Selleks sõbrad ongi

Colini sõnade peale hakkas Helena kergelt naerma. Nojah, nii et kui tema mõnda oma raamatut tüübile lugeda annaks, saaks ta ka selle ilmselt nii tagasi, et mõned kohad on alla joonitud veel lisaks nendele, mis Helena eelnevalt ise jooninud on. Seda ei viitsi ju kunagi ära ka kustutada. "Mõni peab isegi blogi ja kirjutab igasuguseid arvustusi filmide, raamatute või mis iganes asja kohta," sõnas Helena. "Ja mina sain juba L.A-s aru, et mulle blogimine ei sobi, kuna ma kunagi ei viitsi nii järjepidevalt kirjutada." Mingi blogi oli tal vahepeal küll ning algus läks täitsa kenasti, aga siis hakkas ikka ära vajuma, kuigi näitsik oli endale eesmärgiks seadnud iga päev midagi kirjutada. Sellega ta hakkama ei saanud. "Aga ma endale kirjutasin lihtsalt need allajoonitud kohad veel välja, mis ma sinu raamatust sain," sõnas näitsik. Nüüd kuulas näitsik igatahes Colinit ja ajas end voodile istuma, noogutades aeg-ajalt ka noormehe jutule kaaasa. "Minu karjäär sai hoo sisse, sinu unistus on ka peaaegu täitunud...tundub, et need amibitsioonid ja ise vaeva nägemine ikka viivad ka kuhugi," lausus Helena ning tõstis oma pooliku lauluga kaustiku omale sülle, kirjutades pealkirjaks Stand By Me ja üritas samal ajal teist salmi edasi teha, kui Colinit kuulas. Lucyst ja lapsest ei tahtnudki Helena midagi teada. Praegu vähemalt mitte, sest tüdrukul endal olid veel Colini vastu mingid tunded ikkagi olemas. Ta alles hakkas üle saama, kuigi sõprus tundus siiski hea mõte. "Aga hea kuulda, et sul sellega ikka hästi läheb," naeratas näitsik soojalt. "Võin ma siis sinu poole pöörduda, kui mul tulevase plaadi jaoks pilti või midagi vaja on?" uuris Marie. Siis on vähemalt kindel, et pildid õnnestuvad, kuna fotograaf ise oli juba niivõrd pädev.

Colin vaatas korraks kella, kuulates samala ajal ka hoolega Helenat. Tore, et ta lisa küsimusi küsima ei hakanud. Nii oli kõigile parem. "Jah, muidugi. Ma tegein Versale ka albumi pildid," sõnas noormees. See oli väga lahe tegevus olnud ja tegelikult seal ta Selenaga tuttavaks saigi. Neiu jäi lihtsalt enda positiivuses ja hullude ideedega väga hästi meelde. Hiljem bussi peal kohtumine oli muidugi see koht, kust nad edaspidi sõbrad olid.

"Nojah, eks ma siis lihtsalt helistan või lendan julmalt sisse või midagi," lubas Helena, kui kuulis, et Colin oli nõus. Isegi, kui tüdruk alguses tahtis noormehe oma elust lihtsalt kustutada, ei tulnud tal pähegi kuti number oma telefonist ära kustutada. Hea oligi, et ei tulnud, sest muidu peaks ta seda uuesti küsima. "Aga on sul nüüd kiire või midagi?" uuris näitsik, kui märkas, et Colin kella vaatas. Nojah, noormees tegelikult oli öelnud ka, et kaua ta Helenat ei tüüta. Noh, ta ju tegelikult ei tüüdanudki. Hea oli temaga jälle sõber olla ja üle pika aja ka rääkida.

"Helistamine oleks kindlasti kõige parem," sõnas noormees, sest siis on suudab ta endale ilusti vaba aja tekitada. Muidu võib ta veel millegagi kinni olla. Helenale ära öelda ta ju ka ei tahaks. "Veel ei ole, aga mõne minuti pärast peaks küll liikuma hakkama," vastas Colin tüdruku küsimusele. Kaua tal just tööle minemiseks aega ei kulu, aga väike varu tuleb alati kasuks. Pigem varem kui hiljem.

"Siis ma helistan või noh...ühe sõnaga annan teada kuidagi. Võin pudeliposti ka saata, kui väga vaja," lausus Helena lõbusalt. Üks võimalus oli veel Phoebe ka, aga vaevalt tema kogu aeg mingi sõnumitooja viitsib olla. Ja kes võib öelda, et see kiri pudelis kuidagi kohale jõuaks? Idee iseenesest oleks äge. Colini vastust kuuldes Helena aga noogutas. "Nojah, ma ei hoia sind siis siin enam kinni," lausus näitsik, viies oma silmad Colini omadele. "Aga mul on hea meel, et me teinteisele enam justkui võõrad ei ole ja jälle sõbrad oleme...ja noh, et sa üldse vaevusid tegelikult läbi astuma. Ja tore oli sinuga üle pika aja jälle igasugustest asjadest rääkida ka. Hoian sinuga veel kindlasti ühendust," rääkis Helena nii, nagu mõtles, sest ta tahtis, et Colin seda kõike veel enne lahkumist teaks.

Colin noogutas ja muigas kergelt selle pudeliposti peale. Huvitav, kuhu see veel välja jõuaks. "Mul on ka hea meel, et asjad natuke selgemaks said. Kui välja saad, küll siis saab vaadata, mis edasi saab," arvas noormees. Pole vaja hetkel midagi eriti paika panna. Eriti kui see sõpruse värk nii värske on. "Aga vaata siis, et sa hästi paraned," viipas Colin veel tüdrukule, enne kui palati ukse juurde jalutas ja sealt veel korraks näitsiku poole tagasi vaatas. Üks lühike noogutus ja naeratus ja kadunud ta oligi.

Ega enne teada ei saagi, kui ei proovi. Alustuseks tuleb vist lihtsalt nimetu sõnum proovida niimoodi pudelis mööda jõge teele läkitada. "Ma ei saa siit veel niipea välja," lausus Helena. "Nädala hoiavad mind kindlasti veel sees." Ja see nädal tundus ikka jube pikk aeg ning juba need mõtted, millest Daniela rääkinud oli, panid tüdrukut haiglast välja kibelema. "Aga jah, muidugi. Helista või kirjuta või joonista või mis iganes," noogutas näitsik. "Ja küll ma paranen," lubas ta. Üldse oli veel vara igasuguseid plaane teha, sest Helena pidi ise ka paranema ja ilmselt ei saa ta välja saades kohe järgmine hommik jooksma ka minna. Samas grillihooaja võiks ikka Daniga avada ja väljas lamamistoolil vedeleda. Saanud veel noormehelt naeratuse, vastas Helena talle samaga ning viipas tallegi enne, kui noormees lahkus. Siis ei olnud aga neiul enam tahtmist magama jääda ning ta keskendus uuesti oma laulule, mida ta juba siis jälle jätkata üritas, kui Colin veel seal oli.

OT: Vist sai läbi, sest rohkem tulijaid minu teada ei ole.