkemat vaja," muigas Sayer, haarates maast enda rula ning jalutades ukse juurde ja sealt kohe välja, kus oli veel külmem kui ennem. Ei tea, kas see talv tuleb valge või must nagu eelmine? Noormees asetas rula maha ning astus sellele peale. "Lähme siis parki," jõudis ta otsusele, vaadates korraks Jessicale ennem küsivalt otsa.

Jessie arvas, et ta on lihtsalt nii õbluke, et miinuskraadidega on tal soe vaid siis, kui ta on korralikult sisse mässitud. Seepärast ta suve armastaski - suvel ei pidanud ta välja nägema nagu kubujuss, et end hästi tunneks. "Jap," kinnitas Jessica, kuid ei liikunud paigast. Tal polnud õrna aimu ka, kummale poole tänavat ta liikuma peaks hakkama.

Sayer muigas ning hakkas nende äsja tuldud teed mööda tagasi liikuma. Skatepark ei asunud pargist kuigi kaugel. "Ma peaksin sulle vist jõuludeks Tree Hilli kaardi kinkima," muigas Say lõbusalt, vaadates Jessie poole.

Jessica järgnes Sayerile. "Ma vihkan jõule," ütles tüdruk ja vältimaks Say pärimist, et mis nendes siis nii vihkamisväärset on, seletas tüdruk oma suhtumise lahti,"see peaks olema aeg, kus pere on koos ja kõik on rahulik ja...ma ei tea, selline tore perekondlik värk peaks olema, põhimõtteliselt. Aga minu jõulud on nõmedad. Ma ei ole kunagi perega koos või on osa sellest puudu ning alati on kohal inimesi, kes ei kuulu mu perekonda. Kui mu vanemad koos olid, siis olid jõulud mu lemmikpüha." Jõulud on Jessie jaoks kaotanud igasuguse tähtsuse ja kingitustest ta ka ei hooli. Ta on harjunud saama, mida tahab ja seda mitte kaks korda aastas - sünnipäeval ja jõuludel, mis tegelikult vaid nädalase vahega on, vaid igal ajal. Just siis kui ta parasjagu tahab. Seetõttu ei osanud ta kinke väärtustada.

"Karmid sõnad nii väikeselt tüdrukult," sõnas Sayer õrna kulmukergitusega, "mulle meeldivad jõulud vist kõikidest pühadest kõike rohkem. Muidugi ei ole kodus nende pidamisest midagi välja tulnud viimastel aastatel, aga mulle siiski meeldib see aeg," lausus noormees kindlalt. Midagi jõuludes oli nii erilist, et ta lihtsalt ei suutnud seda sõnadesse panna.