Selleks sõbrad ongi

"Ma ei oska sellele vastata, aga ma arvan, et ükskõik, mida nad saavad, see on toitev," lausus Daniela. Tema ei teadnud sõjaväe kohta midagi. Ta pole selle vastu isegi huvi tundnud. "Kust sul üldse selline mõte tuli?" uuris näitsik, tõstes hetkeks enda silmad sõbranna küüntelt, et talle otsa vaadata. Dani muigas ja naeris kergelt. "Need küüned näeksid kindlasti kenad välja," arvas tüdruk.

"Ju ta siis peab olema," kehitas Helena õlgu. "Peaks ütlema, et see mögin, mis nad siin pakuvad, on ka üsna toitev, kuigi erilist maitset tal pole. Sööks nagu ei tea mida," lausus näitsik. Ilmselt on sööklas ikka parem toit, kuid seal söövad juba töötajad või polikliiniku külastajad. "Milline mõte?" vastas Helena sõbrannale küsimusega, üks kulm kergelt kortsus. Ta ei saanud vist aru, mida Daniela sellega täpsemalt mõtles. "Need näevad juba praegu kenad välja," lausus Helena naeratades. "Kui ma siit välja saan, siis võin sulle ka jälle teha ja siis võime üldse ühe pidžaamapeo jälle maha pidada," sõnas näitsik, kui talle meenus Daniela mõte seda tüdrukuteõhtut korrata. See saab olema sama lahe või isegi lahedam.

"Eks selle toidu mõte olegi ju, et see toitev ja tervislik oleks. Annaks jõudu tervenemiseks," sõnas Daniela. "Ma mõtlesin, et kust sul see sõjaväe võrldus üldse tuli. Tahad ka sõjaväkke minna?" uuris näitsik muiates. Vaevalt. Kuigi see oleks ilmselt omamoodi elamus. Tagasi tulles oleks kindlasti uhke tunne. Samas on Daniela kindel, et tema ei teeks seda kunag. "Kui sa välja saad, siis vaatame edasi, mis saama hakkab," arvas Daniela.

"Küll ma tervenen...või noh, mul on sellesse hetkel usku rohkem kui kunagi varem. Tead, siin rohtude lõhna sees pole just eriti meeldiv olla ja see kanüül teeb mõnikord täitsa haiget," muigas Helena. Praegu summutas selle rohtude lõhna ilmselt küünelakihais, mis tervet palatit täitis. Korraks tekkis isegi tunne, nagu oleks haigla asemel kuskil salongis enda küüsi laskmas kaunistada. Maniküüri Helena muidugi salongis teha ei lasknud, selle sai ta koduste vahenditega tavaliselt tehtud, kuna tal olid ikka täitsa oma küüned. Daniela sõnade peale turtsatas Helena kergelt. "Kujutad sa mind sõdurina ette?" küsis näitsik muiates sõbrannalt. Ei, sõjavägi polnud siiski Helena jaoks. Tal oli juba muusika, millele ta end pühendada tahtis. "Kuigi ma arvan, et mulle tuleks kasuks enesekaitset õppida," sõnas näitsik õlgu kehitades. Siis ei pea mingi suvaline kutt tema kaitseks välja astuma ning Helena on ise ka palju iseseisvam. "Aga see võrdlus tuli muidu sellest, et ma olen näinud filme sõjaväest ja seal antakse neile küll ette kausid, kus on mingi vedel körditaoline lurr, mida keegi ei tahagi," tuli Helena teema juurde tagasi.

"Seda on mul hea meel kuulda," sõnas tüdruk, sest mida rutem sõbranna välja saab seda parem. "Noo, ei kujuta väga, aga see ei tähenda, et sa seda teha ei võiks," naeris Daniela. See oleks kindlasti huvitav vaatepilt - Helena sõhaväe riietes takistusribasid ületamas. "Enesekaitset võiks tegelikult iga tüdruk natuke osata nii igaks juhuks," arvas Dani, kuigi ta on üsna kindel, et ise ta küll selle õppimiseni ei jõu. Vähemalt mitte lähi ajal. Võibolla kunagi siis, kui tal rohkem aega on. "Filmid on... filmid," kehitas tüdruk õlgu.

"Nad hoiavad mind siin niigi kaua, kui ma just isa kaudu end siit rutem välja ei kauple," muigas Helena. Võib-olla saab Harvey teiste arstidega mingeid läbirääkimisi pidada ja saab Helena ka rutem kodusele ravile. Aga noh, esialgu vist ilmselt mitte, sest teda jälgitakse praegu ikkagi rohkem. Daniela sõnade peale hakkas Helena aga veel rohkem naerma, sest tal endalgi tuli pilt silme ette, kus ta sõjaväe riietes takistusribasid ületab...ja selles osas üsna saamatu on. "Tead, ma siiski arvan, et sõjavägi jäägu poistele ja mina jään ikka muusika juurde," raputas Helena pead. "Ma arvan sama," nõustus Helena Daniela mõttega. "Jälle midagi, millega oma to do-listi täiendada, kuid see on mul ka hetkel kodus kuskil sahtlipõhjas," sõnas näitsik. Nüüdseks oli tekkinud ka asju, mida sealt jälle maha tõmmata, kuid millega Helena pole veel tegeleda jõudnud. Palju ta ikka oma sahtlites selleks sorida viitsib, et see to do-list jälle välja kaevata? Oleks Helena nende trennidega kursis, siis võib-olla isegi läheks ja teekski sellega algust niipea, kui võimalik. "Eks see Hollywood pane palju juurde jah," lausus Helena. "Aga ammu pole mingit filmikat juba teinud." Küll selle ka siis haiglast välja saades ära teeb. Võib-olla saab selle ka mahutada sellesse nii-öelda grillihooaja avamisse, mis võib siis toimuda, kui Helena haiglast välja saab.

"Ei ole siin mingit kauplemist. Lähed koju siis, kui selleks õige aeg on," lausus Daniela, nagu oleks tegemist Helena emaga. Põhiline on siiski terveks saamine, mitte see, kui kiiresti ta koju saab. Ega see eluke nüüd eest ära ka ei jookse. "Ma arvan, et see on hea idee," noogutas tüdruk. Helena las jääda muusika juurde. Võibolla pole sõjavägi tõesti tema jaoks. "Noh, kui sa selle tehtud saad, siis võid mind ka õpetada. Ma ei ütleks ka paarist enesekaitse võttest ära," naeris Daniela. Vaevalt tal millalgi aega on, et ise seda õppima minna kuskile. "Küll me selle ka tehtud saame," ei muretsenud Dani üldse.

"Oh, come on," muigas Helena. Noh, Daniela oli ju Helenast tegelikult mõned kuud vanem. "Sa räägid juba nagu Sam...või siis mu ema," hakkas tüdruk naerma. Pigem oli see jutt Sami moodi, kes ise meditsiinitudeng oli. Vaevalt isa ka niimoodi ära annaks rääkida, kuna mees ise oli kirurg ja enda tütre huvides ta eelistaks ka ilmselt, et Helena oleks ikka selle määratud aja haiglas ära. "Ma arvan sama," nõustus Helena. Muusika lihtsalt oli midagi, millega neidis oma elu siduda tahaks ning ta ei kujutanudki teisiti oma elu ette. Pole muusikat, pole teda. "Las ma enne uurin nende trennide kohta maad ja õpin ise midagi selgeks," lausus Marie kergelt naerdes. "Aga kuna sa oled rase, pead ikkagi ootama. Oluline on, et pisikesega ka ikka kõik korras oleks." Seda võib ilmselt siis teha, kui laps juba sündinud on ja Danielal endal ka aega on. Selleks ajaks võib Helena olla juba päris palju asju selgeks õppinud. "Siis me oleme nagu mingisugused ninjad," naeris tüdruk. See oli pigem nali, aga tore oli vahepeal ka täitsa lolli juttu ajada ja nii suvalistest asjadest mõelda. "Kindlasti," oli ka Helena Danielaga nõus. "Tegelikult tahakski nii palju asju teha või noh...ma ei tea, ma lihtsalt tunnen ise, et pean kogu aeg midagi tegema."

Selle väite peale nagu ta oleks Helena ema, hakkas näitsik naerma, "noh emainstinktid löövad välja. Mul ei ole neid hetkel kellegi teise peal kasutada. Seega oled sina see ohver." Tegelikult sai ta Rosie peal ka emaks olemist harjutada, sest sellel tüdrul ei saanud energia kunagi otsa ja ta võis su enda küsimustega lihtsat tühjaks rääkida. "Mhm, Tree Hilli Ninjad. Kõlab täitsa hästi ju," turtsatas näitsik ja hakkas naerma. See on nagu mõni filmi pealkiri. "Noh, küll meil ole aega teha kõiksugu erinevaid asju veel enda elu jooksul," arvas Dani, mõeldes hetkekes sellele, et paljud nende koolist ei saa enam nii mõelda. Nende elu sai enne läbi, kui nad isegi keskkooli jõudsid lõpetada.

"I don't mind," muigas Helena. Vähemalt ei olnud see tüütu, vaid pigem naljakas. Mõnikord võisid nad ju täitsa lastena ka käituda. Rosiet oli Helena ise vaid korra näinud, kuid sellest piisas, et see väike tirts ka tema südame võidaks. Tõesti armas laps oli. Tree Hilli Ninjade peale hakkas ka Helena naerma. "Vastu ei vaidle," turtsatas näitsik. Meenutas tõesti filmi pealkirja. "Ja siis päästame maailma," lisas ta eriti tähtsal häälel. Pole vist ammu nii lolli juttu ajanud. "Seda küll, aga ma tahaks end praegu juba hullult tegevuses hoida. See hoiab need jubedad mõtted vähemalt eemal," sõnas Helena. Praegunegi aitas mõtteid eemal hoida ja kui tüdruk oli palatis üksi, tegeles ta oma uue laulu loomisega ja nüüdki peaks tegevust talle veel küllalt jätkuma, kui Daniela ise juba nii palju asju tõi.

"Väga tore, sest ega sul muud võimalust ei olegi," lausus Daniela lõbusalt. Niimoodi siin Helenaga istudes ja rääkides ei tulnud kogu esimesel mail juhtunu meeldegi. See lihtsalt oli seal kuskil, aga ei tundinud neiu mõtetesse nii väga. "Täpselt nagu Ämblikmees... või see film... Avengers?," muigas tüdruk ja keeras sinise lakipurgi kinni. Nüüd oli vaja natuke oodata ja siis kleepsud peale ja kõik. "Küll see ühel hetkel üle läheb," oli tüdruk kindel. Või vähemalt üritas olla.

"Jah, kus ma pääsen, eks?" muigas Helena. Tema mõtted olid samuti eemal ja tegelikult tahtis Helena kohe väga ära väsida, et vajuda pigem sügavasse ja unenägudeta unne kui sellesse õudusesse, mis teda eelmine öö painas. "Avengers ja kõik muud taolised filmid," lausus näitsik. "Me võiks Avengersi kunagi isegi vaadata," pakkus ta. Kui selle filmiõhtu kunagi ära teeb, siis võikski selle kindlasti valikusse panna. Hea vaheldus nendele tibikomöödiatele, mida muidu nii palju on vaadatud on. "Tegelikult saaks siin ka, kui Sam või paps mu läpaka siia tooksid. Siis ma võin üksi olles isegi sarju vaadata," arvas näitsik. Tal olidki mõned sarjad veel pooleli ja ka TVD viimased kolm osa nägemata. Kui Daniela sinise lakiga lõpetas, raputas Helena natuke oma käsi ning puhus küüntele õrnalt peale, et lakk kiiremini kuivaks. "Mis Alejandro teeb?" uuris Helena. "Diana käib siit niikuinii vahepeal läbi ja temaga ma olen isegi rääkida saanud, aga Alejandrot pole juba ammu näinud."

Daniela noogutas ja naeris samal ajal. Ei pääse Helena kuskile. "Ma olen seda näinud, aga võin iga kell uuesti vaadata," teatas tüdruk, kui oli nearmise lõpetanud, küll aga ei tähendanud see, et ta tõsine oleks. Ei. Sellest oli asi kaugel. "Saad kõik enda sarjad ära vaadatud," noris näitsik kergelt, vihjates sellele, et tüdruk vaatab liiga palju seriaale. "Alejdanro...eee töötab ja... elab? Ma tõesti ei tea. Ma pole temaga tükk aega niimoodi tõesti rääkinud," sõnas Dani. Kahju tegelikult, aga no ta oli viimasel ajal pigem Sommersite juures ju ja juhul kui ta oligi kodus, siis ei olnud kunagi venda kodus. Eks ta enda asju ajas.

"Ma olen ka seda juba korra näinud, aga ma ei mäleta enam väga, mis seal oli. Ma mäletan ainult seda, et see on üks film, mida ma kindlasti teist korda ka tahaks näha," rääkis Helena. Ta vist oligi seda korra ainult kinos vaatamas käinud ja pärast internetist selle filmi tegelaste kohta hulgaliselt nalju leidnud. 9gag for the win! "Mhm, ma tahaks need TVD kõige uuemad osad ära näha ja siis hakata Pretty Little Liarsi kolmandat hooaega vaatama," meenus näitsikule, kui Daniela teda noris. "Ja siis...Glee. Nad tegid ju Hall of Fame'ist oma versiooni ja see on ka mõni uuem osa jälle, mida ma näinud pole," lausus näitsik. Seda osa tahtis ta kindlasti juba selle pärast näha, et tegu oli Helena enda ühe kõige lemmikuma lauluga ja pealegi tõi just see neiule viimasel lauluvõistlusel võidu ning ta sai oma karjäärile justkui hoo sisse. "Tööinimesed," muigas Helena. Neil tundub kogu aeg nii palju tegemist olevat, kuigi eks see oleneb ka tööst. "Mu küüned on vist kuivad nüüd," teatas näitsik nagu muuseas, kui hetkeks õrnalt sõrmeotsaga veel oma küüsi katsus, et veenduda, kas nad tahavad veel kuivada või mitte.

"Glee seda viimast osa ma nägin, kus nad seda Hall of Fame'i tegid," lausus Daniela, "see oli jah päris hea." See oli tegelikult üks väheseid sarju, mida tüdruk tõesti jälgis. Esiteks oli seal muusika, teiseks oli seal mõnus teema ja kolmandaks olid seal kenad näitlejad. Mida veel ühelt seriaalilt tahta? Tjah... tööinimesed. "Väga tore, siis paneme kleepsud peale," sõnas Dani asjalikult ja hakkaski kleepse üks haaval küünele asetama. Täitsa kena maniküür tuli kokku.