Mina ja mu sõber Rula

Jessica naeratas, kui kuulis, et Sayeril hästi läheb. Tal oli siiralt hea meel selle üle. Naeratus kadus aga koheselt, kui Say ütles, et on kaalunud ka kaugemaid ülikoole. See tähendaks seda, et ta ei näeks enam nii tihti noormeest. Küsimuse peale Jessie noogutas. Ta sõi piparkooki edasi ja võttis väikseid lonkse kakaost.

Sayerile ei jäänud märkamata tüdruku äkiline muutus. Võtnud uue lonksu, asetas ta topsi lauale, pistes viimase küpsise tüki suhu. "Ma võin vist öelda, et sa ei ole mu ülikooli valikust kuigi õnnelik," sõnas Say, vaadates Jessicale otsa.

Asi ei olnud kuti ülikoolivalikus, vaid tütarlapse isekuses. "Ma ei ole õnnelik selle üle, et ma sind siis peaaegu üldse ei näe," täpsustas Jessica, hoides pilku kakaotopsil. "Aga kui New York'i minemine on sinu tahe, siis ära lase ei minul ega kellelgi teisel seda mõjutada või muuta," lausus tütarlaps.

"Jessie, sinna on nii palju aega ju," sõnas Sayer lohutavalt, võttes taldrikult uue piparkoogi. "See ei ole mu kindel tahe. See on üks võimalikest valikutest," sõnas Say ausalt. Tal oli palju erinevaid ideid. Nüüd pidi vaid selle õige ülesse leidma. Ja Jessical oli õigus. Ta ei saanud lähtuda sellest, mis teistele parem on. See kord pidi ta endale mõtlema.

Jessica naeratas nukralt. Pool aastat ei olnud tema jaoks palju. Tütarlaps võttis taas paar lonksu kakaost, mis vaikselt ära jahtuma hakkas. "Imelik mõelda, et järgmisel õppeaastal on Tree Hill High' korvpallitiim hoopis teises kooseisus,"sõnas Jessie. Enamik praegusest tiimis on Seniorid ja järgmisel aastal neid enam pole. Kahju, tegemist on siiski hea tiimiga, vaatamata sellele, et meeskonnaliikmed just parimad semud pole.

"Jah, vaene Nathan peab jälle otsast peale alustama. Aga ta on hea treener ja ma olen kindel, et meeskond suudab seda kõrget kohta hoida," sõnas Sayer. Tegelikult ei olnud ta sellele mõelnudki. Alles nüüd, kus Jessie seda ütles hakkas ta sellele rohkem tähelepanu pöörama. Järgmine aasta on palju uut.

"Loodame," naeratas Jessica. Edu Nathanile, et uued tiimiliikmed samahead või paremad oleksid. Kisakooritüdrukutel ka lõbusam keksida, kui meeskonnal hästi läheb. Jessie tegi oma kakaole lõpu peale ning asetas tühja topsi lauale. Seejärel sirutas ta end pisut, tõmmates käega läbi oma pikkade-pikkade juuste. Ta naeratas kergelt, vaadates Sayerile otsa.

Sayeril ei jäänud muud üle kui neiu sõna peale noogutada. Kes teab, võibolla on järmise aasta tiim veel parem? Kunagi ei või teada. Ka Say jõi enda kakaotopsi vaikselt tühjaks. Viimaks silmitses ta neidu, kui too teda vaatas. "Noh, tahad veel siin istuda või sinna välja külma kätte minna?" küsis Sayer, viies pilgu eemal olevale aknale.

Jessica haaras ühe piparkoogi ja kehitas siis õlgu. "Ma ei tea," lausus tütarlaps,"palju kell on?" Jah, alakas nagu ta on, peab aeg-ajalt emaga heade suhete nimel ka kella jälgima, et normaalsel ajal koju jõuda. Vastasel juhul peab ta emale valetama, et on sõbranna juures ja neil on niiii palju lobiseda, et kohe kuidagi ei jõua normaalsel ajal koju.

"Kell on..." sõnas Sayer urgitsedes mobiili enda teksade taskust välja, "....seitse. Ja mis see ütleb sulle?" küsis noormees, libistades telefoni tagasi taskusse ning viies enda silmad Jessicale. Westside'il ei huvitunud keegi eriti kellast. Pigem sellest kuna väsimus peale tuleb ja on aeg koju jalutada.

"Seda, et ma ei pea veel koju kiirustama," lausus Jessica ja täpsustas,"alaealise tütarlapse ilus elu." Ilmselt on Alena ka rõõmus, kui tema parimast sõbrannast kasuõde enne koju jõuab, kui too magama minna tahab. Samas, Jessie ei teadnud, kas Alena üldse koju tuleb täna või jäi ta ema juurde.

Sayer turtsus kergelt. "Ma arvasin, et sa oled ikka kaheksateist täis," muigas Sayer, toetades küünarnukid vastu lauda. Enamus Junioreid olid ju täisealised.

Jessie muigas:"Pettumus, eksole?" Tegelikult on nii, et Jessica naudib oma viimased lapsepõlvepäevi. "Aga see ilus aeg saab mul läbi varsti ja siis ma olen jälle preili Hill," lausus Jes rõõmsalt,"võinoh, natuke vist läheb aega sellega, kui ma paberid korda aetud saan."

"Jamh, täiega," sõnas Sayer samuti õrnalt muiates. "Muudadki enda nime tagasi? See on sinu jaoks kindlasti suur samm," sõnas noormees. See tähendab ju täielikku protesti enda kasuisa vastu ja vaevalt see mehele meeldib.

"Muudan jah," lausus Jessica kindlalt,"selle värdja nime ma kanda ei taha. Mul on isa, kelle üle ma uhke olen ja ma tahan tema nime tagasi. Ema mainis küll mulle, et selle muutmisega võib kasuisa mu välja visata, aga mul on ükskõik. Ma ei tahagi seal elada." Jessica oleks ammu oma isa juurde kolinud, aga tolle uus naine ei salli teda. Mis seal ikka, tuleb tööle minna ja oma elamine otsida ja kuidagimoodi hakkama saada, kui ta tõepoolest välja visatakse.