Selleks sõbrad ongi

"Ma lihtsalt leidsin selle versiooni juba The Scripti lehelt," tuli Helenale meelde. Seega lugu ennast oli ta kuulnud, aga seda Glee osa lihtsalt ei olnud veel näinud, ehkki talle meeldis ikka originaal rohkem. Aga sari ise oli ka hea ja muusika oli seal hea. "Paneme," nõustus Helena. Nüüd said siis küüned viimase lihvi. "I love it," oli ta vaimustuses, kui maniküür lõpuks valmis sai. "Aga kuna ma pidin sulle kalasaba punuma, sest see on ainus asi peale tavalise patsi, mida ma üldse punuda oskan, siis saaksid ehk seljaga minu poole istuda?" küsis Helena ning võttis juba suure juukseharja, mis samuti kuskil öökapi peal oli. Sellega on hea pikki juukseid vähemalt kammida.

"Väga tore, et sulle meeldib," sõnas tüdruk rõõmsalt. Hea, et ta sai Helenale head tuju teha nii lihtsa asjaga nagu seda on küünte värvimine. "Kohe," lausus Daniela, korjates kõik küünte asjad kokku ja pannes need kotti ära juba. Muidu unustab veel siia. Ta võttis salli kaelast ära, et sõbrannal lihtsam patsi teha oleks. Sättinud ennast nüüd seljaga Helena poole, istus Sandee rätsepistmesse, sest nii oli mugav olla. Kuigi pika peale hakkavad ilmselt jalad valutama.

Helena lihtsalt oskas lihtsatest asjadest rõõmu tunda ning tema küüntest oli tõesti kunstiteos saanud, kuigi mõne päeva pärast hakkab see ise maha kooruma. "Ei jõua ära oodata, millal nendega juba eputada saab," sõnas Helena ja hakkas siis naerma. Samas sellised küüned ei jää lihtsalt märkamatuks. Nüüd sättis ka Helena end voodile rätsepistesse, kuigi ruumi oli veidi vähevõitu. Saab hakkama. Ta võttis harja ning hakkas sõbranna juukseid otstest kammima ja seejärel kammis ta ka ülevaltpoolt, kuni need juuksed kergelt elektrit täis läksid ja püsti tahtsid tõusta. "Sa oled ikka eriti särtsakas täna," muigas tüdruk. "Preili Särts." Siiski sai ta need juuksed kammitud ning hakkas pealmisi juukseid juba punuma. "Suuremat peeglit mul siin kahjuks ei ole, nii et annan pärast sulle oma väikse taskupeegli, kui sa vaadata tahad."

"Noh, kui välja saad, siis võin uue teha," sõnas tüdruk. Eks neiud kaunistavadki end selleks, et teistele muljet avaldada. Muidugi mingi osa on selles ka, et ise ennast hästi tunneks. "Muidugi. Ma sain üle pika aja majast välja," lausus Daniela ja hakkas enda 'uue hüüdnime' peale naerma. Polnud tema süü, et need pikad juuksed vahepeal nii võimatult närvi võisid ajada. Vähemalt ei ole praegu asi nii hull kui talvel. "Ajab asja ära küll. Ma usaldan sind. Ega sa mulle mingit kaost sinna pähe ikka ei kavatse teha ju?" keritas Sandee kulme, kuid see jäi sõbrannale märkamatuks, kuna ta istus ju seljaga tema poole.

"Näed, sa oled mulle andnud juba nii palju põhjuseid, miks siit välja lausa kibeleda," muigas Helena. Kogu see grillihooaja avamine, filmiõhtu, tüdrukuteõhtu ja muusika lausa pani varem välja tahtma ju. Ja siis veel need ilusad ilmad ja kõik need endale antud lubadused...või pigem ettevõtmised, mida tüdruk juba ära tahtis teha. "Seda ma vaatan jah, et kuidagi kahvatuks oled jäänud. Keldripäevitus on ka tore," noris Helena sõbrannat ja hakkas siis naerma, kuigi tegelikult polnud tema jumel midagi viga. Tema puhul vist ei saaks arugi, kui ta on päikest saanud, sest Daniela oli ise juba niivõrd tõmmu. Ei pääsenud ka Helena sellest, kui juuksed vahetevahel elektrit täis kippusid minema, talvel oli see tõesti veel eriti tüütu. Ta sai Daniela pealmised juuksed juba punutud ning läks siis normaalse patsi peale üle. "Ära karda, kanapeput ma sulle pähe ei tee," muigas Helena ning lasi siis end natuke mugavamasse asendisse, et pats lõpuni punuda. Siis kinnitas ta patsi ühe enda juuksekummiga ja valmis see oligi. "Noh, Rapuntsel," sõnas Marie lõbusalt ja ulatas Danielale oma taskupeegli, et ka tema end näha saaks. Või noh, nii palju, kui ta ikka nägi ennast sealt.

"Vabandust," sõnas Daniela kergelt naerdes. See ei olnud kohe kindlasti tema plaan, aga vähemalt pingutab siis sõbranna rohkem, et terveks saada, kuigi ega see vist väga palju tema enda teha pole. "Auch, ma tänan sind," lausus näitsik, vaadates korraks üle õla Helenale otsa, näol lai muie. Et siis selliseid kommentaar antakse enda parimale sõbrannale. Armas. Khm, haavatu enda päevitusest ei tasuks vist üldse rääkida. "Milline kergendus," ohkas Daniela näideldud kergendusohkega. Ta lasi Helenal ilusti enda juustega mässata, kuni viimaks pats valmis sai. Võtnud peegli vastu, vaatas ta seda seongut nii palju, kui andis. "Noh, täitsa kena töö. Linna peale võin ma sellega kohe kindlasti minna. Ma tänan," sõnas Sandee ning ulatas peegli Helenale tagasi. Libistanud ennast voodist välja, jäi ta tüdruku voodi kõrvale seisma. Planeeritud aeg hakkas vaikselt otsa saama.

"Ei ole hullu, see panustab mu paranemisse päris kõvasti," lausus Helena. Eks ju siis ka paraneb kiiremini, kui sellesse ise nii tugevalt uskuda. "You're welcome," muigas näitsik ning vaatas korraks ka enda peaaegu et valget nahka. Mhm, see "päevitus" tõesti omab. Helena võttis kapi pealt korvist ühe maasika ja pistis selle suhu. Porgandid vist jäävad nüüd natukeseks seisma. "Arvad sa tõesti, et ma oleks selline õelusekott, kes nimelt oma parimale sõbrannale kanapepu pähe teeb?" küsis Helena naerdes. Päris hästi arvas siis. "Oh, ma olen kindel, et sulle vaatavad veel järelegi, kui sa niimoodi linna peale lähed," lausus Helena ning lasi end voodile pikali tagasi. Aitab küll sellest istumisest. Nüüd küsiks õe käest parem valuvaigistit, sest haav hakkas valutama juba.

Väga tore, kui see Helena ravile kaasa aitab. "Ahh, muidugi. Kas sa siis ei ole kuulnud, et vihma korral on parim sõber see, kes su vihmavarju endale võtab ja sul eest ära jookseb," rääkis Daniela naerdes. Ta oli seda kuskilt netist lugenud. Siiani ei ole ta ise küll midagi sellist teinud, aga eks näeb. Kõik on võimalik. "Vaadata nad võivad," muigas näitsik. Keegi ei julgegi teda puudutada. Sommersi tüdruk siiski või noh... pigem juba rase naine. "Oled väsinud? Võibolla peaksin ära minema ja homme, või siis kui aega saan, uuesti tulema?" pakkus Dani, vaadates sõbrannale otsa.

Daniela lause peale hakkas Helena kohe päris kõvasti naerma. Eks ta tõsi ole jah. "Ja parim sõber on ka see, kes su külmkapi tühjaks sööb, kui ta sul külas on," teadis Helena ka ühte päris head lauset sõpruse kohta. Tema võib ilmselt sellist tüüpi parimaks sõbraks lugeda küll, kuna ta võis tavaliselt ikka lõpmatult õgida. "Haha, mul tuli kunagiselt reisilt see meelde, et mehed pidevalt vilistasid, kui ma neist mööda läksin. Abieluettepanekuid ma aga ei saanud," rääkis näitsik. See oli küll kunagi ammu, aga naljakas ikka meenutada. "Kuule, mul see haav jah valutab. Homme võid tulla küll, aga praegu võid mõne õe siia saata," arvas Helena.

Daniela kuulas sõbrannat ja naeris koos temaga. Eks naer ole ka terviseks. Kui Helena enda valge päevitusega Aafrikasse või Türki läheks, siis ilmselt tahetakse teda enadle ärida. "Olgu," noogutas näitsik, saades sõbrannast aru, "aga mul on hea meel näha, et sul juba paremini läheb." Ta kallistas Helenat veel põgusalt ning võttis siis enda koti, asetades selle õlale. Selg ees kõndis ta ukse poole, lehvitades samal ajal käega. "Aga näeme siis," noogutas ta viimaks ja kadus palatist, jalutades haiglast välja, et koju tagasi minna... või siis siit-sealt läbi ka käia.

Muidugi, kust mujalt ikka valgeid naisi saab? "Mul oli hea meel sind näha," lausus Helena ning kallistas sõbrannat vastu, kui tema nägu valust jälle grimassiks tõmbus. Ta viipas veel sõbrannale hüvastijätuks ning vajutas siis oma voodi juures olevat nuppu, et õde kutsuda. Siis sai neidis ka oma valuvaigistid ning tundis, kuidas need vaikselt teda uimaseks teevad, kuni ta lõpuks lihtsalt unne vajus. Umbes paar tunnikest sai Helena rahulikult magada, kuid siis hakkas see õudus juba korduma. Ta nägi, kuidas ta on seal sööklas ning Annabel järsku kuuli saab, jäädes silmad pärani lihtsalt lamama, ilmutamata ainsatki elumärki. Ja kõige hullem oli veel see, et iga kord, kui Helena nägi tulistajat, oli see keegi, keda ta teadis. Vahepeal oli selleks Luke, siis jälle tema enda vend ja nüüd...Colin. Võis näha, kuidas Helena silmalaud värelesid ning kulmud kortsu tõmbusid. Ta oli üsna rahutu ning pomises midagi väga segast läbi une.

Colin oli just enda õde külastamas käinud ja oli teel haiglast välja, kui ta enda ees Danielat märkas. Ilmselt käis Helenal külas. Noormees mõtles, et peaks ka äkki teda vaatama minema, aga siiski otsustas ta esialgu hoopis haigla kohvikusse jalutada, et seal üks salat ära süüa. Tal oli paras jagu aega, et Helenat vaatama minna ja siis tööle ka veel jõuda. Kõht täis, jalutas Colin palati poole, kus ta teadis tüdrukut olevat. Kõigepealt uuris ta, kas ruum on tühi ja alles siis riskis ta uksest sisse astuda. Kohe neiu voodi äärde ta jalutama ei hakanud, vaid toetas ennast sinna samma vastu seina. Saanud aru, et tüdruk sonib midagi, lükkas Colin ennast seina vastast lahti ning sammus Helena voodi juurde. Ta ei teadnud, kas teeb nüüd õigesti, aga ta asetas enda käe tüdruku omale, et neiu teda kammitsevast unest üles äratada. "Helena," lausus ta näitsiku nime.

Helena oli juba väga rahutu ning teda võiski näha pidevalt pead küljelt külele liigutamas ning midagi sonimas. Ka aparaadid tüdruku kõrval piiksusid intensiivsemalt ning tüdruku südametööd jälgivalt monitorilt võis näha, kuidas löögid kiirenesid. "Palun...ära tule mulle lähemale, ma ei taha surra," sonis ta enne, kui kellegi häält oma nime ütlemas kuulis ja oma käel puudutust tundis. See tõi ta võpatades ning hetkeks suure sõõmu õhku kopsudesse tõmmates lõpuks sellest painajast välja. Järgmisena nägi näitsik kellegi kätt enda omal ning vaatas enda kõrvale. Mida kuradit? "See ei ole päris ja sa pole siin," lausus näitsik pead raputades. "See on juba uus unenägu." Sest...miks peaks noormees hetkel seal olema ja just siis, kui Helena temast üle hakkas saama? Noh, siiani oli ta vähemalt austanud Helena soovi, kui too teda näha ei tahtnud ja seegi oli hea. Neiu sulges hetkeks uuesti silmad ja avas need jälle, et olla kindel selles, mida ta hetkel muidugi arvas - et see on uus unenägu, mis varsti painajaks osutub. Nähes noormeest endiselt enda juures, ei suutnud Helena tükk aega midagi öelda, kuni lõpuks sügavalt hingas. "Mida ku...miks sa siin oled?" suutis tüdruk lõpuks küsida. Tüdruku toon ei olnudki vihane, vaid pigem segaduses ja üllatunud.

Juba esimesed arusaavamad sõnad andsid noormehele teada, et tüdruk näeb painajat kooli juhtunu kohta. Vaesed noored, kes nüüd nii palju selle pärast kannatama peavad. "Ei, see ei ole uus unenägu," lausus Colin vaikselt, vaadates neiule otsa. Ilmselt ei lugenud tema sõnad eriti, sest Helenal läks ikka veel aega, et asju kokku panna. "Ma käisin Phoebet vaatamas ja nägin Danielat ja mõtlesin, et tulen ja vaatan, kuidas sul läheb. Kui sa muidugi tahad, siis ma võin ära ka minna," sõnas Colin, viibates peaga ukse poole.

Nii palju, kui Helena Colini pilku vältida ka ei üritanud, ei läinud see läbi. Kuigi nüüd oli Helenale vähemalt selge, et tegu polnud unenägoa, ei saanud ta ikkagi täpsemalt aru, mida Colin t e m a juures tegi. Tuli vabandama või midagi? Tahtis ära leppida? Ta kuulas Colini vastust ning raputas õrnalt pead, kui mees pakkus, et võib ära minna. Kuidagi nagu...awkward tundis ikkagi see olukord, kuigi Helena tahtis nii palju öelda. "Aga miks sind peaks huvitama, kuidas mul läheb?" küsis näitsik endagi üllatuseks üsna rahulikul häälel, silmis ikka üsna segaduses pilk. "Sa andsid mulle ju täiesti selgelt mõista, et ma ei tähendanud sulle mitte midagi." Ja kuidas sai Helena kindel olla, et see väide vähemalt praegu siis paika ei pidanud? Ta vajas selgitusi, kuigi oli ise ka väsinud sellest, et lasi välja paista, nagu vihkaks ta meest hingepõhjani, kuigi tegelikult hoolis temagi Colinist ikka veel.