Mina ja mu sõber Rula

Võibolla oli näitsikul õigus. Igastahes lootis Sayer, et Jessica ja Jason klaarivad enda asjad ära. Ta ei tahtnud õe ja venna vahele tulla. Üldse oli tal tunne, et ükski vanem vend ei soovinud teda näha enda õe juures näha. Jessie võpatus pani Say vaid kergelt muigama. "Närvid läbi?" turtsatas Sayer naljaga.

"No võib ka nii öelda," muigas Jessie. "Kaugel see...asi...veel on?" küsis tütarlaps kohviku kohta, mille nime tütarlaps meenutada ei suutnud. Õigupoolest ei teadnud ta sedagi, et tegu on kohvikuga. Sinna tõmbas teda vaid fakt, et seal on soe. See värisemine muutub juba liialt totraks.

"Nii noorelt ja närvid läbi. See küll head ei tõota," sõnas Sayer muiates, viies pilgu värisevale tüdrukule, kes ilmselgelt riideid valides ei olnud mõelnud sellele, et väljas oli juba külm. Talv oli siiski tulekul. "Seal tänava lõpus seda rohelist silti näed?" küsis Say, viibates käega neist paremale jääva tänava poole.

Jessica ei hakanud parem oma närvide kohta midagi ütlema. Mis Jessie riietevalikusse puutus, siis mitu nädalat polnud ta väljas käinud, talle polnud veel kohale jõudnud, et aeg ei jää seisma, kui tema oma elu seisma jätab. "Näen," vastas Jessica, kui tänava lõppu vaatas ja mingit rohelist silti nägi.

"Tore, seal asubki Port City Java. Jäta meelde," sõnas Sayer, hüpates rula pealt maha ning püüdes samal ajal rula endale kätte, liikudes jala edasi, ühes käes rula ja teine käsi teksade taskus. "Muideks seal on Tree Hilli parim kohv ja kakao. Ma ei tea kumba sa eelistad?" lausus Say, avades viimaks kohviku ukse ning lastes Jessie enda ees sisse.

"Port City Java, rohelise sildiga kohvik. Okei," muigas Jessica. Noh, Skatepark'ist ta ilmselt oskaks sinna minna nüüd. Kohvist Jessie lugu pidada ei osanud, samahästi võis ta ju tõrva juua, aga kakao on küll hea kraam. "Nagu mulle mu eelmises elukohas öeldi, ma olen liiga lahja selleks, et juua midagi nii kanget nagu kohv," muigas Jes, astudes kohvikuuksest sisse.

Sayer hakkas selle lause peale naerma. "Noh, sellel lausel on tõepõhi all," turtsatas ta astudes tüdruku järel hubasesse kohvikusse, kus oli üllatavalt vähe rahvast. Noormees võttis otse joones suuna letile. "Ja mis sa soovid siis?" küsis ta vaadates alla Jessica poole.

Kohvik oli soe. Jessica libistas kapuutsi peast ja vaatas seal pisut ringi. Hubane koht. Sind ja ainult sind, vastas Jessie mõttes Say küsimusele. "Ma sain oma soovitud sooja koha juba kätte," muigas Jessica Sayle otsa vaadates. Ta ei värisenud enam ja see talle meeldis.

Sayer turtsatas, "mine vali meile parem laud," sõnas ta lõbusalt, otsustades neile ise midagi tellida. Ta vaatas kõike, mida pakuti ning otsustas siis viimaks kahe piparmündi kakao ja taldriku piparkookidega. Jõuludeni oli küll veel aega, aga need maitsesid igal aastaajal hästi. Asetanud tellimuse rohelisele kandikule, jalutas ta Jessie poolt välja valitud laua juurde.

"Yes, boss," naeris Jessica tehes vastava liigutuse ning läks siis lauda valima. Ühes nurgalauas võttis ta istet. Millegi pärast valib Jes alati lauad, mis asuvad kõige tagumises nurgas seina ääres. Ta täiesti väldib istumiskohti, mis asuvad akna all. "Sobib see koht?" küsis tütarlaps kandikuga saabunud noormehelt.

"Jah, ikka," sõnas Sayer asetades kandiku lauale. Ta asetas Jessica ette ühe suure topsi ja teise enda ette. Piparkoogi taldriku asetas ta laua keskele. Nii sai kandiku kohe ära viia. Peagi istus Say rahulikult laua taga Jessie vastas. "Noh, joo ja ütle nüüd, et sa oled kuskil midagi paremat joonud," sõnas Say naerdes.

Jessica muigas, võttis siis topsi kahte kätte ning võttis piparmündikakaost lonksu. Ja siis teise lonksu veel. See kraam oli tõesti hea. Tütarlaps asetas topsi lauale tagasi. "Ma ei ütle, et see on maailma parim asi, mida ma joonud olen, sest apelsinimahla ei ületa miski, aga see on parim kakao, mida ma maitsnud olen," lausus Jessica. See oli muidugi ka reaalselt esimene kord, kui ta piparmündikakaod jõi. Ta on siiani arvanud, et see asi on ainult tee sees hea.

Ka Sayer tõstis enda topsi sulle ning võttis sellest mõned lonksud, asetades selle peagi taas lauale, võttes taldrikult ühe küpsise ning oodates Jessie otsust. "Tore, jään rahule," muigas noormees ühe lühida noogutuse järel.

Jessica võttis nahast jaki seljast ning asetas selle tooli seljatoele. Seejärel võttis ta ühe piparkoogi. "Kuuuuule Say," Jessica naeratas,"kuidas sul muidu läheb?" Lizandraga võis ju minna nii kuidas läks, aga kuidas muu eluga on? Sayeri elu ei koosne siiski ainult Lizardist. Jes hammustas piparkoogist tüki, jäädes seda krõmpsutades Sayd kuulama.

"Enam-vähem. Isegi hästi võiks öelda," kehitas Sayer enda õlgu, "mu isa oli peaaegu viis päeva kadunud. Ta helistas mulle eile......ravikeskusest. Meil oli temaga enne tema kadumist väike sõnavahetus või noh, midagi kakluse moodi. Igastahes lubas ta jääda sinna nii kauaks kui on kindel, et suudab meiega jälle korralikult koos elada. Ma pole juba ammu enda ema nii õnnelikuna näinud," sõnas Say mõtlikult ning tema näole ilmus soe naeratus. "Peale selle olen ma töötanud enda portfolio kallal. Ma olen otsustanud minna arhitektuuri õppima. Kui alguses mõtlesin ma piirduda Tree Hilli ümbruste ülikoolidega, siis viimasel ajal olen ma kaalunud ka teisi kaugemaid. Näiteks NYU on üks potentsiaalne," seletas Say kuni viiamaks vait jäi ja Jessiet silmitses. "Kas ma vastasin su küsimusele?" küsis ta näitsikult.