Mina ja mu sõber Rula

Karmid tõesti, aga nii see oli. Mitte ükski teine püha ei tuleta Jessicale meelde, et kunagi oli tal perekond ja kodu, kus talle olla meeldis. "Mida sa tavaliselt jõuludel teed?" küsis tütarlaps. Kindlasti midagi toredat ja midagi sellist, mis paneb teda jõule armastama - vastasel juhul Sayle jõulud meeldida ei saaks. See ei saa olla tema jaoks tavaline päev nagu see on Jessiele, kes selle päeva lihtsalt oma toas vedeledes veedab.

"Noh, oleneb jõuludest. Nagu ikka käib selle juurde maja kaunistamine, kuuse ehtimine, piparkookide tegemine ja kindlasti koos sõpradega olemine. Ma ei peagi jõule niivõrd perega kui enda sõpradega. Westside'is korraldab tavaliselt üks inimene väikese koosolemise ja sinna kutsutakse kõik lähemad sõbrad. Seega on meil selline mõnus sõbralik olemine. Muidugi pean ma ka kodus natuke emaga jõule ja ka isaga, kui ta parasjagu kaines faasis on," seletas Sayer kerge õlakehitusega. See ei kõlanud võibolla kuigi erilisena, aga noormehele tähendas see palju. Jõulud oli justkui aeg, kus Westside'i rahvas kõik tülid kõrvale pani ja rahulikult kokku tuli.

Tjah, sõbrad. Neid Jessical ka polnud, kui Say välja arvata. Eelmisel aastal polnud tal Sayerit ka. "Meil on majal aastaringselt jõulukaunistused peal, aga süütame need ainult jõulude ajal," ütles Jessie. Isegi maja ei saa ta igal aastal kaunistada. Kööki küpsetama teda ka ei lasta, sest seal mässab alati ema ja Jessica jääks talle lihtsalt jalgu. Ja mis kuuse ehtimisse puutub, siis plastikust kuuse ehtimine pole mitte midagi nauditavat. "Sõbrad on ka osa perekonnast," arvas Jes ja kui tüdruku isiklikku elu vaadata, siis seda sõna-sõnalt. Oma parimaks sõbrannaks ja tegelikult ka ainsaks sõbrannaks peab ta oma kasuõde.

"On küll jah. Selles nõustun ma sinuga," sõnas Sayer mõtlikult, pöörates peagi vasakule ühele suuremale tänavale. "Kas sulle mõni püha tõi tähtpäev üldse meeldib?" tekis noormehel uus küsimus kui ta mõnda aega vaikinud oli. Ta teadis inimesi, kes jälestasid igasugu tähistamisi.

"Halloween meeldib," lausus Jessica,"naabruskonna lapsed käivad kommi nurumas, tehes lõbusaid etteasteid. See on täitsa nunnu. Eriti meeldib maskiball. Uhked kostüümid ja tantsimine täiesti võõrana, saamata kunagi teada, kellega tegu oli." Ballid üleüldiselt meeldisid Jessiele. "Ameerika aastapäev on lemmikpüha ja sellega seoses ka aastavahetus," Jes naeris meenutades end ilutulestikku vaatamas,"saluut on midagi, mis mulle sõnuseletamatult palju meeldib. Kõik need värvid ja..." Aastavahetus ei olnudki nii kaugel enam. Jõulud tuli üle elada ja siis kohekohe saabki aasta läbi.

"Siis sa polegi see suur pühadevihkaja," muigas Sayer. "Aastavahetus on tõesti tore. Ülejäänude osas ei oska ma seisukohta võtta," lausus noormees hüpates teepealt kõnniteele, kui auto temast mööduda soovis. Juba paistsid eemalt pargi laternad ja suured puumassiivid. "Ja seal need sinu kiiged asuvadki," teatas Say, osutades sõrmega eemale asuvale pargile.

Jes naeratas:"Ma vihkan ainult jõule...ja valentiinipäeva." Seda viimast lihtsalt sellepärast, et see tuletab talle meelde, et tal pole sõpru. Keegi, peale Alena, isegi ei kallista teda sel päeval. Kiikesid nähes tütarlaps muigas, täitsa olemas jah. "Ma pole ammu kiikunud, tule," lausus Jessica, haarates Saylt käest, unustades, et too rulal seisab.

Iseenesest oli valentiinipäev ise armas, aga kõik need punased südamed ja see mõtetu rabelemine oli küll Sayeri arvates mõtetu. See, et Jessica teda järsku käest tõmbas oli noormehele vägagi üllatav. Hea oli, et ta viimasel hetkel ühe jala maale sai panna, et enda tasakaal säilitada ja mitte maaga kokkupõrget teha. "Ma tahaks ikka elama jääda," lausus ta Jessiele, järgnedes talle hetk hiljem, ühes käes rula ja teine käsi tüdruku pihus.

Jessie pigistas mõlemad silmad hetkeks kinni ja avas siis ka vaid ühe, piiludes Sayerit. "Anna andeks," lausus tütarlaps huulde hammustades. Ta avas ka teise silma ning jalutas siis kiikede poole. Say käe lasi ta alles kiikede juures lahti ning hõivas siis ühe neist. Tütarlaps lükkas jalgadega väikse hoo sisse. Kuidagi võõras oli kiigel istuda, ilmselgelt pole juba liiga ammu kiikunud.

Sayer toetas enda rula vastu ühte kiigeposti ning hõivas siis teiste kiige, mis ilmselgelt oli mõeldud noorematele lastele. Alguses oli tõesti harjumatu kiigel istuda ja hoogu lükata, kuid peagi harjus Say sellega. "Meenutame lapsepõlve või?" muigas Say.

"Mina olen siiamaani laps, meenutamiseks on vara," muigas Jessica ja tegi endale pisut suurema hoo. "Sina meenutad, mina naudin," järeldas Jes siis, tehes hoogu veelgi suuremaks. Peagi oli ta hoog nii suur, et ketid läksid lõdvaks, mistõttu kiik hüppama hakkas. "Uoh," ehmus tütarlaps, hoides kramplikult kettidest kinni. Nooremana see asi nii ohtlik ei tundunud.

"Kas ma olen siis juba nii vana või?" küsis Sayer muiates. Tema hoog oli pigem tagasihoidlikum. Ta lasi kiigel lihtsalt vaikselt edasi tagasi kõikuda, samas kui ta jälgis Jessicat, kes nägi tõesti välja nagu laps, kes on just üle pika aja taas kiigele lubatud. "Vaata, et sa sealt alla ei saja," lausus Say.

"Kusjuures ma ei teagi, kui vana sa oled," lausus tütarlaps. Jessie pani kaks jalga tugevalt vastu maad, peatades niimoodi hoo. Kui ta tahab järgmisesse kisakooritrenni jõuda, siis ta parem õõtsub selle viguriga natuke rahulikumalt. "No ma üritan," muigas Jes, kiikudes nüüd palju vaiksema hooga.

"Ma olen üheksateist," vastas Sayer, kuigi tüdruk ei küsinud temalt seda otseselt. "Tore oleks," noogutas noormees, kui Jessica enda hoogu vähendas ja nüüd vaiksemalt kiikus. Kohe palju kindlam tunne. Saada jah, Jasoni õde traumapunkti, siis ta on sinuga eriti lähedane sõber. Not.

"Millal su sünnipäev on?" küsis Jessica. Teda lihtsalt huvitasid pisidetailid. Tuul lennutas tütarlapse juukseid siia-sinna ja kiigehoog lisas veelgi rohkem tuult juurde, kuid tütarlapsel polnudki külm. Sayeril on väärt pusa. Loodetavasti pole noormehel endal külm nüüd.